Mis rõõmustas? Mis kurvastas? Mis jääb aastateks meelde ja mille tahaks kiiresti peast pühkida? USA-s, Kanadas ja Mehhikos toimunud MM-finaalturniir pakkus viie nädala jooksul kaunist ja koledat, aga pani ennekõike endast rääkima. Jalgpalli maailmameistrivõistlused ei ole oma tähtsust kaotanud! Panime kokku kümme plussi ja kümme miinust.

• Pluss: tuttavad tähed

Nad ei jõua! Nad ei jaksa! Pikk klubihooaeg on selja taga, mehed on väsinud, kohalik palavus kurnab, vigastused hakkavad kimbutama ... Nutulaul oli asjata. Kylian Mbappe, Lionel Messi, Erling Haaland, Harry Kane, Jude Bellingham. Mohamed Salah ja teised tähed kinnitasid, et isegi kui kõik eelnev peaks olema tõsi, leiavad Suured Mängijad siiski MM-il vajaliku lisakäigu.

Mõnda neist ei heidutanud seegi, et klubihooaeg oli jäänud keskpäraseks – või toimis see just lisatõukena? Superstaaride heitlus Kuldsele Saapale läks juba esimestest voorudest täishool käima ja hoidis pinget õhus turniiri lõpuni, rääkimata sellest, et paljud tähed kandsid oma koondise kaugele. Edu tõi lõpuks küll meeskondlikkus, aga suuri lugusid kirjutasid paratamatult väljapaistvad isiksused.

• Miinus: Baloguni-skandaal

Mida FIFA küll täpselt mõtles, kui USA koondise ründaja Folarin Baloguni mängukeelu reeglite vastaselt tühistas? Kas tõesti on reaalsustaju sealsetes kabinettides nii väärastunud, et sellise otsuse vastuolulisus loodeti vaikselt vaiba alla pühkida? Kokkuvõttes olid suured kannatajad nii USA meeskond kui ka Balogun, kes polnud milleski süüdi, ent said lisamotivatsiooni leidnud Belgialt kindlalt lüüa. Suurimaks kaotajaks osutus aga jalgpalli usaldusväärsus – isegi kui Donald Trumpi pöördumine päriselt ühtegi ametnikku ei mõjutanud ja tegu oli vaid USA presidendi enesekeskse ärplemisega, sülitati reeglitele ikkagi andestamatul moel.

Küsimärke jäi õhku veelgi. Mille alusel määrati õnnetult vastast vigastanud Assim Madibole suisa viiemänguline võistluskeeld ja kas sama oleks juhtunud ka siis, kui suhteliselt tundmatu Katari mängija asemel teinuks vea mõni superstaar? Miks muudeti Cristiano Ronaldo karistus turniiri eel tingimisi mängukeeluks ja kas sama oleks juhtunud ka siis, kui tema asemel oleks olnud ... no näiteks mõni suhteliselt tundmatu Katari mängija? Ning miks pidi inglaste kaitsja Jarell Quansah edasikaebamise järel ühe mängu asemel vahele jätma koguni kaks? Läbipaistvus ja objektiivsus pole sugugi sõnad, mis neid otsuseid iseloomustaksid.

• Pluss: uued tähed

Veel mõni finaalturniir tagasi oli harjumuspärasem, et tuli "mees metsast" ja mängis end ühe suurturniiriga lepinguni Euroopa tippklubis. Tänapäeval ei ole selline asjade käik enam tippjalgpallis kuigi mõeldav, sest esiteks on väärt mängijal üliraske nähtamatuks jääda ja teiseks toetuvad klubid niivõrd sügavalt andmeanalüüsile, et pelgalt seitsme-kaheksa hea esituse pealt otsuseid ei langetata.

Ometi oli MM-il nüüdki suuri esilekerkijaid. Pau Cubarsi polnud mõistagi turniiri eel tundmatu mees, aga et ta tõuseb maailmameistrite üheks liidriks ja turniiri parimaks noormängijaks, ei osatud tõenäoliselt oodata. Keskkaitsest ei kerki 19-aastasena esile just üleliia palju mehi. Ent näiteks Johan Manzambi, Gilberto Mora ja Antonio Nusa olid teada-tuntud varemgi ning šveitslase leping Aston Villaga oli kulisside taga kokku lepitud juba enne turniiri.

View this post on Instagram

A post shared by Josimar Dias (@vozinha1)

Üleöö särama löönud tähtede sümboliks kerkis Roheneemesaarte väravavaht Vozinha. 40-aastaselt ühtäkki ligi 30 miljonit Instagrami jälgijat juurde saanud vanameistri lugu tõestas, et MM on siiski jätkuvalt lava, millele võrdväärset ei leidu.

• Miinus: parimad lahku

Kuigi see otsus jääb otsapidi turniiri eelsesse aega, osutus FIFA valik ikkagi väga oluliseks. Maailma edetabeli nelja parema meeskonna jaotamine eraldi tabeliveeranditesse pole taas kooskõlas jalgpallis seni valitsenud arusaamaga, et kõik saavad mõõtu võtta kõigilt ning erandeid ei tehta. Kuid rahvusvaheline jalgpall liigubki aina enam tugevusgruppidesse jaotamise teed. Näis, millal jõutakse otsuseni, et maailma parimad saavad finaalturniiril õiguse mõni ring sootuks vahele jätta ...

• Pluss: viimane tants

Jah, see on Cristiano Ronaldo nimeline peatükk. Oot, mida see plusside nimekirjas teeb? Tõsi, et portugallane oli ilmselt turniiri kritiseerituim mängija, ehkki emotsionaalsele väitele, et ilma temata oleks meeskond paremini tegutsenud, pole meil võimalik faktilist kinnitust saada. Olgu sellega kuidas on, ilmselgelt takerdusid nii meeskondlik kui ka individuaalne tegutsemine kohati tõepoolest Ronaldo egosse. Aga plusspoolel olemist väärib ta juba ühel lihtsal põhjusel – kellest me oleksime rääkinud, kui Ronaldot poleks?! Iga turniir vajab oma antikangelast, paljude jaoks täitis seda rolli Ronaldo.

• Miinus: fooliummütside müügimehed

Kas FIFA tegutseb alati läbipaistvalt? Ei. Kas kohtunikud eksivad mõnikord väga jämedalt? Muidugi. Kas selle taga on vandenõu, et vedada Lionel Messi uuesti maailmameistriks? Jätke juba. Egiptuse peatreeneri Hossam Hassani hala ja ähvardused pärast seda, kui tema meeskond oli 13 minutiga mänginud kaheväravalise edu kojusõiduks, mõjusid piinlikult. Samas polnud Hassan sugugi ainus peatreener, kes hakkas väljalangemise järel ajama "kusagil struktuurides on kallutatud jõud" võtmes juttu. Kaotada tuleb samuti osata.

• Pluss: peksupoisse polnudki

Turniiri laiendamine 48 osalejani tekitas hirmu, et Roheneemesaarte, Curacao ja Haiti sugused meeskonnad saavad vaid suureskoorilisi kaotusi ega suuda turniirile midagi juurde anda. Tegelikult läks pea risti vastupidi, sest just neist koondistest kerkisid esile kultuskangelased ning targa mängu toel võideldi endast suurematega väga südilt. Ja pole mõtet rääkidagi sellest, millist tähtsust omas näiteks paljukannatanud Haiti rahvale MM-il kaasalöömine – kõik kolm alagrupikohtumist peeti otsekui kodupubliku ees.

• Miinus: viis nädalat pinget

Esiteks venis laiendatud turniir ajaliselt niivõrd pikaks, et fookust hoida oli väga keeruline. Teiseks näis paratamatult, nagu oleks õige võistlus läinud käima alles sõelmängudega. Alagrupiheitlusi oleks küll äärmiselt vale igavaks nimetada, üllatusi jagus ja põnevuse lahtumist võis varasematel aastatel näha ka olukorras, kus kaks edasipääsejat said varakult selgeks. Kolmanda kohaga edasipääsemises pole seetõttu midagi halba, küll aga pani see meeskonnad ebavõrdsesse seisu, sest mõni neist teadis viimases alagrupivoorus väga täpselt, mis tulemusest turniiri jätkamiseks piisab.

• Pluss: elu ja melu

Tühjad tribüünid? Soccer'i-võõraste ameeriklaste leige huvi? Ilmast tingitud katkestused? Tagantjärgi tundub isegi naljakas, et selle kõige pärast nii palju muretseti. Igipõlisest jalgpalliriigist Mehhikost ja spordirahvana hingavast Kanadast ei maksa rääkidagi, aga ka ameeriklasi päästis see, et tegu on rahvaste sulatusahjuga, kus jagus toetajaid kõikidele osalevatele koondistele. Ning tavalised ameeriklased võtsid lahkelt vastu kõik külalised, olgu nendeks ülikooliorkestri mängitud hümni saatel trenni teinud alžeerlased Kansases või linna tilgatumaks joonud šotlased Bostonis. Lõpuks halastas ka ilm, sest enam kui saja mängu peale tuli ette vaid üks pikem katkestus Prantsusmaa ja Iraagi kohtumises.

Respect 🙌🏼 thank you so much for the welcome https://t.co/T42TPIgvdb — Riyad Mahrez (@Mahrez22) June 12, 2026

• Miinus: lõuna-ameeriklased

Argentina murdis südi võitluse toel finaali, aga häbistas end lõpuvile järel, kui kaotusevalus Leandro Paredes otsustas vastastega kaklema hakata. Paraguay valis kaheksandikfinaalis prantslaste vastu stiili, mis läks jõulisest väga kiiresti üle räpaseks, aga ei saavutanud sellestki hoolimata edu. Brasiillased läksid norralaste vastu kaotusseisus närvi ja asusid samuti vigu raiuma, superstaar Neymar otsustas aga lõpu eel kulutada väärtuslikke sekundeid Norra väravavahi Örjan Nylandiga tüli norimisele, mitte viigivärava jahtimisele. Uruguay turniiri nullis peatreener Marcelo Bielsa jäärapäisus, mustaks hobuseks peetud Ecuador jättis mannetu mulje ja sõitis varakult koju ning pettumuse valmistas ka Kolumbia. Euroopa järel ajaloo paremuselt teine jalgpallimanner võinuks end märksa paremast küljest näidata.

• Pluss: uutmoodi rivistus

Väga ameerikalik? Jah. Väga efektne? Samuti jah! Korraldajate soov viia avavile eel väljaku keskringi ümber hümni kuulama kogu meeskond, mitte ainult algkoosseis, pälvis algul kriitikat – milleks seda vaja? Aga lõpuks nägi vaatepilt välja ilus ja mängijadki nentisid, et ühtsusetunne kasvas. Vaid mõni peatreener tundis end kõrvalejäetuna, sest nende ette moodustus pinkide juures fotograafide müür. Ent FIFA reageeris kiiresti ja lahendas mure - siinkohal kiitus.

• Miinus: reklaamipausid

Ei, need polnud joogipausid. Ja palun unustame otsekohe värdsõna "hüdratsioonipaus"! Algusest peale reklaamimüügiks mõeldud poolajakatkestused maanduvad loodatavasti samas prügikastis, kus ootavad juba ees vuvuzelad ja keset talvel mängimine – turniiri korraldajariigist tingitud kurioosumid, millel pikka elu pole. Guardiani analüüsi põhjal oli tegelikult joogipausiks põhjust vaid 19% mängudest, kus temperatuur päriselt üle normi tõusis – ülejäänud juhtudel ei vastanud häma "mängijate kaitsmisest" tõele. Jalgpalli aluspõhimõtete kallale minekut, mida kahe 45-minutilise poolaja lõhkumine kahtlemata on, ei vabanda kuidagi välja.

• Pluss: oma lugu

Muu kommertsvahu kõrval tegi FIFA veel ühe väga hea lükke, kui palus kõikidelt koondistelt vähemalt kahte muusikapala – ühte väravalöömise ja teist võidu järgseks hetkeks. Enamik koondisi sai kultuurilise ülesande mõttest aru ning valis midagi kodust ja hingelähedast, mis suutis võtmehetkedel fänne liita. Üks silmapaistvamaid näiteid oli 'inglaste "Wonderwalli" ühislaulmine, mis viis hääle isegi Harry Kane’ilt, aga "kodus" sai end tunda enamik meeskondi.

• Miinus: finaali vaheajašõu

Sisu on puhtalt maitse asi ja küllap leidus tihedas kavas igaühele midagi. Pealegi koguti selle abil raha heategevuseks. Teine lugu on sellega, et paus venis lõpuks 27-minutiliseks. Kui palju see karjääri ühe tähtsama mängu jätkumiseks valmistuvat jalgpallurit mõjutab, on omaette teema. Reeglitesse kirja pandud vaheaja maksimaalne kestus on seal küllap siiski põhjusega. Peamine häda on aga see, et FIFA näitas selgelt välja: mängijate heaolu on nende jaoks niisuguses olukorras vaid sõnakõlks.

• Pluss: Norra kahekordne edu

Ju oleks Norrast omajagu räägitud ka siis, kui nad oleksid piirdunud vaid alagrupiturniiriga. Aga veerandfinaali marssimine andis paadile uue hoo. Sõudmine vallutas Times Square'i, levis kiirelt üle maailma ja kujunes selle MM-i üheks sümboliks. Nii kogu koondis kui ka Erling Haalandi isikukultus tõestasid, et kogu kulla ja karra keskel läheb inimestele endiselt enim korda siiras ja lihtne ühine hingamine.

🇳🇴🚣‍♂️ Absolute scenes as Norway supporters turn Times Square into a sea of red, taking over the heart of New York City. pic.twitter.com/bwg1mE0YoD — 𝐂𝐚𝐬𝐮𝐚𝐥 𝐔𝐥𝐭𝐫𝐚 𝐎𝐟𝐟𝐢𝐜𝐢𝐚𝐥 (@thecasualultra) July 4, 2026

• Miinus: reeglimuudatused

Kui hea mõte on ikkagi suurte ja põhimõtteliste muudatuste tegemine vahetult enne suurturniiri? Miguel Almiron ja Piero Hincapie olid esimesed jalgpalliajaloos suu katmise eest platsilt minema saadetud mehed, ent tegu ja tagajärg ei tundunud kuidagi olevat õiglases vastavuses. Sama keeruliseks osutus valeidentiteedi eest eemaldamine, kui Šveits jäi Breel Embolo punase kaardi tõttu veerandfinaalis kümnekesi. Küsimus, kas reegleid tõlgendati ikka vastavalt algsele eesmärgile, ei saanudki lõplikku vastust. Milleks eksperimenteerida suurimatest suurimal turniiril, kui katsetusi on alustuseks võimalik teha ka näiteks väiksema kaaluga noorteturniiridel?

• Pluss: Hispaania võit

Olgu sul staare kui tahes palju, pika turniiri jooksul on eduks endiselt vaja kahte tegurit – ühtset meeskonda ja kõva kaitset. Mitte et hispaanlaste ridades suuri mängijaid vähe oleks, aga erinevalt mitmest konkurendist ei pidanud ükski neist üheski mängus kogu meeskonda turjal tassima, vaid tegutseti tervikuna. Esmakordselt MM-ide ajaloos võttis võitja kogu turniiri jooksul võrgust vaid ühe palli, kinnitades, et ehkki jalgpall suundub üleüldiselt lahtisema ja ründavama mängu poole, on vastase kontrollimise võime jätkuvalt tähtsam kui rünnakul säramine.

• Miinus: osalejate solgutamine

Jalgpall pole poliitika? Jätke see naiivne jama. USA kseonofoobsed viisanõuded muutsid nii mõnegi MM-i osaleja kohalejõudmise Kolgata teeks, rääkimata sellest, et näiteks Somaalia kohtuniku Omar Artani jaoks löödigi riiki pääsemise uks pauguga kinni. Seni igal võimalusel Donald Trumpile truudust vandunud FIFA laiutas vaid käsi – nemad ei saa midagi teha. Kõige hullemini läks Iraanil, kes said lõpuks küll kõik oma mängud ära pidada, aga meeskonda väntsutati Mehhiko ja USA vahet nii, et sportlik sooritus kahtlemata kannatas. Olgu Iraani kui riigi patud millised tahes, aga FIFA võimetus – või viitsimatus? – tagada kõigile osalejatele võrdne kohtlemine oli kokkuvõttes äärmiselt piinlik.

• Pluss: Euroopa valitseb maailma

Kaheksast kuus – täpselt nii palju mahtus veerandfinaalidesse Euroopa meeskondi võrreldes ülejäänud maailmaga, kelle lippu hoidsid kõrgel vaid Maroko ja Argentina. On see nüüd aga pluss või miinus? MM-i üldise haaravuse seisukohast pigem miinus, aga meie kui eurooplaste vaatest pigem pluss, eriti Gianni Infantino värskete plaanide valguses. Kui MM-i osalejate ringi kasvatamisest 64 koondiseni peaks tõesti asja saama, on Euroopal rohkem argumente, et endale lisakohti välja kaubelda.

• Miinus: eksklusiivne klubi

Jalgpall ei tohiks olla eliidile mõeldud vaatemäng. Ometi liigutakse tipptasemel selle suunas vääramatu sihikindlusega. FIFA soperdas esmalt põhjalikult piletipoliitikaga, sai õnneks seejärel küll tribüünid viisakalt rahvast täis, aga summad, mille eest sinna pääs lunastati, olid sageli absurdsed. Kui alajuhtidele meeldib rääkida kogu maailmale mõeldud mängust, võiksid nad ka selle eest hea seista, et finaalturniiri pääseksid oma silmaga nägema kõik ühiskonnaklassid, mitte ainult rikkad ja ilusad.