Kuulge, härra Infantino ja sõbrad, kellele – väidetavalt! – meeldib MM-ide tulemusi paika sättida. Mul on teile üks ettepanek. Teeme nüüd nii, et pühapäevases finaalis ei selgita maailma parimat kohe päris kindlasti Prantsusmaa ja Argentina.

Kõik muu kõlbaks, eriti näiteks Hispaania ja Argentina finaal. Esiteks on need kaks on teineteisega seni peale maavõistluste kohtunud vaid ühes ametlikus mängus, 1966. aasta MM-finaalturniiril. Teiseks oleks tegu  valitseva Euroopa ja valitseva Lõuna-Ameerika meistri duelliga. Jalgpalliajaloo kahe edukama mandri valitsejate vastasseis oleks ju maailmameistri väljaselgitamiseks ülimalt sobiv viis. Finalissima missugune!

Midagi poleks lahti ka siis, kui finaali jõuaks ja selle võidaks Inglismaa. Jah, niisugusel juhul tuleks progressiivsemal osal inimkonnast ära kannatada järgnevad üliväsitavad nädalad, mille jooksul rinnalt karvu rebivad inglased ja nende fännid lõpmatuseni jalgpalli kojutulekust nämmutavad. Omajagu tüütu, aga elab vast üle.

Pime usk Albionil mängitava jalgpalli ülimuslikkusesse ning selle igal võimalikul ja võimatul juhul korrutamine võivad vahel närvi ajada küll. Teistpidi on vahel muidugi sama naljakas näha raevukat Inglismaa-põlgust. Pahatihti on see ajendatud "kõigile meeldib, mulle seega mitte" mõttelaadist, mida kannab vastandumisvajadus ning mille käigus võib isegi endale lemmiku leidmine ja nende toetamine sootuks meelest minna. Aga eks igaühele oma.

9️⃣ semi-finals in our last 1️⃣0️⃣ tournaments 🏴󠁧󠁢󠁥󠁮󠁧󠁿 — England (@England) July 13, 2026

Miks võiks sedapuhku just Inglismaa suurturniiri võita? Sest see oleks midagi uut. Või noh, vähemalt midagi sellist, mida pole 60 aastat juhtunud. Neli "ettemääratud" poolfinalisti ehk maailma edetabeli esineliku saime nelja parema sekka niikuinii. Aga kas me selleks iga nelja aasta tagant kuu või kauemgi MM-i lainel istume, et jälle sama lõpplahendust näha?

Natuke võib, palju ei taha

Meistrite liigas on natuke tavalisem, et mõne meeskonna kuldaeg kestab paar hooaega või kauemgi. Õigupoolest on see suisa traditsioonide austamine, sest Real Madrid alustas 1950ndatel ju viie järjestikuse tiitliga. 1970ndatel võttis kolm tiitlit järjest Ajax, seejärel Bayern, mitu korda järjest finaali murdjaid on olnud teisigi.

Real Madridi teine, kümne aasta tagune valitsemisaeg kiskus küll veidi tüütuks, aga on nüüdseks ammu minevik. Ning PSG kahe järjestikuse triumfi eel sai kuue aasta jooksul karikat tõsta viis eri klubi. Üllatajateks kvalifitseerub viimaste aastate finalistidest vaid Dortmundi Borussia, aga igal juhul tärkab uue hooajaga alati uus ootus – äkki suudab seekord keegi gigantidele vastu saada?

Koondisejalgpallis on juhuslike edulugude osakaal väiksem. Mõni Horvaatia siin või Maroko seal, ei enamat. Ning mida pikemaks MM venitatakse, seda väiksem on šanss, et keegi suudab järjestikustes play-off-ringides ennast üha ületada.

Ent vähemalt finaalides ei ole kuigi palju tüütumaid asju kui samade meeskondade järjestikune vastasseis. Aastakümneid on meile üritatud maha müüa arusaama, et võrreldes nii mõnegi teise spordialaga on just jalgpall see, kus ka objektiivselt nõrgemal on alati šanss. Puha valejutt? Ei tahaks kuidagi leppida.

Ei taha kordusetendusi

Praegu on kordusetendusteks õhus liigagi head võimalused. Prantsusmaa-Argentina? Nelja aasta tagune MM-finaal. Hispaania-Inglismaa? Kahe aasta tagune EM-finaal. Nähtud, tehtud ... Muidugi, ka Inglismaa ja Prantsusmaa duell oleks eelmise MM-i veerandfinaali kordus ja seeläbi juba käidud rada. Aga vähemalt ei olnud toona tegu suure lõppvaatusega, seekordse kohtumise kaal oleks hoopis teistsugune.

𝑼𝒏𝒆 𝒆́𝒕𝒐𝒊𝒍𝒆 𝒑𝒐𝒖𝒓 𝒍’𝒆́𝒕𝒆𝒓𝒏𝒊𝒕𝒆́ ⭐🇫🇷

Il y a 28 ans, le 12 juillet 1998, la France écrivait une des plus belles pages de son histoire 💙

Les Bleus devenaient Champions du monde pour la première fois, après une mythique victoire 3-0 contre le Brésil 🏆🙌 pic.twitter.com/NRJKu9Bdtj — Equipe de France ⭐⭐ (@equipedefrance) July 12, 2026

Muide, prantslastel on võimalik finaalipääsuga korrata midagi sellist, millega on MM-ide ajaloos varem hakkama saanud vaid kaks riiki. Kolmel finaalturniiril järjest on finaali murdnud ainult Lääne-Saksamaa (1982, 1986, 1990) ja Brasiilia (1994, 1998, 2002). Ning kui finaalikoht tõesti tuleb, oleks Prantsusmaa, kes enne 1998. aastat ei olnud finaalis mänginud mitte kordagi, jõudnud sestpeale ehk viimase kaheksa turniiri jooksul sinna koguni viiel korral.

Aga ikkagi – andke meile midagi uut! Ja ärge pange prantslaste-argentiinlaste õlule võimatut koormat, mida seni on pidanud järjestikustes omavahelistes MM-finaalides kandma vaid Argentina ja Lääne-Saksamaa. Kuidas saaksidki need kaks tänavuses finaalis üle trumbata nelja aasta eest Kataris lahti rullunud vaatemängu?