Esimest korda MM-finaalturniiril nägime suukatmise eest määratud punast kaarti, kui kohtumises Türgi vastu eemaldati Paraguay mängija Miguel Almiron. Minu hinnangul on see põhjuse mõttes ühtlasi kõige nõmedam VAR-i sekkumise järel antud punane kaart suurvõistluste ajaloos.

Mitte sellepärast, et kohtunikud oleksid midagi valesti teinud - nemad lihtsalt täitsid uut reeglit. Süüdistada ei saa ka türklasi, kes hakkasid kohe innukalt kohtunike suunas jooksma ja kätega õhus VAR-i kujulist märki joonistama - nemad tegid loomulikult kõik selleks, et nende meeskonna jaoks areneksid sündmused võimalikult kasulikult. Nõme on uus reegel iseenesest.

Punane kaart on jalgpallis sündmus, mis muudab ühe meeskonna olukorra märkimisväärselt täbaramaks. Seetõttu tuleks otse punast kaarti näidata vaid äärmuslikel juhtudel: kui keegi tegutseb vigastusohtlikult või võtab määrustevastaselt maha ilmselge väravavõimaluse. Käega põgusa suukatmise eest mängija eemaldamine on ebaproportsionaalselt suur karistus.

Eriti arvestades seda, et varem ei jagatud antud teo eest isegi mitte kollast kaarti. Ja nüüd kohe punane! Paljud mängijad on aastaid harjunud rääkides kätt suu ees hoidma, kui ütlevad midagi sellist, mis ei ole mõeldud kogu staadionile või telepublikule. Ja see on täiesti normaalne. Ka Almironi osas kommenteeris tema endine klubikaaslane Newcastle Unitedist Dan Burn, et mees on lihtsalt harjunud nii tegema ja harjumusest lahtisaamine võib võtta natukene aega.

Seepärast on eriti halb, et antud reeglimuudatus jõustus just vahetult MM-finaalturniiriks - maailma tähtsaimaks võistluseks, mis toimub korra nelja aasta tagant. Kui tõesti tahta varjatud teravaid sõnumeid väljakutelt välja juurida, siis võiks vähemasti anda harjumisaega natuke vähemtähtsatel võistlustel ja karistada esialgu kollase kaardiga.

Almiron eemaldati, kui ta oli avapoolaja üleajal türklasele Mert Müldürile otsa vaadates katnud käega oma suu maksimaalselt kaheks sekundiks. Tõenäoliselt ütles ta midagi Müldürile. Me ei tea, mida ta ütles. Võib tekkida oht, et kui keegi korraks vastase läheduses näiteks haigutab või köhatab ja seda tehes käe suu ette paneb, hakkab salakaval vastane kätega vehkides protesteerima ja olukorrale tähelepanu juhtima, väitma, et talle öeldi midagi jõhkrat.

Veider on anda punane kaart selle eest, et potentsiaalselt võis tegemist olla koledate sõnadega, kui me tegelikult ei tea, kas kasutati koledaid või ilusaid sõnu. Võiksime siis sama hästi eemaldada ka palava ilmaga vastasele veepudelipakkujad - potentsiaalse katse eest vastast mürgitada (1990. aasta MM-i kaheksandikfinaaliga seoses puhkes ju hiljem skandaal, kui Argentina füsioterapeudiga väljakuleviidud pudelite seast ulatati üks pudel vastastiimi Brasiilia vasakkaitsjale Brancole, kes väitis mängujärgselt, et tundis end pärast joomist uimastatult).

Või eemaldada krampides vastase jalale kätega abiosutajad - potentsiaalse katse eest jalg pahasti välja väänata. Või lihtsalt pisut kahtlaste käeliigutuste tegijad potentsiaalse nõidumise eest - süüdistas ju Nigeeria koondise peatreener Eric Chelle pärast MM-valiksarjas penaltitega langemist Kongo DV staff'i liiget voodoo rituaalide kasutamises.

Jah, suud kattes on tõepoolest kasutatud ka vastaste aadressil koledaid sõnu. Aga väike verbaalne töötlemine on alati olnud mängu osa. Nii nagu ka see oli normaalne mängu osa, kui eestlane Patrik Kristal hiljutises Balti turniiri matšis eduseisus leedukale Edgaras Utkusele demonstratiivselt "1:0" žesti näitas. Ma tõesti ei tahaks, et tähtsaid jalgpallimänge otsustaksid punased kaardid, mis on määratud selle eest, et keegi kellelegi korraks kätt suu ees hoides midagi ütles.