Kas MM-finaalturniirile peaks jõudma 48 koondist? Kas näiteks 1:7 Saksamaale kaotanud debütant Curacao peaks seal mängima? Mina arvan endiselt, et ei peaks. Ehkki argumente leidub mõlema seisukoha kasuks.

Üheltpoolt oli sümpaatne näha enne avavilet joviaalseid Curacao fänne ja pisarais legendaarset peatreenerit Dick Advocaati. Kuna rohkem koondiseid jõuab nüüd MM-ile - tänavu 48, eelmistel kordadel 32 -, siis saavad rohkemad inimesed sinnajõudmise üle rõõmustada ja oma meeskonnale suurturniiril kaasa elada.

Curacao lõi vahepeal Saksamaale viigiväravagi. Ja saab öelda, et ega ka Brasiilial 2014. aasta MM-il Saksamaa vastu paremini ei läinud. Kui vaadata MM-i viimatist võistluspäeva (või võistlusööd), siis lõppesid kõik neli mängu viigiliselt, muuhulgas teenisid Roheneemesaared oma debüüdil punkti turniiri ühelt favoriidilt Hispaanialt. Niimoodi vaadates justkui tunduks, et sportlikult kannatab 48 tiimi finaalturniirile saata küll.

Samas oli Saksamaa ja Curacao tasemevahe ikkagi hiiglaslik. Tuneesia lagunes 1:5 Rootsi vastu ning olen üsna kindel, et suuri kolakaid näeme sel turniiril veel mitmeid. Ja isegi juhul kui 48 meeskonda pakuksid alagrupifaasi lõpuni tiheda konkurentsiga võitlust, siis 32 koondise korral oleks andmine veel tihedam.

48 osalejaga laiendatud MM tähendab ka ebaausust varasemate aegade suhtes. Kui vutihuviline vaatab järele, kes kui mitu korda on jõudnud MM-finaalturniirile, siis ta näeb, et näiteks Curacao ja Roheneemesaared on sinna jõudnud ühe korra, paljud teised riigid mitte ühtegi korda. Aga nende paljude teiste riikide hulgas on kindlasti arvukalt tiime, kes oleksid sinna pääsenud, kui ka varem oleks jagatud 48 piletit.

MM-ile pääsemine võiks ideaalis olla kõva saavutus ja varem oli see kõvem kui praegu. Valiksarja devalveerumist on kõige ilmekamalt näha Lõuna-Ameerika tsoonis, kus kümnest meeskonnast kuus astusid nüüd otse finaalturniirile ja seitsmes jõudis sõelmängudele.

48 koondisega süsteem tõi kaasa ka selle, et enamik kolmanda koha meeskondi pääseb finaalturniiril alagrupist edasi - see vähendab alagrupifaasis põnevust. Kui favoriit alustab võiduga, siis on tema pääs 32 parima hulka juba vormistamise küsimus. Näiteks Mehhiko tõenäosust A-alagrupist edasi pääseda hinnati avavooru järel 98-protsendiliseks.

Rohkem koondiseid MM-il tähendab mõistagi ka rohkem mänge: varasema 64 kohtumise asemel 104. Seda ei jaksa ilmselt kõige paadunumadki vutifännid ära vaadata, eriti meie ajavööndis. Ja tippmängijate niigi kohati ebainimlik koormus kasvab veel, mis võib nende esitustest särtsu vähemaks võtta. Poolfinaali jõudvatel koondistel on varasema seitsme asemel vaja pidada turniiril kaheksa kohtumist.

Mis puudutab veel mängijaid, siis ka individuaalsete rekordite mõttes kasvatati ebaausust, võrreldes varasemate aegadega. Tänapäevasel palluril on suurem võimalus jõuda suurema MM-finaalturniiri mängude ja väravate arvuni.

Kokkuvõttes olen jätkuvalt veendunud, et mida rohkem kasvatame mängude ja võistkondade arvu, seda rohkem kahandame nende erilisust. Kõiges ei peaks igal võimalusel suurendama kvantiteeti.