MM-finaalturniiril on praegu käimas sõelmängud, kuhu jõudsid 32 parimat. Mina mõtlen aga endiselt ka Iraani koondisele, kes jäi esimesena ülinapilt sõelmängude ukse taha.

Mul on Iraani meeskonnast äärmiselt kahju, sest nende jaoks jooksid karmilt kokku mitmed ebasoodsad asjaolud, mille saab jagada viieks.

1. Poliitilised takistused. Kuigi Iraan oli üks esimesi (märtsis 2025), kes kindlustas sportlikult koha 2026. aasta MM-finaalturniiril, siis riigi sõjaline konflikt korraldajamaa USA-ga ei lubanud koondisel end veel tänavuselgi kevadel kindlalt tunda. Märtsis ütles Iraani spordiminister Ahmad Donyamali, et koondis ei saa mingil juhul MM-il osaleda. Meedias arutleti selle üle, kes võiks MM-il Iraani asendada. Lõpuks Amir Ghalenoei juhendatav koondis küll turniiril osales, aga pidi iga kord reisima vahetult pärast oma mängu USA-st tagasi treeningbaasi Mehhikosse - see pärssis mängijate taastumist. Koondise mitmele taustajõule ega fännidele USA viisat ei väljastatud. Lisaks visati poliitilistel põhjustel MM-koondise nimekirjast välja ründestaar Sardar Azmoun, kes oli kõmmutanud Iraani särgis 91 mänguga 57 väravat. Raske on muidugi kindlalt väita, kas ilma reisipiiranguteta ja koos Azmouniga oleks Iraan alagrupist edasi pääsenud, aga kahtlemata ei tulnud need takistused kasuks.

2. Kaotuseta väljalangemine. Minevikust teame juhtumeid, kus alagrupifaasi kolme viigiga läbinud koondis on lõpuks suurturniiri ära võitnud. Nii läks 1982. aasta MM-il Itaaliaga ja 2016. aasta EM-il Portugaliga. Käimasoleva MM-i alagrupifaasis mängis kõik oma kohtumised viiki kaks koondist: Roheneemesaared ja Iraan. Roheneemesaared said edasi, Iraan mitte. Kokkuvõttes läbis alagrupi kaotuseta 16 meeskonda ja Iraan oli neist ainus, kes jäi edasipääsuta.

3. Üleminutite draama enda mängus. Iraani viimases alagrupimängus, kus oli vastaseks Egiptus, lõi 37-aastane kaitsja Shoja Khalilzadeh 90+3. minutil palli väravasse - see oli potentsiaalne 2:1 võiduvärav. Kohtunikele väljakul kõik sobis. Iraan tähistas loomulikult pööraselt, Khalilzadeh võttis võistlussärgi seljast ära, pani päikeseprillid ette ja poseeris fotograafile. Hiljem aga sekkus VAR ning leidis, et väravalööja oli napilt suluseisus - poole jalalaba võrra. Üks Egiptuse väljakumängija paiknes otsustaval hetkel küll Khalilzadehiga võrreldes enda värava pool, aga tema polnud suluseisupiiriks, kuna puurivaht oli tormanud ettepoole. Khalilzadehile jäi kirja vaid särgi äravõtmise eest saadud kollane kaart. Nii dramaatilisel moel jäi Iraan ilma 2:1 võidust, mis oleks andnud kindla edasipääsu.

4. Üks kolmest olnuks piisav. Pärast enda alagrupimänge polnud Iraan veel sugugi välja langenud. Edasipääsuks vajati kolme järelejäänud alagrupi peale kokku vaid ühte kolmanda koha meeskonda, kes jääks Iraanist tahapoole. Esimesena loodeti, et Ghana võidaks Horvaatiat, aga Ghana kaotas 1:2. Teisena loodeti, et Usbekistan teeniks Kongo DV vastu vähemalt viigipunkti. Usbekistan juhtis teise poolaja keskpaigani, kuid kaotas lõpuks 1:3. Iraani viimaseks päästerõngaks olnuks see, kui Alžeeria ja Austria kohtumine poleks jäänud viiki. Aga see jäi justnimelt viiki.

5. Üleminutite draama teiste mängus. Alžeeria ja Austria kohtumise lõpp oli nii pöörane, et väärib eraldi punktina väljatoomist. Alžeerlase Riyad Mahrezi 90+3. minuti tabamus oli Iraani edasi viimas, aga kohtumise kõige viimasel rünnakul 90+6. minutil lõi Saša Kalajdžic Austria 3:3 viigivärava. Iraani langetasid konkurentsist seega viimasena lõpetanud alagrupi viimased sekundid. Ma ei kujuta ettegi, mida Iraani koondislased võisid tol hetkel tunda.

Nii et ebareaalne ebaõnn! Esimesena juuksekarva võrra joone alla ehk sisuliselt 33. kohale jäämine on seda karmim, et alagrupist edasipääs olnuks Iraani jaoks ajalooline. Ja Egiptuse alistamise korral, millele oldi väga lähedal, tulnuks 1/16-finaalis Iraani vastaseks igati mängitav Austraalia.