Fännipäevik: Pidubussiga Poola ja tagasi
Ajeeeaaah! Ja oligi kõik see ahvikari (eesotsas Affiga) jõudnud Poolamaa pinnale. Pidurite krigisedes ja kruusa ning tolmu üles paisates peatus meie buss pärast sajameetrilist spurti sealsamas piiripunktis ning asus endast välja laskma meeletutes kogustes vutifänne, kes kõik tormasid vallutama sellesinase piiripunkti ahtakesi peldikuid... Oli see vast vahva!!! Kuivõrd pisikesse peldikuruumi kogunes suurel hulgal rahvast ja neidsinaseid "eneseväljendamise kohti" oli suht-koht vähe, siis tekkis peldiku sõbralikus õhkkonnas omaette foorum, mis annab silmad ette isegi paljukiidetud mööblimaja foorumile. Igatahes see kirg ja abivalmidus, millega potilkükitajat teiselt poolt seina ergutati, tõi minule, vanale mehele, vägisi vee silma.
Nujah, kui olin Poola piiripunkti ametlikus jalkafoorumis käinud, läksin uudistama, et mida rahvas siis ka mujal teeb... Miski kohvik oli seal... Ja kohvikus aktsioonis Inz, kes üritas Poola müüjatibil juhet kokku ajada... Kuigivõrd aitasid teda Kalev ja Gwrn... Põhjusmõtteliselt oli ettevõtmine edukas, kuigi müüjatibi umbkeelsus ei lasknud juhtmekokkuajajatel asjast täit rõõmu tunda... Tjah.
Bussi juurde tagasi kogunenud rahvas võttis päikest ja esimesi Poola õllesid, mis sealtsamast piiripunkti umbkeelsest kohvikust ostetud... Ja siis tuli aeg asuda bussi ja jälle edasi sõita... Kuid nagu sellele reisule omane, lükkus "otsekohene" start tubli pool tunnikest edasi, mis kangesti meie bussijuhihärradel meele mõruks tegi aga lõpuks me ikkagi läksime...
Esimene vaatamisväärsus oli kuulus küla, pealkirjaga Suwalki, kus aga peatust tegema ei hakatud, vaid sõideti rahumeeli edasi... pärast tundidepikkust meeletut kihutamist tehti viimane varssavieelne peatus -- miskine bensiinijaam. Jällegi toimus tavaline stsenaarium -- osa rahvast hakkas palli taga ajama, teine osa õlut jooma ning kolmas osa suundus bensiinijaama sisemusse, kus asuti einet võtma... Muidugi selgus jällegi, et umbkeelne sööklatädi on loll, pime ja ebakompetentne kõigis meie poolt tõstatatud probleemides, kuid nojah... Lõpuks sai isegi midagi süüa... See, et miski aktiivne kaasreisija minule määratud prae mu eest ära napsas, tasus lõpuks isegi ära, sest see söök, mille see tegelane tellinud oli, tundus hulka isuäratavam...
Söögist-joogist veel... Kuivõrd oleme Tafkaga tumeda õlle austajad, siis tellisime toidu kõrvale ka ühed kohalikud tumedad õlled... Ohsaraks!!! Oli see vast tume õlu!!! --- 9,5 volti! Njaaa... Olgu siis teistelegi õpetuseks öeldud, et piiritusega segatud tume õlu ei maitse hea... Igatahes jäi see kolmveerandpudel seda tumedat virret ka söögikohast lahkudes näppu... Õnneks oli bussis olemas Lua, kes oli rõõmuga n6us minu õlle lahja õlle vastu vahetama... Lahja... Nujaaa... 7 volti on igatahes lahjem tsiba...
Ja siis me läksime... Kaugusest hakkasid särama Varssavi tuled ja kõigi bussireisijate tuju oli laes. Siinkohal katkestan oma pihtimise ja jätkan juba sealt, kus pidubuss oli jõudnud Varssavisse...