FIFA võitles MM-finaalturniiri eel 1982. aastal sündinud deemoniga, kes paistab tänaseks olevat surnud.

Gianni Infantino presidendiks saamisega kaasnes lubadus suurendada MM-finaalturniirile saavate meeskondade arvu, mis realiseerus tänavu. Koondiste arvu tõusuga 32-lt 48-le kaasnes muutus turniiri formaadis ehk teatavasti lisandus veel üks play-off kohtumine ja võimalus edasi pääseda oli ka kolmveerandil kolmandale kohale jääjatest.

Esialgne turniiri süsteem pidi meeskonnad jaotama 16 kolmeliikmelisse alagruppi, kust pääseb 1/16-finaali kaks paremat. Kolm aastat enne suurvõistlust toimus aga meelemuutus, mille järel otsustati hoopis 12 neljaliikmelise grupi kasuks.

FIFA kodulehel on otsust selgitatud umbmääraselt: "12 neljaliikmelise grupi kasutuselevõtt valiti 16 kolmeliikmelise grupi variandi asemel pärast põhjalikku ülevaatust, milles võeti arvesse mitmeid tegureid, sealhulgas meeskondade ja fännide kogemust, mängijate heaolu ning sportlikku ausust." Viimast saab teisisõnu põhjendada kartusega, et kolme liikmega alagrupis võib tekkida oht, kus viimases mängus sobib mõlemale meeskonnale viik ning seetõttu jääb jalgpalli mängimine sisuliselt ära.

Ometi ei olnud sarnane stsenaarium välistatud ka uue süsteemiga. Veelgi enam, selline vastasseis kujuneski välja J-alagrupis, kus nii Alžeeria kui Austria olid omavahelise kohtumise eel kaotanud Argentinale ja võitnud Jordaaniat. Mõlemad teadsid mängu eel, et viigipunktiga on nad 32 parema hulgas (Austria teisena ning Alžeeria kolmandana), kaotuse puhul saab aga turniir läbi.

On hämmastav kokkusattumus, et selline olukord tekkis just Austria ja Alžeeria vahel, sest 1982. aastal Hispaanias toimunud MM-il langes Alžeeria just austerlaste ja Lääne-Saksamaa kokkumängu tõttu turniirilt välja. Mäng, mis läks ajalukku "Gijoni häbiplekina", lõppes varajase värava abil läänesakslaste 1:0 võiduga. Skoor sobis kohtumise mõlemale osapoolele, sest tekkinud surnud ringiga tagas Lääne-Saksamaa alagrupivõidu ning Austria vältis minimaalse kaotusega võrdsete punktide juures Alžeeriast tahapoole langemist.

Ehkki Austria ja Alžeeria tänavune mäng lõppes viigiga ja mõlemad said seetõttu edasi, jäi 44 aasta tagune totrus olemata. Kohtumine kujunes 3:3 tulemuse tõttu turniiri väravaterohkeimaks viigiks ning lisaks sellele lõi kumbki meeskond värava ka lisaminutitel, pakkudes viimaste minutiteni meelelahutuslikku vaatamist. Jalgpalli imiteerimise kahtlust ei tohiks kellelgi olla.

The points are shared as Algeria and Austria advance to the knockouts! ⏭️#FIFAWorldCup — FIFA World Cup (@FIFAWorldCup) June 28, 2026

Vastates nüüd pealkirjas püstitatud küsimusele, siis saab varasemalt kirjutatu põhjal väita kindlalt: ei. FIFA turniirisüsteemi muutus ei välistanud võimalust kokkumänguks, seega esialgse alagrupiturniiri hüljamise põhjendus ei päde. FIFA lõi hoopis kolmandate kohtade paremusjärjestuse olulisusega eelise hiljem mängivatele gruppidele, mis seekord küll väljalangejatele õnneks saatuslikuks ei saanud. 

Mida vähem, seda uhkem? 

Tulles tagasi FIFA kodulehel sõnastatud põhjenduste juurde, võtsid nad neljaliikmeliste gruppide kasutuselevõtul arvesse "mängijate heaolu".  Selle paranemise üle võib argumenteerida, sest ühtpidi on praeguse süsteemiga üks mäng (1/16-finaal) juures, see-eest on mängude vahel rohkem puhkepäevi.

Samuti saab vaielda "meeskondade ja fännide kogemuse" argumendi üle. Kolm garanteeritud kohtumist kahe asemel kahtlemata jätsid turniirile kohale sõitnud ja alagrupis välja kukkunud koondise fännile sügavama mälestuse, kuid teleri vahendusel turniiri jälgiva neutraalse fänni jaoks ei muutunud kogemus kuidagi meeldivamaks. Miks? Sest kolmandas voorus toimus kaks kohtumist, mis olid tähtsusetud.  USA - Türgi ning Argentina - Jordaania vastasseisud poleks mistahes tulemuse korral tabeliseisu mõjutanud.

Lisaks ei vastanud ootustele Prantsusmaa ja Norra omavaheline kohtumine alagrupivõidu nimel, sest viimane andis põhimeestele puhkust ja seetõttu jäi nägemata Kylian Mbappe ja Erling Haalandi duell. Norralaste peatreener Stale Solbakkenit ei saa selles süüdistada, sest tema koondise sportlik edu ja turniiri süsteem lubasid tal koosseisuga vangerdada. 

Eelnevat kokku võttes võinuks olla huvitav näha, milliseks oleks kujunenud turniir kolmeliikmeliste alagruppidega. Sellisel juhul oleks maailma suurimale turniirile kohaselt iga mäng (teoreetiliselt) kaalukas ning jääks ära kolmandate kohtade võrdlus, kus võib määravaks saada alagrupi loosiõnn.

Suurim probleem poleks minu hinnangul oht alagrupi viimases kohtumises koondistel omavahel kokku mängida (ehkki see võimalus saaks tekkida!), vaid kuidas tekitada alagrupis võimalikult võrdne mängugraafik olukorras, kus kolmest meeskonnast kaks mängib ning üks puhkab. Alžeeria ja Austria näitel saab tõdeda, et FIFA kardetud kokkumängudeemon võiks nüüdseks olla vaid ajalooline meenutus.