MM-i 1/16-finaalid on juba ületanud minu ootused, sest iga päev on olnud vastasseise, kus edasipääseja selgub lõpuminutite draamas. Mis saab meil, pealtvaatajatel, selle vastu olla?

Seni peetud 13 play-off kohtumisest kaheksas on võitja selgunud hilise võiduvärava või penaltiseeria abil. Väikese tärniga võib juurde lisada ka USA - Bosnia ja Hertsegoviina vastasseisu, kus esimene mängis viimase pooltunni 1:0 eduseisus vähemuses ning lõi alles 82. minutil teise värava, mis kindlustas edasipääsu. See tähendab, et ligi kaks kolmandikku seni toimunud 1/16-finaalidest on püsinud pingelisena lõpuhetkedeni.

Tuleb välja, et minu turniirieelsel skepsisel polnud alust. Kuna MM-il peetakse esimest korda juba 32 parema hulgas väljalangemismänge, siis kahtlesin, kas neist isegi üle poole saavad olema põnevuslahingud. Seda suuresti tingitult uuendusest, et edasi pääseb ka kaks kolmandikku alagrupis kolmandaks jääjatest. Pakkusin, et 48 osalejaga turniiril jääb kolmanda kohaga edasipääsejate hulka meeskondi, keda alagrupi võitja hakkab "loputama". Võta näpust.

Parim vastupidise tõestaja on Saksamaa - Paraguay mäng, kus neljakordne maailmameister ei suutnud 120 minutiga paremust maksmusele panna ning jäi siis lõunaameeriklastele penaltiseerias alla. Üllatus? Enne mängu ja kogu turniiri, kahtlemata!

Või Inglismaa ehmatusega pääsemine Kongo DV vastu. Thomas Tucheli koondis pidi 75 minutit pingutama, et viigistada aafriklaste vastu mänguseis ja siis Harry Kane'i eestvedamisel nad lõplikult murdis. Poleks osanud enne turniiri avapauku arvata, et mandritevaheliste sõelmängude abil MM-pääsme taganud Kongo DV suudab ühele suursoosikule niivõrd südilt vastu hakata.

Võib-olla et märkimisväärseim turniiriformaadi muutuse edulugu on aga Belgia ja Senegali põnevuslahing. Senegal, kes oli viimane edasipääseja, jäi surmagrupis alla Prantsusmaale ja Norrale, kuid pääses tänu kolmandate kohtade päästerõngale siiski edasi.

Oleks olnud kurvastav, kui ilmselge maailma 32 parema hulka kuuluv koondis jääks loosi ebaõnne tõttu edasiseks pealtvaatajaks. Senegal õigustas üle noatera tulnud edenemist ja oli Belgia vastu väga lähedal, et jätkata oma teekonda. Kuigi uks kaheksandikfinaali löödi valusal moel nende nina ees kinni, olid nad osalised jalgpalliajalukku talletuvas klassikas.

Heites pilgu tänaöistele kohtumistele, siis võib eeldada, et ka K-alagrupi võitnud Kolumbiat ootab ees raske tööpäev, sest neil tuleb edasipääsuks alistada L-alagrupis Inglismaa ja Horvaatia järel kolmandaks jäänud Ghana. Carlos Queiroze kivikõvalt kaitsev koondis on seni lasknud endale kolme mänguga lüüa kaks väravat, millest mõlemad sündisid alagrupi viimases voorus horvaatide vastu.

Mida eelnevast järeldada? Siinkirjutaja hinnangul tabas FIFA märki veel ühe play-off ringi lisamisega, sest sellega on kaasnenud palju draamat ning meelelahutust. Siiski tunnistan, et praegune arutluskäik polnud terviklik, sest see ei käsitle turniiri suurenemisega kaasnenud muutusi alagrupifaasis ega analüüsi nende koosmõju.

Kartus, et koondiste tasemevahe tõttu kaob enamikus 1/16-finaalidest pinge, pole osutunud tõeseks. Pigem on senine turniir näidanud, et meeskondade tase on piisavalt ühtlustunud ning tippriigid peavad ka vähem tuntud koondiste vastu eeldatust rohkem pingutama, et edasi pääseda.