PSG-st Paidesse, sealt Tbilisi ja Tatrate kaudu MM-ile! Dominique Simon jõudis ootamatult suurele jalgpallipeole
Premium liiga on vähem kui kuu aja pärast algaval MM-finaalturniiril kaudselt esindatud. Muidugi, Promise David, noogutavad teadjamad. Jah, loodetavasti - aga mitte ainult! Hiljuti avalikustatud Haiti koondisest leiab veel ühe tuttava nime, kelle teekond on täis vähemalt sama põnevaid pöördeid.
Kui Promise Davidi puhul mahuvad aja- ja riigiteljele Kanada, Horvaatia, Malta, Nõmme Kalju ja Belgia, siis hooaegadel 2022-23 Paide Linnameeskonna särki kandnud poolkaitsja Dominique Simon alustas kuulsa Pariisi Saint-Germaini akadeemiast ning sõlmis Hispaania madalamate liigade kaudu Eestisse saabudes siin oma esimese profilepingu.
Kuigi Simon on sündinud Pariisi külje all Pontoise'is ning Prantsusmaal üles kasvanud, on tal Haiti juured. Tänu neile avanebki tal nüüd võimalus, millest unistavad miljonid jalgpallurid, ent mille täitmiseks avaneb võimalus väga vähestel - mängida MM-il.
Kahe hooaja jooksul Paide särgis end väärt töömehena tõestanud Simoni ainsaks suuremaks miinuseks osutusid vigastused, mis lubasid tal 72 võimalikust liigamängust kaasa lüüa vaid 49 kohtumises. Tipneri karika ja Superkarika võitmise järel lahkus Simon 2024. aasta jaanuaris Eestist ning lõi käed Tbilisi Dinamoga, kelle vastu Paide oli mõni hooaeg varem eurosarjas mänginud.
Gruusiast kolis Simon kiirelt juba Tšehhisse Pardubice meeskonda, kust laenati käesolevaks hooajaks Slovakkia kõrgliigasse Prešovi Tatrani ridadesse. Klubi jäi küll paraku liigatabelis viimaseks ja kukkus esiliigasse, ent Simon sai korralikult mänguaega hoolimata sellest, et sügisel vaevas teda mõnda aega väsimusmurd. Lõpuks jäi poolkaitsja arvele liiga- ja karikamängudes 24 kohtumist ning üks värav.
Sellest piisas, et püüda MM-iks valmistuva Haiti koondise pilku. Väike saareriik sõidab suurturniirile alles teist korda, olles valiksarjas esmalt jätnud selja taha Saint Lucia, Aruba ja Barbadose ning seejärel juba märksa suurema üllatusena ka Hondurase, tosina aasta taguse MM-i veerandfinalisti Costa Rica ja Nicaragua.
Esmakordselt käidi MM-il 1974. aastal ja toona poleks väga palju raskemat alagruppi saanud soovida - vastamisi satuti Argentina, Itaalia ja lõpuks poolfinaali murdnud Poolaga. Avamängus suudeti Itaalia vastu isegi ette minna ja saadi lõpuks viisakas 1:3 kaotus, Poola nuhtles seevastu Haitit juba 7:0. Kolmandas kohtumises löödi värav ka Argentinale, ent 1:4 kaotus ja kojusõit oli tõsiasi.
Varem Kongo, Keenia ja Ekvatoriaal-Guinea peatreenerina töötanud ning Kameruni koondise juures Rigobert Songi abistanud 53-aastane Sebastien Migne on otsinud Haiti meeskonnale täiendusi ning neid mitu tükki ka leidnud. Kaks värskeimat neist on 25-aastane Ferencvarose ründaja Lenny Joseph ning Simon, kes mõlemad said alles äsja FIFA-lt ametliku loa Haiti koondise esindamiseks.
Veel kõvema tõmbe tegi Migne aga mõne kuu eest, kui suutis augu pähe rääkida Inglismaa kõrgliigas Sunderlandi eest mängivale 25-aastasele Wilson Isidorile. Prantsusmaa noortekoondised läbi käinud ründaja debüteeris Haiti eest märtsis ning lõi kohe ka maavõistluses Islandi vastu värava.
Üpris värsked Haiti koondislased on ka Prantsusmaa kõrgliigas Auxerre'is mängiv ründaja Josue Casimir kui ka Inglismaal Wolverhamptoni ridades tegusid tegev poolkaitsja Jean-Ricner Bellegarde. Kui endisest Prantsusmaa noortekoondislasest sai Haiti esindaja mullu suvel, siis Casimir tegi koondisedebüüdi sügisel.
Kokkupuuteid Eestiga leiab lisaks Simonile veelgi, sest äärekaitsja Jean-Kevin Duverne mängib koos Maksim Paskotšiga Belgias Gentis. Koondislaste koduklubide haare on aga märkimisväärne, ulatudes Prantsusmaa kõrg- ja esiliigast ning tugevast Euroopa tasemest ehk Hollandist, Belgiast ja Šveitsist kuni MLS-ini ja Ecuadori kõrgliigani.
Suurima eksootika eest hoolitseb koondise kõigi aegade suurim väravakütt Duckens Nazon, kelle koduklubi on Iraani kõrgliigasse kuuluv Esteghlal. Praegu on liiga sõja tõttu mõistagi pausile pandud, ent 32-aastane Nazon, kellel on koondise eest kirjas hämmastavad numbrid - 79 mängu ja 44 väravat! -, ei tohiks vajadusel uue töökoha leidmisega hätta jääda. Ründaja on senise karjääri jooksul mänginud Prantsusmaal ja Inglismaal, aga ka Belgias, Šotimaal, Bulgaarias, Türgis ja Indias.
Haiti lipp on märgitud vaid ühe mehe, poolkaitsja Woodensky Pierre'i nime taha, kes esindab Violette'i klubi. Erinevalt Iraanist üritatakse Haitil praegu liigamängudega jätkata, ehkki graafik kipub katkendlikuks. Pealinna Port-au-Prince'i kontrollivad valdavas ulatuses relvastatud gängid ning elu riigis on äärmiselt ebastabiilne. Seetõttu pole ime, et isegi 2024. aasta juunis ametisse asunud peatreener Migne pole ligi kahe aasta jooksul veel kordagi tegelikult jalga Haiti pinnale tõstnud. Valiksarja "kodumänge" pidas saareriik hoopis 800 kilomeetri kaugusel asuva Curacao pealinnas Willemstadis.
