Belglaste oma parimad võimalused rikkus ära rumal treener. Inglaste oma rikkusid ära hellitatud ja ülbed mängijad ise, kuigi võib-olla polnudki nad lihtsalt nii head nagu arvati. Horvaatia omal jäi vaid õige pisut puudu ... ja siis rikkusid kõik ära kinnimakstud kohtunikud.

Misasi on ikkagi "kuldne põlvkond"? On see päriselt eksisteeriv nähtus? Kas nii saab nimetada kõiki meeskondi, kes lõpuks MM-tiitlini jõudnud? Sest vaieldamatult on iga selline meeskond ju esiteks päriselt kuldne ja teiseks koosneb ka üpris tõenäoliselt enam-vähem sama põlvkonna mängijatest. Või on tegemist aegade jooksul sisutühjaks muutunud templiga, mida saab tagantjärgi mugavalt külge lüüa meeskondadele, kes lihtsalt ei suutnud oma potentsiaali välja mängida?

Hea küll, päris väljamõeldisega tegu pole. Näiteks 1954. aastal maailma tipust ühe sammu kaugusele jõudnud Ungari koondis, mille tuumiku moodustasid Ferenc Puskas, Sandor Kocsis, Nandor Hidegkuti, Zoltan Czibor, Jozsef Boszik ja Gyula Grosics, oli tõesti ainulaadne. Kuue aasta jooksul valitsesid ungarlased kogu Euroopat, kaotades selle aja jooksul 69 kohtumisest vaid ühe ja lüües keskmiselt üle kuue värava mängus.

Madjarid panid mitu korda veenvalt lukku end jalgpalli leiutajatena kõigist ülemateks pidanud inglaste suu, said Berni lahingus olude sunnil nii väravate kui ka rusikate abil jagu sõjakatest brasiillastest ning seejärel ka valitsevast maailmameistrist Uruguayst. Läänesakslased korraldasid seejärel MM-finaalis imeteo ja tõstsid karika pea kohale, ent see ei röövinud ungarlaste pärandist eriti midagi, pigem isegi lisas sinna inimlikku haavatavust.

1953 / 1954 season - 🏴󠁧󠁢󠁥󠁮󠁧󠁿England 3 🇭🇺Hungary 6
The Magical Magyars Hungarian team line up for The Match of the Century against England at Wembley.
Left to right: Ferenc Puskas, Gyula Grosics, Gyula Lorant, Nandor Hidegkuti, Jeno Buzanszky, Mihaly Lantos, Jozsef Zakarias, Zoltan… pic.twitter.com/pgF4UBEIt6 — FootballRetroPlus (@robertmdaws) January 23, 2025

Imemeeskonna lõhkus alles kodumaal puhkenud revolutsioon, pöörates paradoksaalselt nende müüdis esile ühe väga olulise tahu - teadmatuse. Mis-olnuks-kui küsimus jääb Kuldset Meeskonda alatiseks saatma. Praegustel koondistel pole ungarlaste valitsemisajale midagi võrdväärset vastu panna, isegi kui mõnel neist on kapis rohkem tiitleid. Tõsi, ka jalgpall on 70 aasta taguse ajaga võrreldes tundmatuseni muutunud ja võrdsustunud, mis teebki samasuguse domineerimise väga ebatõenäoliseks.

Mitmes kord? Enam pole põnev

Teine tähtis tahk on kahtlemata ainulaadsus. Ungaril pole sellist meeskonda olnud enne ega ammugi ka pärast. Kui aga peame kuldsest põlvkonnast rääkides küsima täiendavalt "milline neist?", kraabib ainuüksi see erilisusest ühe kihi maha. See kehtib näiteks sakslaste, hispaanlaste, prantslaste ja itaallaste, aga ka brasiillaste ja argentiinlaste puhul, kes kõik on jõudnud ihaldatud tiitlini enam kui korra.

Loomulikult tulebki edu sagedamini ette suurte jalgpalliriikide puhul. Aastakümneid MM-idel järjekindlalt põrunud Hispaanial on kuldseid särajaid nüüdseks justkui juba kahe põlvkonna jagu. Neist esimene noppis 2010. aastal MM-tiitli ning selle ette-järele veel kaks EM-kulda. Saavutuste osas küsimusi pole – Andres Iniesta, Xavi, Iker Casillas, Sergio Ramos, Carles Puyol, Fernando Torres ja kaaslased võitsid kõik, mida võita andis. Viie-kuue aasta eest andsid viimased rivisse jäänud tolle ajastu tähed teatepulga edasi meestele, kes on Hispaania nüüdseks taas kõige teravamasse tippu viinud.

MM-i kolmandat korda järjest telekast vaatava Itaalia tipphetked jäävad sajandivahetusse, kõige krooniks oli 2006. aasta MM-tiitel. Gianluigi Buffoni, Fabio Cannavaro, Alessandro Nesta, Alessandro Del Piero, Gennaro Gattuso, Francesco Totti ja Andrea Pirlo masti mehi pole itaallastel praegu ainsatki. Kas "kuldsete" ja "tavaliste" põlvkondade vahet defineerib äkki lihtsalt hoopis edule eelnenud-järgnenud keskpärasus?

The moment Italy won the #FIFAWorldCup on this day in 2006... 🇮🇹🏆 pic.twitter.com/Yco1o262o8 — FIFA World Cup (@FIFAWorldCup) July 9, 2025

Samas on Itaalia tulnud maailmameistriks suisa neli korda. Milline neist võitjatest on siis see üks ja õige kuldne kooslus? Üsna samas seisus on Saksamaa, kelle viimane MM-tiitel pärineb tosina aasta tagant ning kes on seejärel MM-idel lati alt läbi jooksnud. 2014. aasta kangelased Manuel Neuer, Mats Hummels, Miroslav Klose, Toni Kroos, Philipp Lahm, Mario Götze ja Thomas Müller vääriksid kahtlemata esiletõstmist. Ent kuhu jäävad siis Rahnid ja Morlockid, Beckenbauerid ja Gerd Müllerid, Matthäusid ja Klinsmannid? Hõbedale-pronksile?

Sama lugu on Prantsusmaaga. Olgu, 1998. aasta maailmameistrid eesotsas Zinedine Zidane’i, Laurent Blanci, Marcel Desailly ja Didier Deschampsiga olid riigi esimesed ja seeläbi ainulaadsed. Ent kaks aastakümmet hiljem viis Deschamps, nüüd juba treenerina, tiitlini järgmise põlvkonna. Proovige nüüd nimetada kuldseks vaid esimest ja Kylian Mbappe ilmub teie unenägudesse kulmu kortsutama.

Oma kuldne põlvkond või isegi mitu on ajaloost ette näidata nii Portugalil, Hollandil  kui ka Rootsil, aafriklastest ka näiteks Elevandiluurannikul ning veel värskemalt Egiptusel ja Marokol, rääkimata Lõuna-Ameerika riikidest. Isegi USA ja Kanada üritavad ristida tänavuse MM-i korraldamisega kaasnenud üleüldist tasemetõusu kuldse põlvkonna esilekerkimiseks. Mis küll peaasjalikult tähendab lihtsalt seda, et kui varem ei jagatud neis riikides jalgpallist üldse suurt midagi, siis nüüd hakkab juba pisut pilti looma. Kuid see selleks.

Kas MM-i poolfinaalikoht on põrumine?

Belglased siunavad praegu Roberto Martinezt, kelle taktika olevat juba kaheksa aasta eest rikkunud Kevin De Bruyne, Eden Hazardi, Romelu Lukaku, Vincent Kompany ja Thibaut Courtois’ parima võimaluse MM-tiitlini jõuda. Teiselt tabelipoolelt toona finaali jõudnud Horvaatia juhendaja Zlatko Dalic sajatas äsja FIFA-t ja kohtunikke, kes võtsid tema arvates viimastel turniiridel võidušansi Luka Modricilt, Ivan Perišicilt, Ivan Rakiticilt ja Dejan Lovrenilt.

Mõlemad jalgpalli mõistes väikesed riigid tahaksid justkui vägisi vaadata tagasi Ungari omaaegsele näitele ning öelda, et neilgi oli üks ja ainus kasutamata võimalus. Või kas ikka oli?

Horvaadid jõudsid MM-il poolfinaali juba 1998. aastal, kui tegusid tegid Davor Šukeri ja Zvonimir Bobani mõõtu korüfeed. Nelja parema seas mängiti ka nelja aasta eest. Belgial on 1980ndatest aastatest ette näidata Jan Ceulemansi ja Jean-Marie Pfaffi ajastu, mis tõi EM-ilt hõbeda ja MM-ilt poolfinaalkoha. Ning kas tiitlita jäämine tähendab automaatselt põrumist, kui sama tuumik on teinud kaasa vähemalt kolmel MM-il ja mõnel või isegi mitmel neist tublilt esinenud?

Eesti jalgpallis on põlvkondadest samuti palju räägitud, peaasjalikult küll nende vahetamise kontekstis – ja lõpuks suisa niipalju, et see mõiste on nüüdseks muutunud iseenda paroodiaks. Jah, aastakäike on paremaid ja halvemaid, ent milline võistkond on iial koosnenud vaid ühe põlvkonna mängumeestest? Pole vähimatki põhjust kahelda, et Saksamaa ja Itaalia leiavad ühel hetkel taas lennukuse, aga samuti võib vabalt juhtuda, et praegu tipus püsivad Prantsusmaa ja Hispaania vajuvad mõneks ajaks tagaplaanile. See  ei tähenda tingimata uue põlvkonna sündi ega eelmise taandumist, lihtsalt arengukõver muudab loomupäraselt suunda.

Last but not least – see neetud inglaste kuldne põlvkond, kellel vastav tiitel veskikivina kaelas rippus. Kui alaliidu toonane tegevjuht Adam Crozier oleks vaid teadnud, milline jant sellest kõigest tuleb, poleks ta 2001. aastal niisugust sõnapaari kindlasti õhku visanud. Jah, inglastel oli sajandi algul omajagu häid mängijaid, ent tollased koondislased on hiljem ka ise tunnistanud, et näiteks Prantsusmaa ja Brasiilia olidki palju tugevamad meeskonnad, kes väärisid suurturniiridel märksa kaugemale jõudmist.

Pole ime, et aastaid õhulosside ehitamise ja seejärel ise nende maatasa lõhkumise ränka tööd teinud Inglismaa ajakirjandus haaras Crozieri lausest õhinal kinni. Ebaedu järel süüdistati mängijaid ülbuses ja veel sajas surmapatus, samas kui mehed ise on alles aastaid hiljem tõdenud, et tegelikkuses oli koondis klubilise kuuluvuse põhjal jaotunud klikkideks, mis ei suutnudki väljakul ühtseks tervikuks sulanduda.

"Kes selle nimetuse üldse välja mõtles? See oli üks kuradi loll idee," võttis kaitsja Rio Ferdinand hiljutises intervjuus paarikümne aasta taguse aja üheselt kokku. "Mul on piinlik seda isegi kõva häälega välja öelda."

Ferdinandil kipub vägisi õigus olema, sest jalgpall näib tegelikult palju lihtsam. Vahel satub laineharjale üks meeskond, siis teine. Suurte riikide puhul kerkivad alati - vahel varem, vahel hiljem, aga elu on näidanud, et alati - esile uued tähed. Ja siis järgmised ja järgmised ...

Tihtipeale lülitab kellegi kuldse põlvkonna konkurentsist lihtsalt mõne teise riigi veel kuldsem põlvkond. Mis maksab siis kuld, kui seda jagub igaühele ja mõnele isegi mitu? Vahest võiksime siis siinkohal viimaks leppida tõdemusega, et kunagi mingitki väärtust kandnud väljend on nüüdseks muutunud lihtsalt kassikullaks.