MM-finaalturniiriks viis IFAB sisse uuendusi jalgpallireeglites ja kohtunikele antavates suunistes. Tehtud on toredaid reeglimuudatusi, kuid minu hinnangul kõige karjuvam probleem - see puudutab käega mängu - jäeti muutmatul kujul alles.

Üldiselt suhtun igasuguste muutuste tegemisse - nii jalgpallis kui ka muudes valdkondades - konservatiivselt. Muutusi võiks sisse viia ainult siis, kui need teevad elu või jalgpalli ilmselgelt paremaks. Tuleks väärtustada ajaloolist järjepidevust ja häid toimivaid traditsioone. Muutused lihtsalt muutuste endi või katsetamiste või vaheldusrikkuse otsimise pärast tähendavad tarbetut tõmblemist ja segadust.

Sama kehtib jalgpallireeglite puhul. Üle maailma nii kõvasti armastatud ilusat spordiala muutes tasuks olla eriti ettevaatlik. Siiski on tehtud ka selliseid muudatusi, mis on end igati õigustanud. Aastast 1992 keelati väravavahtidel oma tiimikaaslaste jalasööte kätte võtta. See muutis mängu atraktiivsemaks, vähendas mängu tapmist.

Ka tänavuse turniiri eel on viidud sisse meetmeid ajaraiskamise vastu võitlemiseks. Vahetuse tegemiseks on nüüd aega ainult kümme sekundit, audiviske ja väravast väljalöögi puhul võib kohtunik hakata lugema viit sekundit, arsti kutsumine väljakule toob kaasa minutilise platsilt eemaloleku. Esimeste mängude põhjal tundub, et need lükked on positiivsed. Vahetuste tegemine on läinud reaalselt kiiremaks, arsti kutsumine väljakule harvemaks.

Mis puudutab aga käega mängu, siis sellel teemal jäid kõik juhised samaks. Mina näen just siin kõige karjuvamat vajadust muudatuste järele. Kui mõne tähtsa mängu otsustab järjekordselt penalti, mis määratakse kellegi juhusliku käepuute tõttu, siis see paneb mind kiruma. Kas tõesti tahame sellist jalgpalli? Penalti peaks olema äärmuslik karistus, üldjuhul tuleks platsil asjad paika panna jalgpallilisemal moel.

Mäletan, et veel 2013. aastal, kui mina kohtunike koolis käisin, tundus olukord parem. Käega mängu puhul rõhutati eelkõige tahtlikkust - karistuslöök määratakse siis, kui mängija puudutab palli tahtlikult käega. Vutiväljakutel võis kuulda arutamist, kas "käsi otsis palli" või "pall otsis kätt". Aga tänasel päeval rõhutatakse seda, kas käsi on pallipuute ajal "loomulikus asendis" või mitte. Ja millegipärast ei peeta loomulikuks, kui käsi liigub jooksmise või hüppamise käigus kehast natuke eemale.

Tabavalt võttis 2023. aasta sügisel asja kokku toonane Harju Laagri peatreener Victor Silva: "Järgmisel hooajal pean skautima mängijaid, kellel pole käsi, sest nii ei saa mängida, et iga käepuude on penalti!"

MM-i puhul on käega mängu põhimõtetest rääkimine eriti asjakohane, sest käepuute eest määrati penalti nii eelmise kui ka üle-eelmise MM-i finaalis. Katari MM-i (2022) kullamatši lisaajal, 116. minutil ei kõhelnud kohtunik määrata tähtsat penaltit, kui Kylian Mbappe pealelöök tabas Gonzalo Montieli kätt. Veelgi karmim tundub Venemaa MM-i (2018) finaalis 1:1 viigiseisul määratud 11 meetri trahvilöök, kui nurgalöögi olukorras läks pall Blaise Matuidi pea kohalt vastu lähedalolnud Ivan Perišici kätt.

2019. aasta Meistrite liiga finaalis määrati juba esimesel minutil penalti, kui Sadio Mane tõstis palli karistusalas vastu Moussa Sissoko kätt.

Viimaste aastate üks jaburaim näide, mis mulle esimesena pähe tuleb, ei juhtunud küll päris finaalis, aga ikkagi olulises Meistrite liiga mängus. PSG lõi 2023. aasta novembris Newcastle Unitedi vastu viigivärava üleajal penaltist, mille tippkohtunik Szymon Marciniak määras pärast seda, kui oli olukorra videoekraanilt ise üle vaadanud. Ousmane Dembele tsenderdus oli tabanud ülilähedalt Tino Livramento rinda ja põrganud sealtkaudu Livramento käe pihta.

Üks kõige tõhusamaid viise jalgpallis värava saavutamiseks paistabki olevat karistusalas palliga vastase käe tabamine. Ja tihti hakkavad ründavad mängijad elavalt penalteid nõudma isegi juba siis, kui pall tabab tegelikult kaitsja rinda või reit. Minu arvates võiks penalteid määrata ikkagi ainult juhul, kui käega mäng on selgelt tahtlik. Ja pädevus tahtlikkust hinnata peaks kohtunikel olemas olema küll.