Osa 1: Eestist ära

Oma kirjatükki pean ma alustama neljapäevaõhtusest kuueteistkümnendamaisest Tartust, mis leidis allakirjutanu eest bussijaamast, saatmas teele Affi ja Andy't Tallinna linna sisse. Kuivõrd keegi pidi transportima Tartust Alekoki tehasest Tallinnasse, Sakala keskuse parklasse 3 kasti black-õllekest ja kuna täiesti juhuslikult juhtusime need KEEGI olema mina ja Andy, siis olime me pehmeltöeldes koormatud... Igatahes kui keegi arvab, et 30-kilose seljakotiga on lõbus Tartus Vanemuise mäest üles ronida (aga just seda ma pärast Andy ja Affi bussi peale saatmist tegin), siis oskan ma ilma erilise vaevata loetleda vähemalt 7 tegevust, mis hoopis mõnusamad teostada on...

Igatahes... öö Tartus möödus ärevalt ja suht-puht unetult. Kell 6:54 pistis äratuskell röökima ja mina asusin sügavkülmast ööseks hoiule pandud blacke kotti tagasi toppima. Suht-puht edukalt kusjuures, arvan ma... Nujah, pärast kiiret hommikukohvi jõudis kätte tõehetk � minek-minek-minek!!! Ja ma läksin, ägades koti raskuse all ning siiralt lootes, et pass on oma õiges kohas, st. kotis... Black'i kotti laadides olin unustanud seda pisiasja kontrollida.

Kuivõrd Tartu raudteejaam on ettenägelikult siledale maale ehitatud, ja Vanemuise tänava poolt lähenedes puuduvad ka kõikvõimalikud erinevad takistusribad ja veetõkked, siis jõudsin üsna ilusti raudteejaama, hetkel mil rongimoodi asi ette vuras. Nujah, kuivõrd rongi viimane vagun tundus kõige seksikam olevat, siis sinna me ka plartsatasime. Jah, ME, sest lisaks minu tagasihoidlikule isikule märkasid vaguni seksikust ka mitmed teised kodanikud, peamiselt siiski Gaskoff, Jansu, Smuti, Artur ja üks noorsand, kelle pealkirja tuul mu peast ära viis kui juhtusin rongi akent paotama. Igatahes � ilm oli ilus ja tuju kõigil hea. Inimväärikust ja ühiskondlikku moraalitunnet olulisel määral ei solvatud, mis omakorda tingis selle, et rong jõudis ludinal Tallinnasse. Kell oli 11:03.

Tallinnas, Balti jaama perroonil v6ttis meid vastu olukorra pidulikkusele vastav delegatsioon � Tembu, Rprt, Steet, Berg ja Lua. Pärast avakõnesid suunduti ühiselt maksuametisse, et sealt edasi, juba lõbustatud meelel suunduda Kalma sauna, kus sai toimuma "Seksenergia"-nimelise fanzine'i presentatsioon ja ürituse "Pidubuss Poola ja tagasi" nö. lahtilöök. Sündmuste kulgemisest pisut ette rutates võib öelda, et lahtilöök teostati eesti luurevägede reservohvitseri, reamees Kaarel Bergi poolt, kes libastudes seebil teostas lausa uskumatuna tunduva akrobaatiliste trikkide seeria, millest allakirjutanu arvas kindlasti ära tundvat 3-kordse full-axle'i, topeltflopi ja eesti rahvatantsuklassikasse kuuluva tantsuelementide kogumi "kiige-kaage"... Aga see selleks...


Pöördun ajas poolteist tundi tagasi ja jätkan sealt, kus kamp virilate nägudega noorsande seisis Kalma sauna leiliruumis ning üritas meeleheitlikult lavale istuda. Pärast mõningast pusimist see neil ka õnnestus. Saun ise oli mõnus nagu alati ning üritus "Pidubuss Poola ja tagasi" sai vääriliselt avatud. Tore oli ka see, et kitarr, mille aiFo sauna eesruumi vedelema unustas, kellegi kurjale käele meeldima ei hakkanud... Oh seda hajameelsust.

Kell oli märkamatult saanud 13 ja kopikad. Egas midagi � jäeti saunaga hüvasti ning suunduti kesklinna poole. Teel põigati veel sisse miskisse söögikohta, kus müüdi halba n********e'i õlut ja pannkooke, mille täidiseks olevat hakklihaobjekti käidi ilmselt kuskil kõrvalasuvas aedikus jahtimas... Vähemalt söögikraami ooteaeg oli uskumatult kolossaalne.

Pärast teenindava personali edukat jahti ja Lua-Lua eiteakuimitmendat kinnitust, et "oi kus me hakkame nüüd lõbutsema!" saabus kohale Kaida ja tõi põllumajandusministeeriumist trükisoojad "Seks energios gerimased"... Ühtlasi oli selleks ajaks ka saakloomadest valminud mõnus söök, mis üksmeelselt alla kugistati. Ainsaks erandiks oli Tembu, kes oma söögi söömata jättis � lihtsalt originaalitsemise pärast, arvan ma.

Kella 14:00-ks oli ilm Tallinnas läinud külmaks ja kõledaks ning suur osa einestajatest hakkas saabuma Sakala keskuse parklasse... Kuivõrd järgnevad mitukümmend minutit möödusid allakirjutanul sel viisil, et Rprt talle patse pähe sõlmis, siis jätkakski äkki sealtmaalt, kus meid oli korraga kole palju...

Siin-seal figureerisid tuttavad ja vähemtuttavad näod ning maad võttis mõnusalt ootusärev sumin... Umbes kell 16:40 ta siis saabuski, see meie Taisto buss... Rahvas jooksis bussile tormi nagu sellistel puhkudel kombeks, teiste hulgas ka sellesinase jutustuse autor. Ei tulnud lollikesel meeldegi, et ta oma kalli kitarri parklaäärsele muruplatsile oli vedelema jätnud... Õnneks, nagu sellistel puhkudel tavaks, oli olemas Oku, kes kitarri endaga ühes võttis ning nõndamoodi olukorra päästis... Esialgu mahuti veel bussi ära nii enam-vähem ilusti... Kisa-kära oli kah nii enam-vähem mittevägapalju... Bussijuhid aga olid vist varasemal ajal üksnes pensionäre vedanud... Jalkafännidega neil igatahes vististi kokkupuude puudus... Kui Tafka arvas bussijuhihärradelt enne sõidu algust küsida, et noh kui kiiresti siis tavaliselt Varssavisse sõidate kah, siis oli vastus umbes-täpselt niisugune et: "Normaalsetel tingimustel miskine 14 tundi... aga... asi on normaalsusest juba väga kaugel..."

Aga egas midagi... Asusid siis bussid üheskoos teele... "Piraajabuss", "Jansabuss" ja "Mayhemibuss"... Tublid poolteistsada inimest...

"Mayhemibussi" esimene märkimisväärne peatus toimus traditsiooniliselt Märjamaal... selleks ajaks olid pidubussireisijate põied juba kriitilises kapatsiteedis (sest bussipeldikut üritati säästa) ning nii joostigi tormi Märjamaa bensiinijaama ümbruse puudele-põõsastele... See teguviis ei meeldinud aga teps mitte sellesinase jaama müüjatädile, kes tublisid jalkafänne politsei ja ühiskondliku moraalitundega hirmutas. Pean vajalikuks märkida, et sellesinase jutukese autor tegutses vastavalt müüjatädi näpunäidetele ning leidis kergendust teiselepoole teed jäävast metsast, kuid enne seda oleks tubli moraalijünger peaaegu auto alla jäänud, mis küll üks ütlemata ebameeldiv lugu oleks olnud...

Kuivõrd vastupidiselt 2001. aasta riiareisile puudus Märjamaa bensiinijaamas Senaator, siis jäi suurem asjade ärakanne bensiinijaama territooriumilt meie poolt ära ja buss v6ttis suuna Pärnule. Enne Pärnussejõudmist leiti toredat ajaviidet läbipaistvast teibist ja Joosepi nokkmütsist, mis koostöös Bergiga tekitasid aktsiooni "rullnokk-jackass"... Tore oli...

Pärnu bussijaamas jäi mõneks ajaks maaliiinide bussiliiklus seisma, sest rahvas mängis bussijaama platsil palli... "Jansabussi" ja "Mayhemibussi" reisijaskond vahetas reisimuljeid. Muuhulgas selgus ka tõsiasi, et "Jansabussi" peldik oli ootuspäraselt oma mahukuselt jäänud alla marsruudil Tallinn-Pärnu käideldud õllekogusele ning Tartust oli saabunud märkimisväärne täiendus vutifänne, kes endid samuti bussi peale sättisid...

Siis aga... Kõlas ärasõiduhüüd, bussijaamaümbruse põõsastest ilmusid pisut vaaruva sammuga ja kiiruga pükse kinninööpivad tegelased ja hoplaa --- hüvasti Pärnu! Meist jäi see linn terveks...

Bussid vurasid aga Poolamaa poole...