Sotsiaalmeediasõdalased üle maailma armastavad levitada vandenõud, et jalgpallireptiilid (loe: FIFA) on kõik ette määranud ja tegelikult pole sisuliselt vahet, millist mängupilti 48 koondist esindavad 1248 jalgpallurit näitavad. Fantaseerigem korraks, et väited peavad paika, astume kriitiku tänamatutesse kingadesse ning võtame tänavuse stsenaariumi luubi alla.

Mis on läinud hästi?

Suurem osa MM-i publikut vaatab suurturniire staaride pärast. Klubitasandil võib oma iidoleid näha iganädalaselt, ent kõige olulisemal areenil, seal, kus ei loe palgatšekk, vaid ainult oma riigi au, kohtutakse iga nelja aasta tagant. Nüüd, mil üks veerandfinaal mängitud, on osa tänaseid ebajumalaid endiselt mängus. Lionel Messi esindab väärikalt möödunud generatsiooni, Harry Kane, Erling Haaland ja Kylian Mbappe on suurimad nimed nii-öelda parima jalgpalluriea esindajatest ning tulevikustaaride lippu hoiab kõrgel Lamine Yamal. Vähe sellest, kui turniiri eel vigastusega maadelnud Yamal kõrvale jätta, siis kõik suurnimed on esinenud ka oma nimedele vääriliselt. Ootuseid pole mitte vaid täidetud, neid on ületatud, vähemalt väravate osas.

Ja kuna jalgpallimängu elementidest on väravad kõige silmapaistvamad, on staarid panustanud ka sellesse, et jalgpallielementide kuninga ehk väravate osas on tänavune turniir mitmete kümnendite vaatemängulisim. Keskmiselt on mängus sahistatud 2,91 legaalset väravat, mis on oluliselt rohkem kui eelnevatel turniiridel. Kataris oli see näitaja 2,69, Venemaal 2,64, Brasiilias 2,67 ja Lõuna-Aafrika Vabariigis ainult 2,27. Kusjuures väravaterohkema turniiri leidmiseks tuleb ajaratast tagasi kerida lausa aastasse 1970, kui Mehhikos peetud turniiril oli see näitaja 2,97.

Ka antireklaam on reklaam ja selles on FIFA rohkem kui kunagi varem olnud pildis. Jätan siinkohal hindamata, millised neist olid korrektsed, millised mitte, ent vastuolulisi olukordi ja kohtunike otsuseid on jagunud igasse turniirifaasi. Alagrupiturniiril jäeti Ghanale Inglismaa vastu andmata üsna selgena tundunud penalti; kuigi kallutatumad sotsiaalmeediasõdalased nõudsid isegi punast, siis Messi ei saanud hooletu vea eest Alžeeria vastu isegi kollast kaarti, kuigi ilmselt pidanuks. 1/16 finaali suurima šokina lõi Paraguay välja Saksamaa, ent lisaajal otsustas VAR võtta Jonathan Tahi legaalsena tunduva värava; samamoodi võeti Horvaatialt mängus Portugali vastu ära normaalaja viimasel rünnakul löödud viigivärav, kuna palli sees olev puutesensor tuvastas horvaadi palli riivamise, mis videopilte kerides tundus pigem fantoomsignaal.

Kaheksandikfinaalis pakkus kõige rohkem kõneainet Argentina-Egiptuse mäng, kus egiptlastelt võeti üks värav ära rünnaku ülesehitusel tehtud vea eest ja samas kurjustasid egiptlased, et Argentina võiduväravale eelnenud rünnakus tehti viga Mohamed Salah'le. Ka veerandfinaalid said oma miniskandaali juba esimeses mängus. Kuigi Prantsusmaa oli platsil Marokost täielikult üle, kritiseeris marokolaste peatreener Mohamed Ouahbi mängujärgses intervjuus Mbappe 1:0 väravale eelnenud olukorda, kus Adrien Rabiot mängis käega, mille järel marokolased sellele appelleerisid ning fookuse kaotasid. Vahemärkusena olgu nii marokolastele kui mis tahes jalgpalluritele rõhutatud, et kõik olukorrad tuleb alati mängida lõpuni ehk kohtuniku vileni.

Igast sellisest skandaalist, olgu suuremast või väiksemast, võidab lõpuks jalgpall ja FIFA. Sotsiaalmeediaajastul väljuvad need olukorrad inertsist jalgpallipiiridest, sest neid jagavad ka inimesed, kes pole mänge vaadanud või kellel on jalgpallist kui spordialast täiesti ükskõik. Ometi saavad nad iga laigi või jagamisega suure süsteemi osaks, mis toidab nii turniiri korraldajaid kui ka FIFA-t.

FIFA teeb ka ise kõik selleks, et MM-i teemad leviksid. Kuidas muidu põhjendada otsust määrata Argentina-Egiptus kohtumise kohtunikebrigaadiks prantslased, Prantsusmaa-Maroko omaks argentiinlased ja trummipõrin: Argentina-Šveits lahingu vilemeesteks portugallased. Need otsused saavad paratamatult tähelepanu ning kujutan üsna elavalt ette, kuidas kohtunikeosakonna reptiilid pihku itsitavad. Tõsi, nende otsuste puhul võib tagamõte olla ka vastupidine. Kuna turniir on niikuinii veidi kriitikat saanud, siis on FIFA-l läbi kohtunike töö võimalik tõestada, et nemad teevad oma tööd korrektselt ning mingeid vandenõusid haududa pole mõtet. Vähemalt argentiinlased ja prantslased tegid oma töö eeskujulikult ära, sest mängude kaalukaimad otsused, olgu need reegliraamatu järgi või mitte, soosisid vastavalt Argentinat ja Prantsusmaad.

Milles stsenaariumil vajaka jääb?

Turniiritabeli loosimisel klappis kõik ideaalselt. Kui kõik tugevad oma ära teevad, siis saab play-off'is näha ülimagusaid põhimõttelisi vastasseise. Ainsaks erandiks kaheksandikfinaal, pidi tiitlikaitsja Argentina teekond finaali koosnema ainult põhimõttelistest vastasseisudest. Kui kõik läinuks loogiliselt, pidi juba esimeses play-off'i ringis aset leidma Rio de la Plata derbi ehk maailma ühe rikkalikuma ajalooga vastasseis Argentina-Uruguay, mis täna on eriti uruguailaste jaoks kõige põhimõttelisem mäng. Copa Americal on mõlemad meeskonnad ajaloo domineerivaimad, Argentinal on Lõuna-Ameerika parima tiitleid 15, Uruguayl 15. Näiteks viiekordsel maailmameistril Brasiilial on kuldmedalitekomplekte "ainult" üheksa. Ajaloohuviliste jaoks olnuks kindlasti oluline ka tõik, et kahe peale viis maailmameistritiitlit võitnud koondiste esimene mõõduvõtt MM-idel leidis aset ajaloo esimese turniiri finaalis ehk aastal 1930. Paraku vedas Uruguay jalgpallisõpru ja ka FIFA stsenaariumiosakonda alt.

Kuna Uruguay hiilgeajad on möödanik, siis pole selle mängu ärajäämine midagi, võrreldes massiivse pettusega potentsiaalses veerandfinaalis. Kui Portugal ei viigistanuks avamängus Kongoga ja kui kõik muud tulemused jäänuks samaks, võitnuks Portugal alagrupi, saanuks üsna hõlpsa tee kaheksa parima sekka, kus neid oodanuks Argentina. Kuna viimast peaaegu veerandit sajandit võib kutsuda Messi-Ronaldo ajastuks ning MM-idel pole neil seni õnnestunud kohtuda, oleks see jalgpalliajaloo üks olulisemaid mänge. Pean tõenäoliseks, et üleilmne vaadatavus kahe kajastatuima ja sotsiaalmeedias jälgituima (Instagramis Ronaldol 674 miljonit jälgijat, Messil 512) inimese omavaheline mõõduvõtt olnuks globaalselt vaadatum kui mistahes finaal. See on FIFA stsenaariumi räigeim lünk ning eeldusel, et kumbki enam MM-il ei mängi, jääb see igaveseks pidamata. Kõik eeldused olid loodud, aga portugallased ei mänginud oma rolli välja.

Poolfinaali oli FIFA stsenaariumisse kirjutatud üks tiitlikaitsja igipõlistest rivaalidest. Kuigi Brasiilia löödi Haalandi ja Norra poolt välja, siis lootus põhimõttelisest vastasseisust vähemalt poolfinaalis veel elab. Seda eeldusel, et Argentina alistab Šveitsi ja Inglismaa Norra.

Ja kui Argentina peaks end finaali murdma ning Belgial pole enam ühtki trikki varuks, siis ootab tiitlikaitsjat Prantsusmaa või Hispaania - mõlema puhul saab finaalistseeni kirjutada absoluutseks klassikuks. 2022. aasta MM-i kordusfinaal on tõeline maasikas ilma liigsete selgitusteta, ent Hispaania edu korral kohtuvad ajalugu ja tulevik. Uueks Messiks peetaval Yamalil oleks võimalik argentiinlaselt mantel üle võtta või siis näitab vanameister uuele generatsioonile koha kätte. Pealegi jäi segastel, ent eelkõige turvalistel (Iraan-Iisrael konflikt) kaalutlustel ära märtsis Kataris toimuma pidanud Finalissima. Seega tiitlikaitsja finaali jõudmise korral lõpp igal juhul tugeva looga.

Juhul kui finaalis kohtuvad Prantsusmaa ja Inglismaa, saab selle tulemus jällegi suure tõenäosusega otsustavaks Ballon d'Ori hääletuses. Ousmane Dembele võitis küll PSG-ga Meistrite liiga, ent MM-il on tähelepanu keskmes olnud Kylian Mbappe, kelle klubihooaeg individuaalselt oli väravate löömises eeskujulik. Aga kas nad suudavad ka alistada sel hooajal uskumatus koguses väravaid löönud Harry Kane'i, see otsustaks maailma parima mängija tiitli saatuse.

Aegade suurimatel maailmameistrivõistlustel on 104 mängust pidada veel seitse kõige olulisemat. Pange popkorn valmis.