Osa 6: Laulupidu Legia staadionil

Staadionil oli maruvahva! Kuivõrd kõik see rahvas suhtus üsna hoolimatult piletil kirjutet' instruktsioonidesse istekoha suhtes, esiteks endid mitte sinna positsioneerides ja teiseks üleüldse mitte istudes, kujunes välja olukord, et kõigil oli ülihea olla ja meid oli parasjagu tihedalt sel kõlakoda meenutaval tribüünil.

Võrdlus eesti rahvale niivõrd armsa folkloorielemendiga ei ole mitte juhuslik, sest nagu selgus, asusid põhjamaised külalised sellesinase tribüüni abiga võõrustajaid peedistama nii kuis oskasid... Ja tõepoolest -- nii nagu keegi Mäkaiveri nimeline tegelane suutis kunagi hüppenööri, maasikasiirupi ja vile abil ehitada valmis täiesti tegusa raadiosaatja -- nii tekitasid eestlased poolakate sovjetiaegsest paari tabureti ja katusega kaadervärgist täiesti korralike akustiliste omadustega ja hüpersuperfunktsioneeriva laululava!!!

Ja nii me siis laulsime... Ja poolakad kuulasid... Ja mäng algas peale... Ja poolakad istusid maha... Ja meie seisime püsti... Ja laulsime... Ja laulsime...

Jõudis kätte poolaeg... Platsi peal sebisid miskid kabajantsikud, anti miskeid autasusid, pisikesed Poola smurfid keksisid mööda platsi ning eestlased ergutasid neid tribüünilt nii kuis suutsid -- tantsiti kaasa ja lauldi Poola laule oma sõnade ja viisiga... Poolakad ahastasid -- need eestlased on hullud! Kas nad lõpuks ometi vait kah jäävad?! Nagu selgus, ega eriti ei jäänud... Alles siis kui ebaõnn laskus nigu lastud vares Legia staadioni kohale ja poolakad oma vapilinnust suurt innustust saades eestlastele kolli kobistasid ja Tiinatööner hirmsal neegrihäälel kõlaritest eestlastele oma lorilaulu esitas, toimus pisikene tagasilöök eestlaste kaasaelamises... Kuid see tagasilöök kestis nii umbes 17 sekundit, siis oli endine olukord taastunud ning kui poolakad olid mängujärgselt oma tribüünidelt minema kihutanud ja Eesti meeskond meile omapoolse tänu avaldanud, jätkus tants ja trall meie tribüünil... Ja nii üsna mõnda aega... Kuni lõpuks Poola turvamehed meile oma muret kurtma tulid, et nad peavad varsti töölt ära minema ja võõraid ei tohi ööseks staadionile jääda, me lõpuks leebusime ja kulgesime (täielikus turvalisuses nagu ikka) busside juurde tagasi, kus toimus pidulik hüvastijätt teiste busside reisiseltskondadega...

Ja nii me läksime... Saadetuna Poola politseiautodest... Varssavis oli maad võtnud pimedus ja aiFo pidas paremaks heita bussipõrandale ja puhata...