Kas olete ka tähele pannud, et igal USA-s või Kanadas peetaval mängul on teise poolaja esimesed viis minutit kaamera vastas asuv küljetribüün pooltühi? Isegi poolfinaalides! Piletite eest tuhandeid dollareid maksnud inimesed eelistavad nähtavasti jalgpallimängule burgerijärjekorras seismist.

Ma alustasin oma MM-päeviku sissekandeid kommertsialiseerumise vastase kirjatükiga ja kahjuks pean samamoodi ka lõpetama, sest vähemalt minule jääb see turniir meelde kui burgeri-MM. Hamburger, teadagi, on jänkide kiirtarbimiskultuuri üks peamiseid sümboleid.

Kuni staadionid on rahvast täis ja nende hulgas on mingigi hulk laulvaid fanaatikuid, saab telepildi tootjate maagia luua meie ekraanidele mulje igavesest peost ja möllust. Kui aga publiku tegelik haaratus lahjeneb, siis kas jalgpall suudab puhtalt sportliku vaatemänguga oma erakordse ligitõmbavuse säilitada?

Võib-olla suudakski, aga ka sportlikult on MM-supp selgelt lahjenenud. Põnevaks läks sel turniiril alles väljalangemismängudest alates ehk just siis, kui alles jäi 32 võistkonda, mis varasemalt on olnud kogu turniiri sõelaks. Pealegi on kuumus jätnud jälje mängude intensiivsusele ning FIFA otsus peasoosikud ise turniiritabelisse paigutada on aidanud kaasa sellele, et kogu stsenaarium veereb mööda ootuspäraseid rööpaid.

Järjestugu need neli soosikut lõpuks kuidas tahes, üllatuseks ei saa seda lugeda ja üleüldse peab see olema üks üllatustevaesemaid turniire läbi aegade. Nelja aasta eest sõnastasin ma neli vaatenurka, millest lähtuvalt saab üht turniiri üllatusterohkeks hinnata, ja tänavune turniir ei anna mitte ühestki otsast seda mõõtu välja.

Kui 104-mängulise MM-i suurimateks üllatusteks jäävad Lõuna-Aafrika Vabariigi võit Lõuna-Korea üle (kihlveokontorite mängueelne koefitsient 5,5) ja Austraalia võit Türgi üle (5,38), siis tuleb nentida, et jalgpallile nii omased üllatuspommid pakkusid meile seekord vaid kustuvate süütenööride sisinat.

Hästi, sündis ka kõrgemate koefitsientidega viike (Katar – Šveits 7,18, Hispaania – Roheneemesaared 12,05, Ecuador – Curacao 8,73, Inglismaa – Ghana 7,3, Argentina - Roheneemesaared 8,2), aga nende tõttu ei langenud konkurentsist välja mitte ühtegi soosikut. Türgi saamatus alagrupiturniiril jääbki viie nädala suurimaks šokiks, kui see sõna on siin üldse kohane.

🍟 Jürgen Klopp has been spotting dipping his chips into ketchup at the Switzerland vs. Colombia match.

Only posting this because 𝗡𝗢𝗧𝗛𝗜𝗡𝗚 is happening in the game. pic.twitter.com/jYDBnLrgnc — Football Tweet ⚽ (@Footballtweet) July 7, 2026

Ma ei puikle vastu arusaamale, et tippjalgpall ongi sarnaselt kogu tippspordile ennekõike meelelahutus, pealegi on suurturniirid alati olnud "pehmem toode" kui klubijalgpall, ent see ei tähenda, et meelelahutus peab olema iseloomuta ja labane. Seda MM-i vaadates tundub, nagu kvaliteetne pitsa ja kosutav õlu oleks asendunud kiirtoiduburgeri ja kokakoolaga.

Mängueelne tseremoonia, mis oli lihtsa rivistuse ja hümnide ajastul väärikaks sissejuhatuseks, on nüüd niimoodi üles vuntsitud nagu eelneks igale mängule olümpiamängude avamine, ja iga poolaja keskel katkestatakse jalgpallimäng, et asendada see kolmeks minutiks tümmi ja reklaamipausidega. Rääkimata sellest õudusest, mis ootab meid finaalmängu vaheajal.

Paari öise alagrupimängu ajal juhtusin ma tukkuma jääma ja silmi lahti tehes ei tekkinud sugugi tunnet, nagu oleksin millestki olulisest ilma jäänud. See MM voolab kraanist nagu leige vesi – jooma ju peab, aga erilist maitseelamust see ei paku. Turniiri otsustav faas on muidugi sportlikult vägev, aga samas ei ole sees tavapärast kahjutunnet lõppeva jalgpallipeo tõttu, pigem on ehk isegi kergendus normaalse elurütmi naasmise üle.

Küllap ma olen kommertsi suhtes keskmisest tundlikum inimene, aga kui sellised arengud jätkuvad, siis millal ületatakse see piir, kust alates hakatakse laiemalt küsima: oot, aga miks me üldse just sellest kraanist jooma peame?

PS. Joogipauside kõige jubedam külg on see, et mingisugune DJ Otzi kummitab juba mitmendat nädalat mu peakolus. Kes selle eest vastutab?!