Kui mõni Euroopa koondis teinekord nõnda tujutult mängiks nagu Argentina eile, siis ma poleks üllatunud, ent La Albiceleste särki niimoodi kanda ei tohi. See pole aktsepteeritav.

Viimastel kümnenditel oleme kahtlastelt sageli näinud, et maailmameistrid tiitlit kaitstes täielikult põruvad. 2002. aastal ei saanud alagrupist edasi Prantsusmaa, 2014. aastal Hispaania, 2018. aastal Saksamaa. MM-tiitlit kaitsta ongi keeruline ülesanne, mida on suutnud vaid 30ndate Itaalia ja Brasiilia vastavalt 1958 ja 1962. Esiteks tahavad kõik vastased end sinu vastu ekstra tõestada, teiseks võib tiitlikaitsja motivatsioon olla lihtsalt veidi madalam, märge maailma ihaldusväärseimast tiitlist jääb neile ju igaveseks külge. Loomulikult seda sõnades ei väljendata — ja kuidas saakski —, ent need ekstraprotsendid, mis on sageli edukuse võtmeks, äkki lihtsalt ei väljendu. Kas või alateadlikult.

Tiitlikaitsjal Argentinal pole nii kehvasti veel läinud nagu eelpool toodud näidete puhul, ent Argentina publik on ka oluliselt nõudlikum. See riik hingab jalgpalli, jalgpall pakub neile lootust, jalgpall defineerib nende identiteeti. Need kuus miljonit argentiinlast, kes vahetult Katari MM-finaali järel Buenos Airese tänavatele pidutsema tulid, nemad tahavad rohkemat. Nemad tahavad, et isegi kui langetakse, siis võideldes, nii et platsile jäetakse kõik, mis jalgpalluritel anda oli, aga teised lihtsalt olid seekord paremad. Nemad tahavad, et La Albiceleste esineks Argentina jalgpallile omaselt.

Argentina have won their last eight games against African opponents at the World Cup:

🥇 Argentina 2-1 Nigeria (1994)
🥇 Argentina 1-0 Nigeria (2002)
🥇 Argentina 2-1 Ivory Coast (2006)
🥇 Argentina 1-0 Nigeria (2010)
🥇 Argentina 3-2 Nigeria (2014)
🥇 Argentina 2-1 Nigeria… pic.twitter.com/zE8CUaoZYq — Squawka (@Squawka) July 4, 2026

1/16-finaalis seekord pääseti, ent need, kes seda koondist ja nende agressiivset mängustiili armastavad, ei saa mitte ühegi nurga pealt olla Roheneemesaarte vastu näidatud mängupildi osas rahul. Mäng oli ühekülgne, puudus emotsioon, puudus jaks. Kohati jäi isegi mulje, et puudus tahe, mis ei saa ju ometigi ühegi loogilise selgitusega tõele vastata.

Kõige enam meenutas see mäng Portugali seniseid esitusi, kus paberi peal ühe kõige tugevama koondise mängu voolavuse on halvanud kas mängijate endi või treeneri otsus otsida igal võimalusel trahvikastis Cristiano Ronaldot, Argentina puhul Messit. Kuigi neid märke esines Argentinal ka alagrupis, siis eile oli seda "süsteemi" piinlik vaadata. Kui trahvikasti lähistele jõuti — ja ausalt öeldes juhtus sedagi üsna vähe —, siis pandi pall justkui silmad kinni tsooni, kus Messi tavaliselt palli noolib ja üheks oma firmamärgiks kujunenud väravaid taob. Paraku olid enamus pallid ebatäpsed või kui eeldatav trajektoor klappis, olid võimsalt võidelnud roheneemesaarlased vahel.

Argentina pole nimede poolest sugugi kõige tugevam MM-koondis, ent ometigi on see pungil maailma tippklubide mängijaid. Võrreldes Roheneemesaartega, peaks mängijate klassivahe olema nagu võrdleks Premier League'i ja Portugali tugevustelt teist liigat. Oih, see ju polnudki kujund, see oli reaalne koosseisude võrdlus. Seega, unustage see Messi, mis siis, et ta on sel turniiril kuus väravat löönud (enne kohtumist). Kui sa mängid Londoni Chelseas või Milano Interis ja sinu vastaseks on MM-i superüllatajad, siis sinu tase lubab ja sul on suisa kohustus leida lahendusi, võtta endast eeldatavalt nõrgemaid mehi ette ja olla enesekindel ka enda isiklikes võimetes. Pealegi on väga ebatõenäoline — isegi kui mängupilt olnuks hea —, et ainult ühe mehe väravate toel ükski koondis lõpuni purjetab.

Argentina mäng oli impotentne

Rünnakud olid ühekülgsed, prooviti pidevalt sama lähenemist ja tegelikult see tulemust ei toonudki. Kõige ohtlikumad momendid tekitas Argentina pikkade pallidega kaitseliini taha, millest ühest sündis ka avavärav, ent ometi tehti seda haruharva. Pall prooviti ikka ja jälle läbi hästi seisnud aafriklaste kaitsemüüri tiksutada nagu poleks Roheneemesaarte avamängust Hispaaniaga mitte midagi õpitud. Ja vaatame nüüd korraks täiesti kaine pilguga tõele otsa: Hispaania poolkaitseliin Rodri-Gavi-Pedri-Ruiz on tehniliselt siiski veidi võimekamad kui Fernandez-Mac Allister-Almada-De Paul. Nii lihtsalt on. Kui hispaanlastel oli keeruline, siis meelega sama reha otsa astuda tõstatab küsimuse huvist jalgpallimasohhismi vastu. Kui tõepoolest tahetakse tiitlit kaitsta, kas tõesti on plaanis teha see endale sama keeruliseks nagu kolm ja pool aastat tagasi.

Argentina tugevus on olnud alati agressiivsus. Kui vastane saab palli, ollakse hagijatena mitmekesti palli jahil ja võidetakse see üsna kiiresti ka tagasi. Eile toimis see vaid esimesel poolajal, mille järel leidsin end isegi mõttelt, et [Lionel] Scaloni on valinud geniaalse mänguplaani. Miks mitte minna järgmisesse ringi võimalikult ökonoomselt mängides, eriti kui Miamis lõõmas üle 30 soojakraadi. See meenutas treeningmängu eesmärgiga võimalikult palju sööte lükata ja ega ka vastane erilist muret ei tekitanud. Neutraalse jalgpallivaatlejana oleksin pärast avapoolaega ehk umbes kell 2 öösel teleka kindlasti välja lülitanud. Aga alates teisest poolajast oli selge, et asi pole ökonoomsuses, vaid ollaksegi saamatud.

Rääkimata kõrgest pressist, ei suudetud enam (ka pool)kaitseski vastast pinge alla panna. Jalad ja mõistus olid justkui pehmed. Kohati puudusid isegi elementaarsed jalgpalli ABC-elemendid, roheneemesaarlastel lasti vabalt oma karistusala lähistele purjetada ning palliga mehele ei suudetud vastu astuda. Tahtes mitte midagi Roheneemesaarte absoluutselt teenitud iluväravalt ära võtta, siis oli see argentinlaste saamatuse parim näide. Esmalt tegi Sidny Lopes Cabral ülilihtsa konksu, millega võttis mängust välja Mac Allisteri ning Nahuel Molina jätkuolukorras, selle asemel et agressiivselt Cabralile vastu liikuda jäi nagu kaerajaani vihtuv auvahtkondlane käed selja taga Cabrali tabamust juubeldama.

Kogu öise esituse kohta oleks kõige õigem kasutada kunagise Soccerneti peatoimetaja Kasper Elissaare poolt Infoneti suunas kirjeldatud kujundit: Argentina mäng oli impotentne. Elissaart ei tahetud pärast oma kirjatükki enam staadionile lasta, mul seda probleemi "õnneks" pole, sest Argentina vutiliidu presidendi Claudio Tapiaga mul suhted puuduvad. Ja küll ma La Bombanerale ka neljandat korda sisse saan, need vennad seal on pärast sellist esitust ilmselt kordades sõjakamad kui üks klahve klõbistav kontorirott Eestist. Pealegi oleks keeruline selle kujundi peale solvuda, sest eeldan, et iga platsil käinud jalgpallur, treeneritepink, abipersonal, ajakirjanikud ja fännid peavad sellega nõustuma.

Eluaegse Argentina fännina jääb pärast sellist esitust üle lihtsalt loota, et see mõjub koondisele kui häirekell sarnaselt eelmise MM-i avamängule Saudi Araabia vastu. Kusjuures see oli ka viimane mäng, kus ma nii kehva ja tujutut Argentinat nägin.

Only 16 teams remain at the 2026 FIFA World Cup, but who are the most likely team to win the trophy on 19 July based on the Opta supercomputer's projections? pic.twitter.com/kWS0qY77zf — Opta Analyst (@OptaAnalyst) July 4, 2026

Aga kui asi on siiski mõne mehe ekstramotivatsiooni puudumises, on järgmises ringis päris viimane aeg anda algkoosseisu võimalus noortele ja näljastele nagu Nicolas Paz ja Valentin Barco ning miks mitte ka kogenud Giovani Lo Celsole, kes Katarist jäi eemale vigastuse tõttu, ent kes sellele eelnenud valikturniiril oli Argentina parim mängujuht. Kataris toodi alagrupi teises mängus Mehhiko vastu väljakule toona suuremale osale tundmatu Enzo Fernandez ning edasine on ajalugu. Sarnast sädet on ka tänasele koondisele vaja.

Isegi kui Egiptus suudetakse kaheksandikfinaalis alistada, minnakse kaheksa parima seas suure tõenäosusega vastamisi väga agressiivse Kolumbia koondisega (ühtlasi minu "must hobune" enne turniiri), kes ei jäta mitte midagi väljakule. There will be blood (Tuleb verevalamine - tõlk.) ja niiviisi jätkates on see argentiinlaste veri.

PS! Roheneemesaared, te jääte kindlasti selle turniiri üheks staariks. Mitte ühtegi kaotust normaalajal. Te kohtusite kolmel korral maailmameistritega. Ütlen ausalt, et lisaajal olin juba emotsionaalselt valmistunud, et lükkate valitsevad maailmameistrid välja. Vot nii kõvad vennad olite. Massive respect!