Kas välismaaga on nüüd lõpp?

Tundub et mitte aint välismaaga lõpp vaid ka jalgpalliga...

Tore,kui pere on tähtsam hetkel ,kui välismaa.Edu.

Pohhui,ta elu saavutus on Kakilt palli äravõtmine!

Kas Sannu kunagi hobustega on tegelenud ja nendega midagi saavutanud?

Kas kadedusest roheliseks ei lähe siin juba mõned kommentaatorid? Päris raske elu on teil vist, kui muud paremat pole teha, kui mingit paska kadedusest suust välja ajada.

Ajalugu on näidanud, et meie jalgpallurid võivad liikuda Skandinaavia klubidesse, kuid Poola ja Tšehhi klubides ei ole nad läbilöögivõimelised (erandid Vassiljev ja Lindpere kinnitavad reeglit). Arvatavasti on põhjuseks erinev kultuuritaust ning põhjamaisest erinev jalgpallist arusaam. Seega ma suhtun skepsisega Lutsu Tšehhi klubiga liitumisest, kuid mul oleks väga hea meel kui ma eksin.

Poola, Tšehhi jms. Kas asi on ikka niivõrd liigades? Ehk on ikka põhjus mängijates endis. Jah, meie suuruses riigis on valik väike, treening tingimused kesised (enamus kohtades, klubides), kohalike omavalitsuste ja ettevõtete toetus pole kaugeltki piisav jms. Kuid seda kõike kogevad ka teised alad kuid aeg ajalt siiski tuleb siit-sealt mõni maailma klassiga tegelane. Jalgpallis (mil kõige rohkem harrastajaid) pole me neid klassiga tegelasi väga näinudki (v.a. üksikid 20a jooksul). Mängijad kes poleks lihtsalt algrivistuses kuskil suvalises liigas (mis siiski on parem kui eestis toksida) vaid kes teeks ka tegusid, ründaijd kes regulaarselt skooriks jne. Top 4-5 liigad on ehk liiga palju tahetud kuid Holland, Venemaa, Poola, Skandinaavia jpt. Liigad võiksid/peaksid endas sisaldama siiski mõndasid Eesti pallureid kes ka seal normaalselt hakkama saaksid. Millegi pärast seda pole (v.a. erandid). Eestlased pidavat olema töökad jne...kas jalgpallurid ei ole siis seda või miks ei ole? Tundub, et treening lõppeb siis kui aeg otsa saab ja sealt maalt on suht pohh poistel (kindlasti on ka erandeid). Ei näe neid tüüpe kel oleks korralik skill ja kellele oleks tavaline võtta vastaseid 1v1 või 1v2 ette (õnnestumise % korralik), kes tekitaks ei mitte millegist ohtlike olukordi jne. See kõik on jalgpalli loomulik osa ja sellest ei tuleks rääkidagi. Harva kui keegi midagi üritabki ja nt ei õnnestu minna läbi vastasest (kõik feilivad) mis siis juhtub? "MEIE KÕIK" valame tüübi sitaga üle, kirjutame ja kirume foorumites, et milline sitt vend ikka on, et kõik pessse keerab vms. Lihtsam on lükata umbes söötu, saada kiirelt pallist lahti ennem kui vea teen, pall ära võetakse või pannakse olukorda kus eksida on lihtne. Ei taha lugeda ja kuulata seda sitta hiljem, las keegi teine eksib. Selliselt on raske kuhugi jõuda.

Ei ole me nii sitad midagi ja me oleme võimelised palju rohkemaks. Treenerid ja infrakstuur areneb aeglaselt kuid ka mängijad ise õppigu selgeks mõned korralikud liigutused, kodus või vanaema juures, vahet ju pole. Internet on täis materjali, vaja vaid tahet. Kunagi Ojamaa nt. Rääkis oma individuaalsest treeningust jms... näha on, et tema tehnika on veits parem kui enamusel. Ei ole ju loogiline, et Eesti liigas ei palli mitte ühtegi mängijat kes potensiaalselt oleks parem kui nt. Ojamaa (tema lihtsalt lambi näide). Või treenerid seavad piirangud ja mängijad kardavad omavolitseda? Vb pole treeneritel usku piisavalt? Sama teema on söötudega.... ei usu mina, et me ei saa teha asju kõrgemal tasemel kui seda tehakse... siiski millegi pärast on meil sitaks vale, lampi sööte jms. Miks nii? Kas Asi on kinni peades? Kui meistriliigasse jõutakse siis tulevad staari mõtted pähe (paljudel kindlasti), ei ole usku enesesse piisavalt (nkn ei küündi ma Bundesliigasse) ja sp ka väga ei viitsi väga teha rohkem, või ollakse rahul olemaks nt.Floras, Kaljus vms isegi kui väga võimalust ei saa neis klubides (küllap kõlab paremini, et olen kaljus kui seda oleks nt sillamäe v trans).
Lisaks on meil "kõigil" pisike süü selles, et asjad on sedasi. See ehk on micro kuid meie Eestlased oleme juba sellised (mitte kõik õnneks) , et meile millegi pärast meeldib valada sitaga mängiaijd üle, kirjutada negatiivset jama jpms. Kindlasti on palju neid. Mängijad keda see häirib ja kes kaotab osa motist vms. Võib ju öelda, et tuleb olla realist, mängijad peavad hakkama saama kriitikaga jms. Kuid pole kahtlustki, et heaga (positiivsusega) saavutab enamat kui lambi-jamaga. Nagu lapse kasvatamine, eelused looduse poolt, kuid vanemate kätes on siiski see milliseks laps kavab...sitaga pidevalt loopides milline inimene kasvab?

Minu point on...Et ei ole me nii kehvad midagi (klubid, mängijad, koondis) ja ka praeguste tingimuste ja vahenditega saaks kindlasti teha paremat tulemust.
Kui sa seda soovid siis alusta endast! Rohkem positiivsust, toetust, heatahtlikust, usku...mine mängule mitte, et " tase sitt, ilm sitt, rahvast vähe vms"... Muudes riikides tuleb rahvas mängule ainult sellepärast, et see on nt. kodu koha tiim ja igasugune toetus on abiks. Kui keegi eksib siis karjutakse siiski toetavat sõna jne. Olen näinud palju madalama tasemega kohalikes mängudes (2 erinevat riiki) rohkem rahvast kui meistriliigas. Kurb.

Asi on peades! Mängijad, fännid, ehk ka treenerite, poliitikute, ärimeeste....


Lõpetuseks püüan olla eeskujulik: Võtan mütsi peast ja loobin 4 meetrit kiidusõnu Narva Transile! (Ei ole nende fänn). Kuigi sealt tulnud kokkuleppe jama on need tegelased siiski seal kesiste vahenditega jms püsinud aastaid meistriliigas! Nad Pole just palju positiivset sõna saanud. Eesti jalgpallile on nad siiski midagi andnud juurde ja ehk isegi oleks võimelised mängima medalitele (tulevikus) ja sundima Pealinna tiime pingutama...kui nad seal korraliku abi jne saaks. Usun, et kui asju aetaks korralikult seal, siis saaksime Narvas ka korraliku publiku mängule, sealt tuleks kindlasti mõni korralik mängumees ja ehk ka koondisesse (teoreetiliselt) ning vene ärimees võib olla lahke. Pohh mis rahvusest on seal tüübid! Seega, keep going Narva & get ur shit together!

Kõikidele meistriliiga, esiliiga... tüüpidele edu ja motti näha vaeva! Las pekinäod kiruvad ja sõimavad!

selline pikk kiri, mida peaaegu keegi ei loe, sest on vanas artiklis, lollilt raisatud aeg. :)