Osa 5: Pidubussita Varssavis

Ja korraga me olimegi seal!!! Varssavi ümber meie, meie keset Varssavit! Kohe alguses jäi mulje, et Varssavi näol on tegemist vääääga väikese linnaga. Sest vaevalt olime me Varssavisse jõudnud, kui miskil ristmikul hakkas silma Senaator, kogu oma headuses. Lehvitas ja puha... Bussis tõusid kõik püsti ja asusid väljapääsu poole trügima, sest kaugel see lõpp-peatuski enam on kui juba Senaator keset linna vastu jalutab...

Aga võta näpust! Meie armas sõiduapastraat kihutas veel tubli pool tunnikest mööda linna ringi ning ei leidnud kuidagi seda väljundit, et meid endast pagendada... Kuid lõpuks ta siiski peatus ja sülgas meid endist välja. Jäime siis huviga ringi vaatama, et kuskohas seesinane staadion siis ka olla võiks, kuid midagi nagu eriti silma ei jäänud... Seal lihtsalt oli üks suur ja hiiglama lai-pikk sõidutee... Rahvas muutus nõutuks... Kuivõrd ümberringi oli palju suuri maju, siis hakkas kabuhirmus fännkond laiali jooksma, kes aga kuhu sai... Inimesed, kes olid linnast pärit ja muidu kah kiiremad-julgemad, suundusid kindlameelselt miskisuguse silla poole, kust arvati staadioni naabrusse saavat... Sild ületatud, selgus, et vaist ei olnud neid alt vedanud -- taamal terendas Legia staadion, tuli ainult ületada mõned ristmikud, mida tehti eestlasele omase jonniga üksnes punase tulega. Raskusi tekkis üksnes ühes kohas, kus 24h põles fooris roheline tuli... Pärast 3-tunnist ootamist anti lõpuks alla ning suunduti igati reeglipäraselt miskisesse Poola kohvikusse, kus promoti Eesti märki ning tutvustati Poolamaa inimestele Eesti folkloori. Seda tehti läbi mitmete huvitavate eesti rahva tantsude ja mängude, nagu näiteks lõbus jandimäng "naera, aga ära näita oma hambaid", mille võitis tubli Poola neiu ees meie oma hea Oku. Laulutantsumängu "uka-uka, mina prii" ülekaalukalt parim (ja paraku ka ainus) osavõtja oli Raix, kes suutis lõppkokkuvõttes 13 väikest Poola last nutma ajada... Kuid mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida, kuidas linnalapsed koduses keskkonnas müravad ja lulli löövad...

Tahan rääkida hoopis õnnetutest maapoistest, kes suures linnas närvishoki said ja peaaegu hoopis oma otsa oleks leidnud suurlinna jõledustes...

Kui linnalapsed olid oma teed läinud ja ka suurlinna kära-müra hetkeks vaibuda jõudis, julgesid ka põlised maapoisid -- Lua, aiFo, Inz, Kalev, Gwrn ja Tez -- Ostrovo pargi puude otsast (kuhu nad bussi uste avanedes olid ärevuses tormanud) alla ronida...

Ümberringi valitses vaikus... Taisto buss oli juba minema kihutanud, mistõttu poiste lootused endale midagi paljaste jalgade otsa susata, et Varssavi kare pind nende jalgu ei vigastaks, ka suhtpuht haihtunud... Njah... Kaks oravat, kes pargiteeäärsel pingil suitsu pahvisid, arvasid heaks teed juhatada Legia staadionile... Et mindagu suure silla poole... No mindi siis... Taamal paistis tõepoolest paar sinist särki, mis süstis poistesse lootust, et ollakse õigel teel. Inzul tekkis aga poole silla peal haiglane väärarusaam, et Vene-Poola keelt purssinud 2 punast tegelast pargipingil ei olnud mitte oravad, vaid hoopis Poola babad... Kuna kõik Inzu väidet naljakaks pidasid, siis hakati üksmeelslt teda narrima, mis sundis Inzu solvuma ja seltskonnast mõneks ajaks irduma...

AiFo vaatas suurt ja laia Visla jõge ning otsustas oma vana, aastavanuse traditsiooni mängueelsest ujumisest, taas ellu kutsuda... Teised üritasid teda küll keelitada, kuid aiFo soov oli kindel ning nii kui seltskond sillalt alla jõudis, tormas aiFo valju kisaga, riideid seljast loopides, ürgse Visla voogudesse... Prrrrrr!!! Mõnus oli... Vesi oli küll paras solk, aga vähemalt aus Poola solk, mitte mõni piraatsolk.

Kui ujumised ujutud, suundus aiFo tutvust sobitama Poola noorsandidega, kes naabruses jalgpalli toksisid. Noorsandid olid suht-puht toredad ja juttu jätkus kauemaks... Sündmused jõekaldal läksid aga omasoodu... Nimelt arvas Kalev, et oleks samuti tore jõkke hüpata. Ta rebiski endal särgi seljast ja kihutas kolossaalse kiirusega jõe poole... Paraku jäi tema teele aga üks tagasihoidlik kõnniteekivi, mis tingis kalevipoolse triki, mis algas flopiga ja tipnes elemendiga, mida võrkpallurid kutsuvad "liblikaks", so. vaene mees maandus rinnale ja jäi seejärel vaikselt lebama... Kõik olid kole kohkunud... Kalev lamas mõnda aega, kuid kargas siis järsku püsti ning hüppas karsumm! Jõkke, jättes endalt aga eelnevalt eemaldamata kõik, mis jäi tema vöökohast allapoole...

Lua, nähes sõpra hädas, vabastas ennast elegantse liigutusega kõigist kehakatetest ning paistis, et Lua toobki Kalevi Visla voogudest ilma suurema jamata välja... Kuid olukord kujunes piiiisut teistsuguseks... Lua nimelt pistis jõekaldal keksides kisama: "Appi, ma ei oska ujuda! appi ma ei oska ujuda!" ning sellega tema osalus Kalevi päästmisoperatsioonis piirduski. Ei jäänudki vaesel Kalevil muud varianti, kui ise värisedes ja pükse tilgutades jõest välja ronida...

Kuivõrd aiFo lobises eemal poolakatega, otsustas ülejäänud seltskond suunduda lähedalasuvasse ujuvkohvikusse, kuhu aga Kalevit ja Luat sisse ei lastud, kuna üks oli püksata ja teine puhta paljas... Piinlik lugu igatahes...

Kuivõrd arvati, et jõekaldal pole enam midagi teha, rabati kaasa vastupuiklev aiFo ja suunduti miskit rolleriradapidi eemaltkostuva muusika suunas. Kogu loogika kohaselt pidanuks seal staadion olema, aga võta näpust! selgus, et miskised Poola hipid asutavad ennast selles pargisopis pidu pidama... Lua (kes vahepeal ennast jälle riidesse oli ajanud) asus hipide kulul nalja viskama... Paraku aga ei pidanud Poola hipid eestikeelsest huumorist suuremat ning üksnes lehvitasid lollakalt... Kuiv6rd see meile ebahuvitav tundus, siis lehvitasime neile vastu ja lahkusime... Ja... Ja... Ja... Oh sa imede ime!!! Jõudsimegi staadionini!!!

Kuna aga mänguni veel hiiglamapalju aega oli, otsustati suunduda edasi, sest jällegi tabas kõrv muusikat, mis hiiglama sümpaatne tundus... Miskine Poola tudengite üritus oli just tuurid üles saanud, kui tublid eestlased kohale jõudsid. Laval möllas miskine pasunapunk ja Lua ostis õlut. Üheskoos ja ühisel meelel asusid tublid eesti mehepojad tutvust sobitama poola kaunitaridega. Nagu alati, võtsid tüdrukud tuld ning lõbus vestlus võis alata. Kuivõrd "Seks energios gerimase" vestlussõnastik oli koostatud asjatundjate poolt, sai kõik jutud, hoolimata sõnastiku kompaktsusest, aetud poolamaa keeles, mis poola kaunitaridele kangesti muljet avaldas... Oh sa myrista ja hoia! -- kell va ajanäitaja tegi oma töö ning eesti noorsandid pidid poola kaunitarid omapäi jätma. Kiirmarsi korras suunduti staadionile. Vahepeal pidi küll takistama Kalevit uuesti ujuma minemast (tiigid olid tõesti ahvatlevad!) ning Poola politseionudele pidi seletama, et Eestimaal võib parkides kõike teha! Nujah, nagu juba öeldud jõuti ilma eriliste viperusteta staadionile...

Kuivõrd teised (ja imelikul kombel ka meie buss) olid kohale jõudnud, siis toimus jällegi üleüldine trallimine ja kallistamine ja jämm kõige stiilsemal tasemel...

Kunagi x aja pärast anti korraldus, et eestlased, kogunege nüüd ja hakkame staadionile liikuma!... Möödus y ajaühikut ja siis ka tõesti mindi... Politsei poolt ümbritsetuna, nii me siis läksime... Laulsime nigu ööbikud ja vat nüüd ma ütlen selle küll ära (milles ma mõnikord ka kahelnud olen): EESTLASED ON LAULURAHVAS!!!

Turvade poolt läbikobitutena, läbinud high-tech piletikompostri, treppe mööda roninuna leidsimegi end järsku staadionilt!