Philipp Lahmi kolumn | Hispaania õpetab Euroopat, Argentinat ja kogu maailma
Seekordses MM-finaalis on vastamisi maailma kaks tugevaimat riiki Hispaania ja Argentina. Üks on teist märkimisväärselt mõjutanud, aga trumpe jagub mõlemale.
Saksamaa koondisega 2014. aastal maailmameistriks kroonitud Philipp Lahm arutleb tänavuse MM-finaali eelses kolumnis selle üle, kuidas Hispaania on Euroopa ja kogu maailma jalgpallis kujunenud viimaste aastakümnete jooksul selgeks tooniandjaks.
Kaks riiki annavad jalgpallis praegu võimast ja piirideülest hoogu. Hispaania esindab juhtivat jalgpallikultuuri, mille mõju kiirgab Euroopast üle kogu maailma. Argentina omab samuti selget identiteeti, mis kujundab Lõuna-Ameerika mandrit. Selle tulemusena pakub MM tänavu täiuslikku finaali.
Hispaania nägemuse arhitekt on Johan Cruyff. Just tema tõi Barcelonasse 4-3-3 asetuse ja selged põhimõtted. Taktikalised puristid nagu Pep Guardiola, Mikel Arteta ja Unai Emery lihvisid Cruyffi lähenemise filosoofiaks, mis on juba ligi kaks aastakümmet suunanud terve liiga, kõigi noortevõistkondade ja rahvuskoondise mängustiili. Selle aluspõhimõteteks on pallile suunatud kaitsetöö, selgelt määratletud positsioonid ja rollid, kõrgel tasemel organiseeritus ning tehniline, kombinatsioonidele tuginev jalgpall. Üksteist mängijat tegutsevad tervikuna ja liiguvad parve kombel.
Peatreener on sellised põhimõtted täielikult ellu viinud. Luis de la Fuente töötas nii klubi kui ka koondise tasandil aastakümneid noorte arendajana ning tema abitreenerid on temaga kaua koostööd teinud. Platsil kehastab seda lähenemist Rodri, maailma parim mängija.
Hispaania idealism lükkas poolfinaalis teelt prantslaste individuaalse täiuslikkuse. Hispaanlaste ülekaalu kirjeldas suurepärasel moel 2:0 värav, kui äärekaitsja Pedro Porro, kes jäeti karistusalas valveta, palli siseküljega võrku suunas.
Hispaania suunab kõiki
Põhjus, miks Hispaania kogu mandri ulatuses oma mõju kehtestab, peitub nende ülimuses. Koondis on võitnud viiest viimasest EM-tiitlist kolm (2008, 2012 ja 2024) ning on pika puuga sel sajandil Euroopa klubisarjade edukaim riik. Hispaania treenerid on tippliigades ülimalt nõutud ja nad on oma ideid aastaid mööda Euroopat laiali kandnud. Naiste koondis ongi juba valitsev maailmameister.
Lõppev MM-finaalturniir on rõhutanud tõdemust, et ülemaailmset jalgpallistiili mõjutab suuresti Euroopa, mida valitseb Hispaania. Praegu lähtuvad peaaegu kõik maailma tipud Barca, PSG ja Arsenali mudelist. Kui mõni treener need ellu viib, järgneb alati sportlik edu. See kinnitab igivana maksiimi, et spordiala taseme määrab treenerite tase.
Vahel väidetakse, et juhendamismeetodid on ülemaailmselt muutunud, aga see ei vasta tõele. Tegelikult toimub tipptasemel lihtsalt kohanemine. See kehtib Prantsusmaa kohta, eriti pärast seda, kui Luis Enrique vormis PSG-st Euroopa parima klubimeeskonna. Didier Deschamps on kaua samast filosoofiast lähtunud. Kuigi tal jäi kolmandasse järjestikusesse MM-finaali jõudmisest napilt puudu, annab ta järeltulijale üle lubava tulevikuga meeskonna.
Inglismaa koondis lõikab tulu maailma tugevaimalt liigalt ehk Premier League'ilt, mis on iseloomult väga rahvusvaheline. Nende meeskond on füüsiliselt võimas ja lahingutes karastunud. Liidrid Jude Bellingham ja Harry Kane astusid esile, üritades 60-aastase ootuse järel surematust saavutada. Poolfinaalis pääses siiski maksvusele vastaste selgem identiteet.
Thomas Tuchel vormis meeskonna ühtseks tervikuks, mis toimis suure osa turniirist hästi. Ometigi nappis meeskonnas suuri nimesid ja nad ei suutnud mäng-mängult enesekindlust kasvatada. Lõpuks kaotas Tuchel mängus Argentina vastu usu koosseisu ning tema vahetused röövisid meeskonnalt stabiilsuse ja enesekindluse, mis põhjustas ühise kokkuvajumise.
Talendita ei saa
Edu jõuab sinna, kus selge filosoofia kõrval on ka silmapaistvat individuaalset klassi, nagu tõestasid norralased Erling Haaland ja Martin Ödegaard. Isegi siis, kui sellist taset napib, püsivad võistlustules meeskonnad, mis hoiavad kinni selgest filosoofiast. Kanada (Jesse Marsch), USA (Mauricio Pochettino) ja Ghana (Carlos Quieroz) on palganud treenereid, kellel on Euroopas töötamisest kogemusi. See suundumus ulatub nüüd suisa Brasiiliassegi (Carlo Ancelotti), kus kunagi jagus ohtralt talenti, ent nüüdseks on see kokku kuivanud.
Maroko lõikab kasu sellest, et suur osa meeskonnast treenis Euroopa noorteakadeemiates või mängib sealsetes tippliigades. Tulu tõuseb ka Andaluusia geograafilisest lähedusest ning Maroko on valmis võõrustama koos Hispaania ja Portugaliga 2030. aasta MM-finaalturniiri. Taktikaliselt ei erine nende meeskond Euroopa tippudest. Teisedki Aafrika meeskonnad kaitsevad nüüd kompaktselt, tegutsevad ilma pallita jäädes kindla struktuuri järgi ja neist on raske jagu saada. Kõik tuleneb sellest, et nende mängijad ja treenerid õpivad lähenemist Euroopalt.
Euroopa edu kinnitab sellel turniiril tõsiasi, et just sealt tuli kaheksast veerandfinalistist koguni kuus. Algkoosseise vaadates oli 88 mängijast 84 lepinguliselt seotud Euroopa klubidega. Ülejäänud neli meest mängisid seal enne seda, kui siirdusid 30-aastaseks saamise järel teisele mandrile, sealhulgas Lionel Messi. Kui jätta kõrvale üksainus penalti, mängisid veerandfinaalides ja poolfinaalides võidu võtnud meeskondade kõik väravalööjad klubis, mis on viimase kümne aasta jooksul Meistrite liigas finaali jõudnud: Real Madridis, PSG-s, Arsenalis, Liverpoolis, Atleticos, Inter ja Tottenhamis. Tõelisi tippe vormitakse vaid Euroopas.
Samas on täiesti võimalik, et teist turniiri järjest tuleb maailmameister Lõuna-Ameerikast. Argentinagi on eeskujuks: nad tegutsevad kaitsvalt, toetuvad füüsilistele kahevõitlustele ja seavad esiplaanile turvalisuse. Jalgpall on kui eksistentsiaalne heitlus, mille juured on sügaval kultuuris. Brasiiliat kõrvale jättes juhendas kõiki MM-il osalenud Lõuna-Ameerika meeskondi argentiinlasest peatreener.
Parim näide on Lionel Scaloni, kellel on võimalus tõusta 1930ndatel säranud itaallase Vittorio Pozzo kõrval teiseks meheks, kes suutnud MM-tiitlit edukalt kaitsta. Kunagi veetis ta profimängijana kümme aastat Hispaanias ning tegi seal ka esimesed sammud abitreenerina. Tema juhendajaks oli toona Luis de la Fuente ehk mees, kellele ta peab finaalis vastu astuma. Jalgpallimaailm on väike.
***
Copyright: Oliver Fritsch / Die Zeit
Tõlkinud: Kristjan Jaak Kangur

Soccernet.ee ajakirjanikud avaldavad MM-päevikus turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
- Kristjan Remmelkoor | Millistel jalgpalluritel on MM-i finaalidest kõige vastandlikumad kogemused?
- Aaron Allmägi | MM-i suurimate ebaõnnestujate algkoosseis
- Kristjan Jaak Kangur | Hirm on see, mis mehe araks teeb
- Siim Pulst | Jalgpallipeost on saanud burgeri-MM
- Siim Pulst | Fakt kui horoskoop: milline on Ronaldo MM-pärand?