Ütle siis nüüd, kas see oli teadlik muudatuse mitte väga kõva häälega välja ütlemine, ajakirjanduse tähelepanematus või midagi muud - igatahes on kentsakas poole turniiri pealt avastada, et alagrupiturniiri edasipääsureeglid polegi need, mis arvasin neid olevat.

Räägin loomulikult iseendast. Kuidas selline muudatus mul ometi kahe silma vahele jäi? Õnneks paistab, et ma pole absoluutselt üksi.

Ühesõnaga - juba aasta tagasi tuli välja info, et alates tänavusest MM-finaalturniirist on alagrupiturniiril edasipääsemise esimeseks viigilahutajaks omavahelised mängud, mitte üldine väravate vahe nagu olime sellega paljudel eelmistel MM-idel harjunud. MM-valikturniiril kehtisid sealjuures veel vanad reeglid ehk võrdsete punktide puhul vaadati esimesena väravate vahet, mitte omavahelisi mänge.

Kaks suurvõistlust, MM ja EM, olid aastakümneid olnud selle reegli poolest erinevad. EM-finaalturniiridel vaadati võrdsete punktide korral esimesena omavahelisi mänge, MM-finaalturniiridel aga üldist väravate vahet. Omavahelisi mänge viigilahutajana arvestada tundub teatud mõttes ausam ja loogilisem, kuid MM-ide varasemal lähenemisel oli oma selge võlu, sest jättis viimasesse vooru selgelt rohkem võimalikke stsenaariume. Uus süsteem toob meile rohkem olukordi, kus viimases voorus tekivad iseeneslikud "kokkuleppemängud", kus mõlemad võistkonnad on mõne tulemusega rahul, sest tagab hea tulemuse kummalegi.

Parimaks näiteks on ilmselt 2004. aasta EM-finaalturniiri C-alagrupp, kus viimase mänguvooru eel oli Rootsil (väravate vahe +5) ja Taanil (+2) võrdselt 4 punkti, Itaalial (0) 2 punkti ja Bulgaarial 0. Kuna itaallased olid Taaniga mänginud 0:0 viiki ja Rootsiga 1:1 viiki, teadsid nii taanlased kui rootslased, et kui nad viimases voorus omavahel 2:2 viiki mängivad, kindlustavad nad igal juhul mõlemad edasipääsu, olenemata sellest, kui suurelt Itaalia samal ajal Bulgaariat võidab. Üllatus-üllatus, nii läkski: Taani ja Rootsi mäng lõppes 2:2, Itaalia võitis küll samal ajal Bulgaariat, aga jäi kolmeliikmelises surnud ringis omavahelistes mängudes löödud väravate arvu tõttu play-off'i ukse taha.

MM-finaalturniiril ei oleks säärane stsenaarium sellisel kujul võimalik olnud - Itaalia oleks igal juhul teadnud, et kui nad Bulgaarial puuri täis löövad, võivad nad Taanist-Rootsist möödagi tõusta, kui need omavahel viiki peaksid mängima. Esimese viigilahutajana väravate vahet arvestada tundub ju seega mõistlik?

Tänavuse turniiri näitel on see juba esimese tagajärje kaasa toonud - A-alagrupis on Mehhiko kahe vooru järel juba edasipääsu kindlustanud, sest ainus meeskond, kes võib nendega samade punktide peale jõuda, on Lõuna-Korea, keda nad äsja võitsid. Varasema süsteemi järgi oleks korealastel olnud viimases voorus veel võimalik end mehhiklastest ette pigistada ning ka Mehhikol oleks viimases mängus midagi kaalul olnud, nüüd enam pole. 

Igatahes on nüüd otsus tehtud ja MM-il arvestatakse omavahelisi mänge esimese viigilahutajana. Tundub, et lisaks mulle on see info jäänud kohale jõudmata ka paljudele kommentaatoritele ja ajakirjanikele, sest olen päris palju selle turniiri jooksul juba kuulnud-lugenud selle kohta, kuidas mõni mängu lõpus tagasi löödud või juurde löödud värav on MM-il väravate vahe tõttu eriti tähtis. Tuleb välja, et nii väga polegi! Tõsi - eri gruppide kolmandate kohtade võrdluses on neil endiselt roll olemas.

Kokkuvõttes on väga kahju, et FIFA sellise muudatuse tegi - väravate löömist soosib rohkem just vana süsteem. Aga kuidas ometi ikkagi juhtus see, et selline reeglimuudatus nii paljudel märkamata jäi?