Kas tõesti tulebki MM-il lõpuks ka Aafrika tähetund? FIFA-lt aastaid õiglust nõudnud ja nüüd selle lõpuks saanud manner tõestas alagrupiturniiriga veenvalt, et kingitusest osatakse lugu pidada.

Legendaarne Pele ennustas kunagi, et Aafrika koondis kroonitakse maailmameistriks veel enne sajandivahetust. Ei läinud nii. Aafriklased ise olid veidi rohkem kahe jalaga maa peal, kuid nurisesid samuti juba ammu, et neile MM-il eraldatud viis kohta on liiga vähe. Rohkemat anda polnud 32 meeskonnaga turniiril aga paraku võimalik, sest see tähendanuks Euroopa kvoodi kärpimist ja nii söakas ei ole isegi Gianni Infantino. Lahendus sai lihtne – teeme turniiri suuremaks!

Veel 2018. aastal peetud MM-il näis, et nutt ja hala on siiski üleliigne. Kõik viis Aafrika koondist jäid pidama alagruppi, kamba peale võideti 15 mängust ainult kolm. Raskem turniir, sest grupid olid toona tummisemad? Nii ja naa, sest näiteks Egiptus ei saanud Uruguay, Venemaa ja Saudi Araabia käest punktigi. Maroko kaotas isegi Iraanile ja jäi samuti grupis viimaseks. Tuneesiagi suutis napilt võita vaid Panamat.

Enam-vähem rahule võisid toonase esitusega jääda vaid Nigeeria ja Senegal. Esimene alistas Islandi ja oli viimases mängus Argentina vastu edasipääsust mõne minuti kaugusel. Senegali jäid Jaapaniga võrreldes kaheksandikfinaalist lahutama vaid ausa mängu punktid.

Nelja aasta eest Kataris oli pilt parem eeskätt seetõttu, et järgemööda Hispaaniat ja Portugali šokeerinud Marokost sai lõpuks ometi esimene Aafrika meeskond, kes MM-il poolfinaali murdnud. Lisaks neile jõudis 16 parema sekka ka Senegal, ent Tuneesia, Kamerun ja Ghana jäid ikkagi alagruppi pidama.

Nüüd sai Aafrika finaalturniirile suisa kümme kohta ehk kaks korda enam kui seni. Edasipääsejaid oli üheksa, hätta jäi vaid Tuneesia. Rohkem osalejaid, kergemad grupid? Ühtpidi muidugi, kuid näiteks Aasia meeskondi see ei aidanud. Neid oli seekordsel MM-il üheksa, kuid edasi 32 parema sekka pääses vaid kaks – mandri üks tippmeeskondi Jaapan ja juba tükimat aega Aasia tsoonis kaasa lööv Austraalia.

Milles peitub Maroko edu?

Kui kaugele lõpuks jõutakse ning kas kellestki on ka Maroko nelja aasta taguse saavutuse kordajat, näitavad lähimad nädalad. Kindlasti ei aita siinkohal kaasa FIFA turniirieelne otsus paigutada maailma edetabeli neli paremat meeskonda (Hispaania, Argentina, Prantsusmaa ja Inglismaa) eri tabeliveeranditesse, mis tähendas automaatselt, et grupi võitmise korral enne poolfinaale omavahel ei kohtuta. Kuna kogu nelik suutis esmase ülesande täita ja grupis esikoha võtta, siis nii ka läheb. See tähendab mõistagi kõigi teiste koondiste jaoks, et üks neljast kangest tuleb hiljemalt veerandfinaalis seljatada, kui muidugi keegi muu pole neid varem teelt pühkinud.

Millest aafriklaste arenguhüpe? Aastaid  on olnud imekspandav, et igapäevaselt Euroopa suurklubides edukalt mängivad mehed ei suuda koondistes ühiselt samasugust edulugu kirjutada. Eelmisel MM-il tõestas Maroko viimaks, et kannatliku ja süstemaatilise tööga on kaugele jõudmine siiski võimalik. Et tegu polnud juhusega, kinnitati tänavu, kui alagrupp läbiti kaotuseta, näidati muuhulgas hambaid Brasiiliale ning löödi siis kummuli Holland.

"Nad lõid kõigile eeskujuks plaani, kuidas edukas olla. Tuleb aastaid ja aastaid investeerida rohujuuretasandi jalgpalli ning akadeemiatesse," selgitas hiljuti BBC-le kunagine Nigeeria koondise kapten William Troost-Ekong. "Maroko on lisaks rahale panustanud palju aega ja neil on selge nägemus, kuidas areneda. Nende vanuseklassid tegutsevad ühtselt ja treenivad heades tingimustes. Muud teed ei olegi."

Tulevik võib ju ilus olla, aga mis toob edu nüüd ja praegu? Lihtne pilk Aafrika ja Aasia koondiste võrdlusele kõneleb lihtsat keelt. Tuleb mängida Euroopas, ideaalis tippliigades, aga sinna mittepääasemise korral sobivad kenasti ka Holland, Tšehhi või parema puudumisel isegi Soome.

Kes ja kus?

Aafrika viimaste aastate tugevaima koondise krooni kandva Maroko tuumiku moodustavad Euroopa viie tippliiga mehed – seal teenib igapäevast leiba koguni 15 koondislast. Veel neli meest mängib Hollandis-Belgias, paar saudide juures. Enam-vähem sama kehtib Elevandiluuranniku kohta, kelle ainus "mitteeurooplane" on pikalt Serie A-s möllanud ja nüüd Saudi Araabias suurt raha teeniv kapten Franck Kessie.

Veel vägevam seis on Senegalil, kelle 26 mängijast tuleb tervelt 20 Euroopa viiest tippliigast. Veel kaks meest mängib Türgis ning kolm – Sadio Mane, Kalidou Koulibaly ja Edouard Mendy ehk mehed, kes leiaksid soovi korral endale samuti Euroopast tippklassi kosilase – Saudi Araabias. Ghana tuumik tuleb Prantsusmaa liigast, kuid koondislasi jagub ka kõikidesse teistesse tippliigadesse ning väljastpoolt Euroopat pääses meeskonda vaid väravavaht Benjamin Asare.

Juba üle oma varju hüpanud Roheneemesaarte edu ei ole selles plaanis samuti juhus, et ehkki päris tipmistes klubides tegutsesid tänavu vaid kaitsja Logan Costa (Villarreal) ja Sidny Lopes Cabral (Benfica, uuest hooajast Trabzonspor), esindab peaaegu kogu ülejäänud meeskond samuti Euroopa klubisid. Alžeeria 26 mehest ei mängi Euroopas või saudide juures vaid neli, Kongo DV-l on selliseid mehi ainult kaks.

Erandeid on vaid kaks, üks suurem ja teine väiksem. Alagrupist edasipääsuga üllatanud, ent siis 32 parema hulgas hambutuks jäänud Lõuna-Aafrika on Euroopasse "lähetanud" vaid neli ja MLS-i veel kaks koondislast, ülejäänud mehed pallivad kodumaal.

Veidi pisemat erandit kujutab endast Egiptus, kellel on küll Mohamed Salahi ja Omar Marmoushi näol olnud viimastel aastatel kaks superstaari Euroopa teravaimast tipust, ent paljud mehed mängivad kodumaal ja Euroopas teenib leiba vaid kuus. Samas pallib ligi kolmandik koondislasi ehk kaheksa meest Al-Ahlys, mis on Aafrika üks tugevamaid klubisid ja suudab järelikult pakkuda piisavalt tugevat igapäevast taset.

Teistpidine erand on tänavuse MM-i üks põrujatest, turniiri jooksul peatreeneritki vahetanud Tuneesia. Neil on omajagu mängumehi küll Euroopas, seejuures kuus tükki ka tippliigades, kuid sedapuhku ei suudetud meeskonda ühiseks rusikaks vormida.

Seevastu Aasiat vaadates on üldpilt sootuks teine. Tänavusel MM-il suudeti kamba peale võita 27 alagrupimängust ainult kolm! Keskmiselt korjati 0,67 punkti mängu kohta, samas kui Aafrika koondised kogusid mängust keskmiselt 1,33 punkti. Seejuures jäädi alla ka vahetus võitluses, sest alagrupifaasi viimastesse voorudesse sattus viis Aafrika ja Aasia duelli, kus otsustati edasipääsejad. Aafrika võitis neist neli ning Egiptuse-Iraani kohtumine lõppes viigiga, mis saatis samuti egiptlased grupist edasi ja iraanlased koju.

Kogu Katari koondis peale ühe mehe, lõppenud hooajal Hispaania esiliigas pallinud kaitsja Homam Ahmedi, pallib kodumaa liigas. Iraanil on Euroopas mängijaid neli, Saudi Araabial sarnaselt Katarile üksainus. Kuigi enne turniiri ennustati, et superstaaride sissevool on tõstnud ka koduses liigas mängivate saudide klassi, tõestasid finaalturniiri esitused veenvalt, et päris nii üksüheselt asjad siiski ei käi.

Iraaklasi on Euroopa klubides küll üheksa, aga nimekaimate klubidena on kirjas vaid Utrecht ja Plzeni Viktoria, ei enamat. Jordaania ridades on taas üksainus "eurooplane", Rennes’i ründaja Musa Al-Taamari. Usbekistanist on küll sirgunud Manchester City mehe Abdukodir Husanovi näol üks superstaar, aga lisaks talle ning Türgis Basaksehiris mängivatele Eldor Šomurodovile ja Abbosbek Faizullajevile pole neilgi rohkem Euroopa klubide mehi.

Kui aafriklastest esines alla ootuste Tuneesia, siis Aasia puhul on erandiks suur põruja Lõuna-Korea, kus alagrupiturniiri järel kojusõit on vallandanud suisa valitsuse tasandil pahameele. Kõrgetel ootustel ja järgnenud pettumusel oli mõistagi ka alust, sest meeskonda kuuluvad aastaid Premier League’is säranud Heung-min Son, Bayerni tugitala Min-jae Kim, PSG-ga teist aastat järjest Meistrite liiga võitjaks kroonitud Kang-in Lee ning veel paras ports mehi Euroopa tipmistest liigadest. Ühtekokku mängib Euroopas 15 lõunakorealast.

Ainsate Aasia valiksarja esindajatena 32 parema sekka jõudnud Jaapan ja Austraalia toetuvad samuti suuresti Euroopas mängivatele meestele. Austraalia 26 koondislasest tegi lõppenud hooajal Vanas Maailmas tegusid 16 meest. Alagrupis Hollandi ja Rootsiga viigistanud Jaapanil on selliseid mängijaid aga suisa 23, kellest omakorda tosin mahub Euroopa viide tippliigasse ja veel kuus Madalmaadesse.

Nagu näitas 1/32 finaal, suutis Jaapan targa mänguplaani toel peaaegu lämmatada isegi Brasiilia vastupanu. Ent nende, seekord negatiivselt üllatanud lõunakorealaste ja kultuuriliselt niigi Euroopaga rohkem ühenduses oleva Austraalia kõrval ei näi ülejäänud Aasial praeguse seisuga olevat erilist lootust MM-idel püsivalt tegijaks tõusta. Kas seda suudab Aafrika? Nelja aasta tagune poolfinaalsähvatus on ühest, Euroopa klubides mängiv tuumik teisest küljest lubav vundament.