Üks moment. Milleks kiita meest, kelle võistkond otsustaval hetkel piinlikult põrus? Prantsusmaa lõppakord tänavusel MM-il (tean-tean, pronksimäng on veel tulekul, aga keda see mõttetu lohutusauhind huvitab?) oli suisa hale, ehk isegi üks kehvemaid esitusi, mida finaalturniiride ajaloo jooksul poolfinaalis pakutud. Kuidas teisiti nimetada seda, kui 90 minuti jooksul saadakse xG-ks hädine 0,3 ning Hispaania tappis igasuguse kokkumängu lootuse juba eos?

Aga vaatame suuremat pilti kui see õnnetu poolfinaal. Deschamps võttis Prantsusmaa koondise üle 2012. aastal olukorras, kus kaks aastat varasemal MM-il oli meeskond juhendaja Raymond Domenechiga lootusetult tülli läinud ja alagrupiturniiri järel koju sõitnud. Järgnenud EM-il oldi Laurent Blanci tüürimisel samuti üsna mannetud ja jäädi veerandfinaalis alla Hispaaniale.

Prantsusmaad saatis aastakümneid põruja kuulsus, vähemalt MM-idel. Neil olid Fontaine, Platini, Papin, Cantona, Tigana. Oli isegi 1984. aasta EM-tiitel, aga MM-idel jäi alati midagi puudu. Alles 1998. aasta kodune turniir tõi esimese finaalikoha, esimese tiitli, vabanemise.

Keskväljal toona vägesid juhatanud kivinäoga kapten saabus riigi au päästma teadmisega, et teha on palju. Esimene MM veel tulemust ei toonud, aga veerandfinaalis hilisemale maailmameistrile Saksamaale 0:1 kaotamise üle ei pidanud ka häbi tundma.

Võimas kümnend

Seejärel vajutati aga pedaal põhja. 2016. aasta kodune EM – finaal. 2018. aasta MM – teist korda maailmameistrid. 2020. aasta EM – ainus suurem tagasilöök, kui kaheksandikfinaalis viimase kümne minutiga kaheväravaline edu käest anti ja lõpuks penaltiseerias Šveitsile kaotati. 2021. aasta Rahvuste liiga – finaal. 2022. aasta MM – finaal. 2024. aasta EM – poolfinaal. 2026. aasta MM – poolfinaal.

Kui poleks Hispaania-nimelist krüptoniiti ja Emiliano Martinezi vasakut sääremarja, võiks prantslaste auhinnakapp viimase viie aastaga pilgeni täis olla. Oleks-jutud on jalgpallis mõistagi mõttetud, aga fakt on see, et Deschampsi ajastu märgib Prantsusmaa tõusu maailma teravaimasse tippu ja seal kanna maha löömist, mida eelnevatel kümnenditel kuidagi ei suudetud. Jõudu tööle, Zizou!

🚨🇫🇷 French Federation plan to sign all formal documents with Zinedine Zidane after the end of the World Cup.

Zidane never considered any other proposal over last 8 months; only wanted France job. pic.twitter.com/nertH356Ue — Fabrizio Romano (@FabrizioRomano) July 15, 2026

Veel järjepidevamalt oskas MM-idel läbi kukkuda Hispaania, kes ei jõudnud enne 2010. aasta tiitlit kuidagi veerandfinaalidest kaugemale. Edu pandiks oli kaks aastat varem viimaks võidetud EM-tiitel ja ehkki aia taha läksid ka kolm järgmist MM-i, on Euroopas oldud kuningad – viimasest viiest EM-ist kolme võitmist ei kannata teistmoodi kuidagi nimetada. Isegi kui neile pühapäeval riigi ajaloo teist MM-karikat ei lisandu, võib Hispaania lugeda kolme eelnenud põrumise järel turniiri väga õnnestunuks.

Argentina mängis kunagi neljast järjestikusest MM-finaalist kolmes, aga kukkus siis samuti ebaõnnestujate ridadesse. MM-idel tähendas see veerandfinaali takerdumist, kodusel Copa Americal järjepidevaid finaalikaotusi. Kui lõpuks paisu tagant pääseti, polnud neilgi enam tagasivaatamist – MM on õnnestunud teist korda järjest, mandri meistritiitlit on juba viis aastat enda käes hoitud.

Ära karda võita!

Kuhu see jutt tüürib? Edu sünnitab edu, läbikukkumine uusi läbikukkumisi. Tundub justkui päevselge, aga see tõde kehtib ka maailma parimate meeskondade puhul. Aastakümneid läbikukkuja rollis olnud Inglismaa võib lugeda kõik viimased viis suurturniiri edukaks, sest langetud on alles viimastel tõketel. Paraku pole sellest kõigest mingit tolku, kui ette pole näidata ühtegi esikohta.

Nii tammutakse oravarattas – triumfi ei tule, kui puudub kogemus selleni jõudmiseks, on aga hirm taas viimasel hetkel komistada. Gareth Southgate’ile heideti ette, et otsustavatel hetkedel ehk finaalides või poolfinaalides muutub ta liiga ettevaatlikuks ja kaitsvaks. Nüüd tegi täpselt sama Thomas Tuchel, kes asus mitukümmend minutit enne poolfinaali lõppu meeleheitlikult nappi 1:0 edu hoidma.

Inglismaa kartis kaotada ja seepärast kaotaski. Prantsusmaa, aga eriti Hispaania ja Argentina on seevastu tõestanud, et kuldsest lävepakust korra üle saades jääb usk iseenda võimetesse meeskonda pikalt saatma, mõjutades isegi neid mängijaid, kes edust vahetult osa ei saa.

12% - England had just 12% possession when they were winning 1-0 for 30 minutes last night.

That is the lowest by a team to be winning for at least 10 minutes in a World Cup match in the last 60 years.

Confinement. pic.twitter.com/7BLaYebC25 — OptaJoe (@OptaJoe) July 16, 2026