Lühike vastus: sest Argentina on valitsev maailmameister!

2022. aasta 18. detsembril krooniti Lionel Scaloni juhitud koondis 36-aastase vahe järel kolmandat korda maailma parimaks. Juubeldada sai nii Argentina koondis kui nende poolehoidjad üle maailma, sest paljud neist polnud varem seda saavutust kogenud.

Nende hulka kuulus ka siinkirjutaja, kelle armastuse jalgpalli vastu tekitas üle-eelmise kümnendi lõpus Lionel Messi. Kuigi kaheksakordne maailma parim jalgpallur võitis Barcelona särgis kõik, mis võimalik, käis temaga pikalt kaasas taak, et koondist ei suuda ta samaväärse eduni juhtida. Võrdluses 1986. aasta MM-i kangelase Diego Maradonaga tuletati seda ikka ja jälle meelde.

Messi koondisekarjäärile kaasa elamine on olnud elamus. Mäletatavasti jäi Argentinal kolmel järjestikusel suurvõistlusel viimane tõke ületamata, kui 2014. aastal kaotati MM-finaalis lisaajal Saksamaale ning seejärel 2015. ja 2016. aastal Copa America finaalides penaltitega Tšiilile. Pärast viimast pettumust teatas toona 29-aastane Messi, et tõmbab koondisekarjäärile joone alla.

See uudis oli toona 13-aastasele poisile südantlõhestavalt vastuvõetamatu. Raske oli aktsepteerida, et mängija, keda idoliseerides oled üles kasvanud, otsustab maailma suurima lavaga hüvasti jätta. Ta tuli küll tagasi, kuid 2018. aastal jõuti MM-finaalturniirile üle noatera ning Venemaale sõitnud koondis polnud ligilähedalgi taas finaali pääsemisele, veel vähem Kuldse Jumalanna pea kohale tõstmisele. 

Ehkki spordis on kõik enda teha, paistis siiski, et edu koondisega pole Messile lihtsalt määratud. Mõte, et lapsepõlve kangelane piirdub võistkondliku edu arvestuses vaid Barcelonas saavutatuga, hakkas aina enam tunduma paratamatuna.

Ometi oli saatusel varuks ilus üllatus, mis algas 2018. aastal Scaloni peatreenerikohale määramisega. Kuigi aasta hiljem tuli Copa America poolfinaalis tunnistada Brasiilia paremust, siis 2021. aastal jäid samas vastasseisus peale argentinlased. Messi lisas saavutuste hulka kauaoodatud koondisekarika ning toona tundus juba seegi piisav.

2022. aasta MM-finaalturniiriks oli tasapisi kasvanud hinge mõõdukas optimism, mida neli aastat varem olnuks uskumatu ennustada. Optimism kahanes aga avamängu šokk-kaotusega Saudi Araabiale minimaalseks ja tekitas edasiseks turniiriks ettevaatliku oleku.

Terve kolm ja pool aastat toimunud finaalturniir oli mõnes mõttes justkui kokkuvõte Messi koondisekarjäärist – kõik on käes kuni viimase hetkeni, mil soovitu hakkab vaikselt näppude vahelt libisema. Ebalev tunne oli nii kaheksandikfinaali lõpuminutitel Austraalia kui ka veerandfinaalis Hollandi vastu, kuid läbi häda jäi mõlemas vastasseisus edasipääsupilet siiski Argentinale.

Sama tunne kordus taas finaalis Prantsusmaa vastu, sest sarnaselt Hollandi mänguga ei suutnud Scaloni võistkond kaheväravalisest edust kinni hoida. Tundus ülekohtune, et Albiceleste peab taaskord finaalis kaotajaks jääma ning seekord veel viisil, kus maailma ihaldusväärseim meistritiitel oli vaid veerandtunni kaugusel. Veelgi valusam oli näha, et Kylian Mbappe kaunis viigivärav algas Messi enda pallikaotusest. See oli paraku kirjeldamatult sümboolne. 

Vaatamata kõigele olid Scaloni mehed penaltiseerias – nii lüües kui ka Emiliano Martineze puhul väravajoonel tegutsedes – enesekindlad ning suutsid Argentina rahvale, koondise fännidele ja, nagu nad ise teatasid, kapten Messile kinkida maailmameistritiitli. Gonzalo Montieli täpne 11 meetri löök mõjus vabastavamana kui mistahes varasem kogemus pingekoorem õlgadelt heita.

Sellistes lugudes peitubki minu hinnangul jalgpalli MM-i võlu. Tänavust turniiri on mul 2022. aasta õnnestumise tõttu pingevaba(m) jälgida, sest tean, et kogetu on omamoodi kordumatu. Selle tunde suudaks üle trumbata vaid Eesti koondise edukas esinemine finaalturniiril.

Kuigi minu süda tuksub jätkuvalt Argentina rütmis, siis tabasin end turniiri eel mõttelt, et mul ei oleks midagi selle vastu, kui mõni teine suur koondis lõpetaks seekord pika ootuse. Näiteks inglased ja nende fännid on oodanud jalgpalli koju jõudmist 60 aastat, noorema põlvkonna Brasiilia poolehoidjad pole samuti näinud oma lemmiku maailmameistriks kroonimist ja sama kehtib ka Cristiano Ronaldo ning Portugali eelistajate puhul, ehkki nemad on saanud rõõmustada kümne aasta taguse Euroopa meistritiitli üle.

Eelnimetatutele jääb vaid üle soovida vankumatut pöidlahoidmist, sest usutavasti naeratab õnn üks hetk (aga miks mitte juba tänavu?) ka neile!