Siim Pulst | Miks meid sunnitakse Infantino kottis silmaaluseid vahtima?
FIFA presidendi Gianni Infantino ümbermaailmareisid mööda MM-staadioneid on suurepärane mainekujunduse trikk, aga samal ajal ka vastutustundetu ettevõtmine ja FIFA vaatest arusaamatu ressursikasutus.
Infantino alustas selle lennuhullusega 2018. aasta MM-il Venemaal, jõudes väidetavalt kõigile 64 kohtumisele, olgugi et mitte täies mahus. Peaaegu täisprogramm õnnestus tal läbida ka 2022. aastal Kataris, aga seal ei püüdnud see pealkirju, sest kõik mängupaigad asusid lähestikku.
Tänavune 104 mänguga MM kolmes riigis, 16 linnas ja neljas ajatsoonis on käinud üle jõu isegi Infantinole, aga võimalus pidevalt pildil püsida on sundinud teda siiski endast parimat andma. Tänaseks on ta jõudnud vähemalt 37 mängule ning kuna turniiri lõpuosa graafik on hõredam, siis peaks tema kogusaldo kasvama 45 mänguni.
Seejuures on Infantino korduvalt külastanud samal päeval mitut mängu sellistes paikades, mille vahel liikumine nõuab meeletut logistilist pingutust. On teada, et Infantino kasutuses on FIFA sponsori Qatar Airwaysi poolt võimaldatud eralennuk, mis on kohandatud ühtlasi liikuvaks kontoriks, ning vajadusel kasutatakse mängudele jõudmiseks eralennujaamu ja politseieskorti.
BBC arvutas välja, et esimese kahe nädalaga tootsid Infantino lennud umbes sama palju heitgaase, kui 78 reisijat ühe kalendriaasta jooksul. ESPN leidis omakorda, et esimese kolme nädalaga lendas Infantino poolteise maakera ümbermõõdu jagu kilomeetreid.
Milleks see kõik? Eks ikka selleks, et näidata kogu maailmale Infantino üleinimlikku pühendumust, suruda tema reisiväsimusest kotti vajunud nägu iga jalgpallisõbra ekraanile ja sundida meid seda vahtima läbi terve MM-i. Et viimne kui üks meist saaks aru, kes on bosside boss, ilma kelle isikliku kohaloluta ei ole mäng täisväärtuslik.
Kui FIFA poolt nõutud "joogipausid" sunnivad jalgpallisõpra veetma ühtekokku teleri ees kuni 10 lisatundi (102 mängu, iga mäng 6 tühja minuti võrra pikem kui seni), siis lisaks sellele surutakse meile peale ligi 4 minuti jagu Infantino kottis silmaaluseid (eeldusel, et talle eraldatakse igal mängul keskmiselt 5 sekundit eetriaega).
Infantino ütles, et FIFA ei teeni joogipauside pealt sentigi, aga ilmselgelt on see demagoogia. Kümne tunni jagu ülimagusat reklaamipinda genereerib teleõiguste omanikele tohutut tulu ja loomulikult kajastub tänane tulu homses teleõiguste hinnas. Ja toimugu MM tulevikus kasvõi Islandil, joogipausid ei kao kuhugi, sest siis oleks see juba raha mahaviskamine.
Samamoodi võime kindlad olla, et Infantino ei poeks niiviisi nahast välja, kui need viis sekundit sadade miljonite televaatajate silme ees ei tasuks end ära. Pole mingi juhus, et kui Infantino on staadionil, siis saab ta alati oma eetriaja kätte ning seda mitte kunagi haigutades või telefoni näppides, vaid alati kas pingsalt mängu jälgides või teiste tähtsate ninadega vestlust arendades.
Kõigi eelduste kohaselt on tegu FIFA suunistega telepildi tootjatele, et sellest mainekujundusprojektist maksimum välja pigistada. Tegelik küsimus on minu jaoks aga selles, miks see kõik peaks üldse olema FIFA, selle liikmesriikide ja lõppude lõpuks kogu jalgpalli huvides?
Sest kui FIFA õigustab näiteks metsikuid piletihindu või autoritaarsete riikide spordipesus osalemist sellega, et nemad investeerivad saadud tulud maailma jalgpalli arengusse, siis kuidas peaks olema põhjendatud selliste ressursside kulutamine ühe tegelase isikukultuse arendamiseks?
Infantino reisikulude katteks kuluva rahaga (ilmselt kuni miljon eurot) saaks ju nii mõndagi otstarbekat ette võtta. Sponsoriltki võiks bossi eralennuki asemel küsida hoopis krabisevat, mida oleks võimalik laiali jagada. Ja Infantino ise saaks võimalikult paljudele ekraanidele trügimise asemel oma ametikoha esindusfunktsiooni sisukamalt täita.
Soccernet.ee ajakirjanikud avaldavad MM-päevikus turniiri käigus pähe torganud mõtteid.
