Sigadus Leedu moodi: mainekahju pelgama hakanud kõrgliiga viskas kolm satsi üleöö tänavale. Eestis poleks see võimalik
Hooaja alguseni on jäänud enam-vähem kuu aega ning näib, et kõik läheb kui lepase reega? Nõnda võis tunduda Leedu valitsevale meistrile FK Panevežysele, kes sai jaanuari lõpus jahmatava uudise: mullu kevadel matše võõrustanud staadion enam mängimiseks ei sobi! Ja mitte ainult: kokku tõmmati kriips peale koguni viiele väljakule. Leedu kõrgliigas on pead tõstnud ohvriterohke torm.
Leedu tippliigas (A Lyga) osaleb kokku kümme meeskonda, kes sarnaselt Premium liiga satsidega mängivad hooaja jooksul 36 liigamatši. Hooaeg kulgeb samuti siinsega enam-vähem samamoodi: 25. veebruaril peetakse superkarikat, kus lähevad vastamisi meister Panevežys ning karika (ja ka esiliiga) võitnud FK TransINVEST. Seejärel läheb liigahooaeg suure hurraaga käima. Heitlus meistritiitli nimel saab mõne meeskonna jaoks olema mullusest erinev, otsustas Leedu tippliiga nädala alguses.
Ei saa öelda, et saaga oleks alguse saanud tühjast kohast. On mõistetav, et kunstmuruplatsid, mis saavad hooaegade jooksul vatti erinevatelt tiimidelt, hakkavad ühel hetkel väsima. Ja kui samal ajal tahab A Lyga tõusta senisest tõsiseltvõetavamaks tippsarjaks, pole kunstmuru ainus osa staadionist, mis hakkab silmnähtavalt maha käima. Mõtteharjutus "Kui hästi aitab suvaline koolistata või räämas kortermajade vahel paiknev väljak Leedu kõrgliigat kui produkti müüa" pole vast selline, millele hakkab peale vaid edasijõudnu hammas.
Nii võttiski LFF-i president Edgaras Stankevicius asja kätte - ikka Leedu jalgpalli hüvanguks - ning vaagis seejärel, kuidas murekohast jagu saada. Tekkis teelahe: kas tekitada üleminekuaasta (2024), mille ajal saavad meeskonna problemaatilistel väljakutel veel pallida, või kehtestada piirang kohe. Milline valik langetada? Pead asus murdma A Lyga juhatus, kuhu kuuluvad klubide esindajad.
Mõistagi oli see parajalt magus koht neile klubidele, kelle väljakutega oli kõik korras. Neile anti ju võimalus visata vastasele kaikaid kodaratesse. Muidugi, seda ei pea nii defineerima. Sest on ka täiesti arusaadav, et klubide huvides on liiga maine ning samal ajal ka mängijate heaolu. Kuna jalgpallurite hiilgehetked sünnivadki väljakul, on vaja, et tingimused oleksid ideaalilähedased.
Oma hääle said anda üheksa klubi, välja jäeti kõrgliigasse tõusnud TransINVEST (kelle mullune staadion samuti küsimärgi alla seati). Ei mingit üllatust: 6:3! Ehk suurem osa osalenutest avaldas soovi, et ebasobivad väljakud heidetaks A Lygast koheselt välja. Kolm klubi - Panevežys, Šiauliai ja Telšiai Džiugas - jäid kaotajate poolele.
"Pärast pikki arutelusid sündis raske, kuid liiga arenguks vajalik otsus. Usume, et selline otsus aitab tulevikus kaasa jalgpallitaristu paranemisele Leedu erinevates linnades," põhjendas Stankevicius, seisis LFF-i esmaspäevases pressiteates.
Mida see ikkagi tähendab?
Otsustati, et A Lygas ei tohi kohtuda enam viiel varem kasutusel olnud väljakul. Nendeks on Telšiai Ateitese gümnaasiumi, Šiauliai Gytariai, LFF-i Kaunase treeningkeskuse ja Panevežyse Žemyna gümnaasiumi staadionid ning Širvintose linnastaadion. Kui kolme puhul on tegemist staadionitega, mida kasutati vaid kevadel või sügisel ehk ajal, mil muruväljakud pole veel tippvormis, siis kaks väljakut olid põhiareenideks.
Kui näiteks Hegelmann, kes kasutas Kaunase treeningkeskust igaks kodumänguks ning saavutas mullu 5. koha, leidis lahenduse VDU staadionile (mida kasutas mullu ka Kaunase Žalgiris) kolimisega, siis n-ö õnnetusse kolmikusse jäänud klubidel lahenduse leidmisega nii lihtsalt pole läinud. Tabas see vops ju neid päris ootamatult.
Džiugase (9. koht) president Martynas Armalis kurtis, et aega muudatusteks on jäetud liiga vähe - hooaeg algab ju viie nädala pärast. "Uskusin, et klubid suudavad säilitada kaine mõistuse. Nõustun, et liiga maine on oluline, kuid see kiirus, millega peame nüüd tegutsema, pole adekvaatne. Mul pole ei alaliidu, liiga ega klubide vastu midagi," sõnas ta, vahendab Leedu Delfi. "Leian, et mitmed kasutasid võimalust teha rivaalide elu keerulisemaks ning samal ajal tugevdada enda positsiooni."
Oma rahulolematust on väljendanud ka Panevežys (1. koht) ja Šiauliai (3.), kes mõlemad kasutasid keelu saanud kunstmuruväljakuid mullu kuues mängus. Mõlema klubi esindajad on mõtisklenud, kuidas elavad kolimise teise linna üle võistkondade fännid ning klubi rahakott. Rääkimata sellest, et kaob igasugune koduväljakueelis - kuidas võiks see hooaega ning Leedu jalgpalli tegelikult mõjutada?
"Oleme olukorras, kus me ei saa mingisuguseid kindlaid plaane teha, ei finantsilisi ega mänge puudutavaid. Loodame, et otsust muudetakse või saame esimestes voorudes mängida võõrsil," sõnas Panevežyse direktor Bronius Vaitiekunas. Šiauliai president Deivis Kancelskis lisas: "Me ei ole veel mingisuguse lahenduseni jõudnud ning seega ei oska ka hinnata, milliseks võivad lisakulutused kujuneda. Aga see pole ka tähtsaim, sest kaotajaoks on kogukond, fännid ja linn, kes jäävad ilma jalgpallist."
Sellele rõhutas ka Armalis. "Kas liiga ja alaliit ei hooli pealtvaatajatest üldse? Jah, 50 lojaalseimat fänni tuleksid meid ka teise linna vaatama, aga mitte 300," arutles Džiugase president. "Nõustun, et infrastruktuur peaks olema parem, tahaksime kõik paremates tingimustes töötada, aga selliseid asju ei saa otsustada kuu aega enne hooaja algust. Kui me sõidame Klaipedasse või Gargždaisse mängu pidama ja vastu vaatavad tühjad tribüünid - on see pilt liiga mainele siis parem?"
Juttude tasandil on lootust, et puudustega staadionitel mängivatele klubidele antakse ikkagi armu ning alanud hooajast tehakse üleminekuaasta. See tähendaks, et need mõned kevadised mängud saaksid soovitud kohtades ikkagi peetud. Pall on igatahes LFF-i jala juures: kõvasti kriitikat saanud alaliit võtab teema oma lauale 1. veebruaril.
Kas selline lähenemine võiks Eestis läbi minna? Ja kas sellest Sportland Arena sinisest kambrikesest võiks ometi lahti saada?
Loo avapildiks tehtud kollaaž koosneb fotodest, mis tehti 2023. aastal Premium liigas. Mis seal salata, need klõpsud ei näita Eesti jalgpalli just kõige apetiitsemast küljest just seetõttu, et staadioni kõrval on mõni räämas hoone või näiteks üks konkreetne sinine kambrike, kus käiakse asjal. Võib uskuda, et Leedu kõrgliigas selline asi läbi ei läheks.
Vastupidisest küljest ei näeks Eesti Jalgpalli Liit, et meil tehtaks nõnda suuri otsuseid - keelustada viiel staadionil mängimine - põhimõtteliselt üleöö. "Eestis arutame mis tahes juhendi muudatusi klubidega aprillis toimuvatel dialoogkohtumistel ehk minimaalselt 10 kuud enne järgmise hooaja algust, et oleks piisavalt aega nendega kohaneda. Ehk sellist olukord, et kuu aega enne hooaega midagi selgub, meil ei ole. Kõik minimaalsed nõuded on juhendites ja infrastruktuuri kavades varakult sees," kinnitas EJL-i arendusdirektor Mihkel Uiboleht Soccernet.ee-le.
Ta jätkas: "Alaliidu reeglid peavad motiveerima pingutama ja olema ambitsioonikad. Samas näitab praktika, et ainult reeglid ei pane omavalitsusi tegutsema, vaid selleks tuleb teha palju selgitustööd, heaks näiteks on riiklik jalgpallihallide programm. Kui panna praegu juhendisse kirja, et kõigil peab olema järgmiseks aastaks neljast küljest tribüüniga ümbritsetud visuaalselt ilus staadion koos heade tingimustega pealtvaatajatele, siis ei taga see, et sellised staadionid kerkivad. Need vajadused, sealhulgas korralike kunstmurustaadionite arendamine, on omavalitsuste ja klubidega koostöös välja töötatud piirkondlikes infrastruktuuri arengukavades sees ja nendega liigutakse edasi. Samuti tõusevad samm-sammult meie nõuded staadionitele."
Uiboleht lisas, et infrastruktuuri arendamine on väga tähis nii mängukvaliteedi, pealtvaatajate kui ka üldmulje mõttes. "See on mõistagi omavalitsuste ja riigi ülesanne, aga väga palju arengud on olnud alaliidu ja klubide algatused. Infrastruktuur on igas mõttes paremaks läinud, kuid mitmes paigas on kunstmuruväljak veel korralikuks kõigi võimalustega kunstmurustaadioniks arendamata ja selle nimel alaliit ja klubid pingutavad," sõnas ta.
Ent üks murekoht võiks ju laheneda nii, et kõiki osapooli pole laua taha vaja kupatada. Ehk kas midagi võiks ette võtta Sportland Arenal "ilutseva" sinise välikäimlaga? "Seda on võimalik tegelikult nihutada väljaku äärest eemale, et ta ei paistaks niimoodi silma, ning suunata soovijad - olgu need siis mängijad või treenerid - mõnda teise tualetti. Näiteks neisse, mis asuvad staadionil," tõi Uiboleht lihtsa lahenduse välja.
Ta jätkas: "Selleks, et piirata staadioniala ning see näeks ilusam välja, lasi alaliit aastate eest valmistada klubidele väljakut ümbritsevad reklaamalused. Ka klubid ise on teinud erinevaid pingutusi, et visuaal oleks parem. Mõni kasutab tribüünilippe, mõni on müünud sponsoritele aiapinda või leidnud väljaspool paikneva varjamiseks mõne muu lahenduse. Neid variante on muidugi teatud piirini."
Eesti staadionite ümbrust analüüsides arutles Uiboleht ka, et omaette küsimus seisneb selles, kuhu tõmmata piir - mis on esteetiline ja mis enam mitte. Näiteks mitmete väljakute läheduses asuvad erinevad elamud või tööstushooned. Ta mõistab, et need võivad (tele)pildis silma hakata. "Tegelikult pole küsimus ju vaid visuaalis. Lähtuda tuleb ka sellest, et oleks mugav ning nii pealtvaatajatele kui mängijatele loodud head tingimused," ei saa staadione linnaelust päris välja lõigata. "Me peame mõtlema realistlikult, mis on Eesti oludes võimalik. Piltlikult öeldes, Tamme staadionist ju Wembleyt päris ei tee."
