Aitäh, Mehhiko! Aitäh, Lõuna-Aafrika! Aitäh, Wilton Sampaio!

Ei, sugugi mitte seetõttu, nagu kaks esimest oleksid MM-i avamängus pakkunud erakordselt kaunist jalgpalli. Ega ka seepärast, et brasiillasest vilemees oleks teinud erakordselt imelist partiid. Tänusõnad kuuluvad avalöögi asjaosalistele hoopis seepärast, et viimaks ometi räägiti eeskätt jalgpallist, mitte jalgpalli ümbritsevast.

Seekordsel turniiril skoori avanud Julian Quinones ei liitu ülima tõenäosusega Francois Omam-Biyiki, Papa Bouba Diopi, Philipp Lahmi ja Siphiwe Tshabalala seltskonnaga. Need neli meest on suutnud lüüa MM-finaalturniiridel sellise avavärava, mis ühel või teisel moel meelde jäänud - Omam-Biyik ja ülekohtuselt vara siit ilmast lahkunud Diop aitasid vastavalt Kamerunil ja Senegalil šokeerida avamängus tiitlikaitsjaid Argentinat ja Prantsusmaad, sellal kui Lahm ja Tshabalala leidsid lihtsalt kauni löögiga ristnurga.

Quinonesi värav polnud mainitutega võrreldes ülemäära ilus ega ka ülemäära kaalukas, sest Mehhiko oli soosik ja võttiski lõpuks küll üpris näotu, ent ikkagi olulise võidu. Muide, viktoriiniküsimus gurmaanidele - kes nimetab peast kolme viimase MM-finaalturniiri avaväravate autorid? Väikese vihjena teab vähemalt üks neist viimaste nädalate põhjal hästi, kus asub Rakvere!

Exactly 16 years later, Mexico's Julian Quinones hit Siphiwe Tshabalala's celebration after scoring vs. South Africa 🤭

Amazing 🇲🇽pic.twitter.com/119IizmEYY — Men in Blazers (@MenInBlazers) June 12, 2026

Ent Quinones ja Raul Jimenez, samuti omal moel isegi Sphephelo Sithole, Themba Zwane ja Cesar Montes ehk kõik kolm meest, kelle Sampaio avamängus punase kaardiga platsilt minema saatis, tõstsid uuesti fookusesse jalgpallimurul toimuva. Isegi VAR-i mõttekuse üle arutlemine tundub korraks meeldivam ajakasutus kui kõikvõimalikele MM-i ümbritsevatele jamadele keskendumine.

Moraalne kompass näitab aiateibaid

Kaks viimast MM-i on pakkunud kriitikaks põhjust eeskätt korraldajariikide tõttu. Mõlemas esineb suuri vajakajäämisi inimõiguste rindel, aga küünikuna võib nentida, et vähemalt turniiride korraldamise ajaks suudeti probleemid vaiba alla pühkida ning kummagi MM-i läbiviimist need ei takistanud. Et USA - tahame või ei, aga alanud turniir on suuresti nende, mitte Kanada-Mehhiko kroonijuveel - võiks absurdile, nõmedusele ja egotrippidele, aga ka lihtsalt saamatusele vinti veel mitu korda juurde keerata, ei osanud ilmselt keegi karta. Ometigi on nii läinud.

"Ma eelistaksin, et räägime peamiselt jalgpallist!" teatas FIFA president Gianni Infantino viimast turniirieelset pressikonverentsi sisse juhatades. Kahju küll, Gianni, aga selle jaoks oleksid pidanud andma MM-i neile, kes ei kasuta seda eeskätt riigijuhi isikliku maineprojektina.

Mõistagi on kriitikanooled olnud igati õigustatud nii Venemaa-Katari puhul kui ka praegu. Infantino pugejalik lömitamine maailma esinartsissisti Donald Trumpi ees ei luba tal enam isegi omasid kaitsta, sest kuidas nimetada teistmoodi seda, et USA võimud rapivad turniiri eel kõige tähtsamaid asjaosalisi alustades mängijatest ja lõpetades kohtunikega. Infantino kehitab aga naeratades õlgu: mis me sinna ikka teha saame, me pole ju ometigi kõikvõimsad!

"Chill, relax"

BBC sports editor Dan Roan asks Fifa president Gianni Infantino if he's lost control of his own tournament. #FifaWorldCup pic.twitter.com/swtkZFnqeL — BBC Sport (@BBCSport) June 10, 2026

Üpris veider kursimuutus mehelt, kes on oma ametiaja jooksul teinud kõik, et kinnistada arusaama, nagu suudaks rahvusvaheline jalgpall suunata riikide suhteid, mitte vastupidi. Meenutagem: Infantino arvates tuleks Venemaa tagasi teiste sekka lubada, sest nende kõrvaldamine ei ole Ukraina sõja osas midagi muutnud. Olgem sõbrad, unustagem päris elu. Chill, relax!

Et eebenipuust tornis mõnuleva Infantino moraalne kompass ei suuda kurssi hoida ja rahapakid panevad selle magneti kombel vajadusel kas või aiateibaid näitama, pole mõistagi mingi uudis. Kuid paradoks on silmnähtav - mida rohkem raha voolab FIFA taskutesse, ja mööngem siiski siinkohal, et ringiga seejärel ka maailma jalgpalli, seda enam kaugeneb seesama jalgpall paraku ikkagi tavavaatajast. Hirmkallid piletid, reisikeelud, varjamatult diskrimineerivad ähvardused, vaatajavaenulikud pausid ülekannetes - jalgpalli jälgimine on aina keerukam, olgu staadionil või ekraani ees.

Jalgpallijuhtide moraalsest kriisist tuleb vaieldamatult kõneleda, sest käega lüües ja leppides pole lootustki, et midagi muutuks. Paradoksina teeb MM-i algus siiski täpselt seda, mida Infantino tahab - paneb meid rohkem rääkima jalgpallist ja vähemalt korraks veidigi vähem kõigest sellest, mis jalgpalli ümbritseb.