Saksamaad tabas MM-finaalturniiril järjekordne šokk. Pärast 2014. aastal maailmameistriks tulekut pole sakslastel enam MM-idel miski õnnestunud, penaltiseerias Paraguaylt saadud kaotus lõpetas taas nende teekonna varakult.

Saksamaa koondisega 2014. aastal maailmameistriks kroonitud Philipp Lahm arutleb värskes kolumnis selle üle, miks sakslaste MM-finaalturniir kolmandat korda järjest ebaõnnestus. Kas viga on mängijates, treenerites või hoopis selge filosoofia puudumises?

Olen rabatud. Saksamaa koondis sõidab MM-ilt kolmandat korda järjest varakult koju. Vajan sellest ülesaamiseks aega. Võtmesõna, mille üle tuleb arutada, on jätkusuutlikkus – selles on koondisel juba kümmekond aastat tugev puudus käes olnud.

Saksamaa jalgpall ei ole suutnud otsustada, kuidas ta mängida tahab. Uusi ideid jagub pidevalt ning ikka ja jälle leidub uutele positsioonidele uusi mehi. Julian Nagelsmann on liiga palju eksperimenteerinud ja seda mitte ainult tänavusel turniiril. Ometigi võtab meeskonna arendamine aastaid.

Saksamaa on alati olnud edukas juhul, kui mängijate rollid on selged, hierarhia paigas ja meeskonnal on nii rünnaku kui ka kaitsetöö osas selged põhimõtted. See veendumus puudus tänavu täiesti. Tänavusel MM-il ei näinud Saksamaa välja nii, et neil oleks läbitud protsess, mille iga meeskond peab läbima.

See paistis igas kohtumises väljakul välja. Mängu ei suudetud kontrollida – mehed ei olnud võimelised enesekindlalt kaitsest läbi keskvälja rünnakuni mängu ehitama ega seejärel vastase poolel palli hoidma. Samuti ei suudetud siis, kui vastane palli valdas, neid oma väravast eemal hoida. Nägin seda teiste koondiste, aga mitte sakslaste puhul.

Aina kehvemaks

Olime kunagi "Turniermannschaft", turniirimeeskond. See tähendas, et leidsime turniiri jooksul rütmi. Need päevad on möödas. Seekord läks meeskond hoopis mäng-mängult halvemaks. Nii juhtus, kuna lubavad lahendused hüljati isegi juhul, kui need hästi toimisid. Deniz Undavi kasutamine mängu muutva vahetusmehena töötas hästi, aga Nagelsmann otsustas ta Paraguay vastu algkoosseisu panna.

Toon veel kaks näidet asjadest, mida oleksin ise teisiti teinud. Esiteks mängib Joshua Kimmich igapäevaselt Müncheni Bayernis keskväljal, nii et ta oleks pidanud ka koondise eest sama tegema. Teiseks on Florian Wirtz ja Kai Havertz meie kaks parimat mängijat, nagu näitas Paraguayle löödud värav. Oleks olnud hea näha Wirtzi keskel, Havertzist veidi madalamal, mis on tema parim positsioon. Ja oleksin tahtnud näha seda püsivalt – mängust mängu, treeningust treeningusse.

Nagelsmannile meeldib süsteeme ja asetusi muuta. Ta ütleb, et see on tema stiil. Ometigi tegutsevad suurepärased võistkonnad nagu Hispaania ja Prantsusmaa alati sama mustri järgi. Tunnen nad kohe ära, kui pilgu väljakule pööran. Nad viivad oma plaani lihtsalt niivõrd hästi ellu, et vastased ei suuda neid peatada. Jalgpallis ei tohiks asju liiga keeruliseks ajada.

Mõistagi on peatreeneril lubatud muudatusi teha, aga ainult detailides ja juhul, kui meeskonnas valitseb kord. See on Saksamaa meeskondade, sealhulgas paljude Bundesliga klubide üleüldine häda. Enamikul napib selgust.

Rääkida tuleb ka Nagelsmanni vahetustest. Viimases alagrupimängus Ecuadoriga, mis ei otsustanud midagi, saatis ta väljakule täiesti teistsuguse koosseisu kui Paraguay vastu. Sarnaselt paljudele teistele lüketele ei mõistnud ma ka seda. Iga vahetus saadab vastasele sõnumi, mida tuleb mõista. Igasugune rotatsioon peaks täitma ilmselget eesmärki. Seekord nii polnud.

Kõik pole kadunud

Siiski annab miski tänavuse MM-i juures mulle lootust. Raskustega silmitsi sattudes ei pöördunud mängijad üksteise vastu, omasid kaitsti. Antonio Rüdiger kiitis konkurente Jonathan Tah’d ja Nico Schlotterbecki, Kai Havertz ülistas Deniz Undavit ning Joshua Kimmich astus nii Leroy Sane kui ka Nagelsmanni kaitseks välja. See mulle meeldis ja sellele on võimalik midagi ehitada.

Tahaksin kaitsta mängijaid, keda süüdistati õige hoiaku puudumises. Jah, 2018. aastal Venemaal peetud MM-il oli kindlasti nii, kui neli aastat varem maailmameistriks kroonitud meeskond tegi kohutava etteaste. Aga 2022. ja 2026. aasta meeskondade puhul ma sellise kriitikaga ei nõustu. Küsimus ei ole mängijate iseloomus. Näen, et meeskond annab endast kõik. Läbikukkumine teeb neile haiget. Pärast 2022. aastal Katari turniirilt väljakukkumist rääkis Joshua Kimmich avameelselt hirmust, et kukub musta auku. Ta oli ka siis väga löödud.

Praegune põlvkond koosneb "süsteemimängijatest", kes sirgusid noorteakadeemiatest. Nad on alates 12. või 13. eluaastast võtnud jalgpalli kui elukutset. Selles ametis on kõik viimase viieteist aasta jooksul dünaamiliselt kasvanud – palgad, digitaalne tähelepanu ja individualiseerumise kasv. Sellega on raske sammu pidada. Just siin on vaja liidreid.

Ning mulle järgnev põlvkond vajab ausat võimalust. Ometigi pöörduvad treenerid ikka ja jälle tagasi 2014. aasta maailmameistrite poole. Selline otsus võib pakkuda lühiajalist stabiilsust, kuid annab alati märku usu puudumisest, mõjudes vihjena, nagu ei saaks meeskond omapäi hakkama.

Argentina ja Prantsusmaa tõestavad Lionel Messi ja Kylian Mbappe kaudu, et praeguste mängijate ümber annab meeskonda ehitada küll. Mõlemad tegutsevad Saksamaaga võrreldavates tingimustes. Didier Deschamps ja Lionel Scaloni juhivad oma meeskonda, valitseb korra- ja turvatunne.

Mängijaid jagub

Saksamaa on järjest välja vahetanud kolm peatreenerit. Ometigi ei näe ma probleemi mängijates. Meil on mehed, kes mängivad Euroopa tippklubides. Antonio Rüdiger on olnud aastaid Real Madridis. Florian Wirtz vedas Leverkuseni klubi ajaloo esimese liigatiitlini ja siis tegi Liverpool temast suure summa eest oma mängumootori. Kai Havertz võitis Chelseaga Meistrite liiga ja Arsenaliga Premier League’i. Jamal Musialal on maailmaklassist võimed. Joshua Kimmich on Müncheni Bayernis aastaid vastutust kandnud. Rohkem talenti on vaid Prantsusmaal.

MM on maailma kõige tähtsam spordisündmus. Rahvuskoondis peab esindama oma riiki. Bosnia ja Hertsegoviina fännid tähistavad oma meeskonna edu, sest näevad selles enda peegeldust. Ent kui meeskonna arengut pidevalt lõhkuda, ei suuda keegi sellega samastuda. Seepärast ongi Saksamaa fännid nii pettunud. See pole hea.

Meie ajastul ei saanud sugugi kõik omavahel hästi läbi. Seda juhtub igas meeskonnas. Aga kui kohtun endiste meeskonnakaaslastega aastatest 2006-14, mõnuleme ilusate mälestuste paistel. Jagatud edu andis meile midagi, mis kestab terve elu. See on kogemus, mida minu järglased tõenäoliselt ei koge ja sellest on ütlemata kahju.

Julian Nagelsmanni võimalikust järglasest räägiti palju. Aga nimedest tähtsam on põhimõtteline küsimus. Saksamaa jalgpall peab otsustama, kuidas tahame mängida. Kas oleme nagu Hispaania? Nagu Argentina? Nagu Prantsusmaa? Ei, me oleme Saksamaa. Meil on oma kultuur, oma jalgpallistiil. Peaksime taas oma juured üles leidma ja tegema seda enesekindlalt.

***

Copyright: Oliver Fritsch / Die Zeit

Tõlkinud: Kristjan Jaak Kangur