Välismaale kolivate Eesti perede teele sattub mõnikord ootamatu takistus — FIFA ei lase last uues klubis platsile. Miks? Püüame asja selgitada.

Lugu ilmus selle kuu Jalkas

Minu poole pöörduvad regulaarselt frustreeritud lapsevanemad üle terve maailma – USAst, Prantsusmaalt, Brasiiliast, Eestist –, kelle järelkasvu kohta on FIFA kohtunik teinud otsuse, mis keelab lapsel väljaspool oma kodumaad jalgpalli mängida. Näiteks on terve pere kolinud Hispaaniasse, kohalik klubi aga noormängijat registreerida ei saa.

"Elame perega juba detsembrist Madridis ja minu poeg käib trennis, kus ta on ilmselgelt üks parimaid mängijaid," räägib ühe Mehhiko U16 noortekoondislase isa. "Klubi vältis alguses üldse minuga kontakti. Seejärel öeldi, et meie lapse registreerimine on liiga keeruline, et seda üldse ette võtta. Seejärel pani Hispaania jalgpalliliit käe ette ja ütles, et laps peab edasi mängima Mehhikos, Hispaanias pole see võimalik. Minu töö on siin ja lapsed käivad Hispaanias koolis, aga jalgpalli mängida pole lubatud."

Mees töötab suures rahvusvahelises korporatsioonis. Ehkki Hispaaniasse kolimine aitab ilmselt lapsel maailmaklassi treenerite käe all kiiremini areneda, polnud see siiski kolimise põhjus.

Zinedine Zidane’i pere, kes juba aastaid Madridis elanud, sattus hiljuti samuti Real Madridiga seotud uurimise raames FIFA huviorbiiti. Asja tegi kummaliseks fakt, et pere elab pikka aega isa töö pärast Hispaanias, nende emal on Hispaania pass, samuti lastel. Kas Zidane’id peaksid oma lapsed üksinda Prantsusmaale tagasi saatma, et nad seal oma harrastusega tegeleda saaksid?

Milles siis asi? FIFA kohus on alaealisi mängijaid kaitsta. See tähendab lihtsustatult, et alla 18-aastast mängijat ei tohi üldjuhul väljaspool tema kodumaad registreerida ning ta ei tohi sportlikel põhjustel teise riiki kolida. Loomulikult kehtivad sellele reeglile mõned erandid – ning just eranditest me seekord räägimegi. Üks erand on Euroopa Liit, mille sees tohib siiski juba 16-aastaselt riikide vahel liikuda – nagu seda on teinud mitu andekat Eesti noormängijat nagu Mattias Käit või Andreas Vaikla.

Eestis paremaid treeningutingimusi otsimas

Eestlased on ajalooliselt suured välismaale kolijad olnud. Eelmisel aastal lahkus statistikaameti andmeil Eestist ligi 14 000 inimest, 94% mõnda Euroopa riiki, ent ka Austraaliasse ja USAsse. Kuna jalgpall on Eesti suurima harrastajate arvuga spordiala, oli lahkuvate perede seas ka neid, kus võrsumas noored jalgpallurid. Nii mõnedki on pidanud kokku puutuma FIFA bürokraatiaga, seda nii positiivsete kui ka negatiivsete tulemustega.

Kõige suurema ja suuresti jalgpalliga seotud rände on ette võtnud ilmselt Kanada väliseestlastest Vaiklate pere. Kohtusin nendega esimest korda Tallinnas peaaegu kuus aastat tagasi, kui praegune Eesti koondise puurilukk Andreas Vaikla veel Kanadas vutti mängis. Andrease teekond jätkus West Bromwich Albionis Inglismaal, seejärel Rootsis ja Soomes.

Vaiklate pere käis aastaid oma kulu ja kirjadega Eestist paremaid treeningutingimusi otsimas. Ilmar meenutab: "Kanadas kohandasime oma igapäevast elurütmi Andrease meeskonna- ja eratreeningute järgi. Iga süsteem võiks toimida paremini, nii ka noortejalgpalli süsteem Ontarios. Mis puudutab Andreast, siis oli talle aastaid tagasi väravavahtide treeneri leidmine omamoodi küsimus. Kuna klubisiseselt puudus väravavahtide treeningute süsteem, siis eratreeningu võimalusi tuli suures osas leida lisatasu eest või sai treenitud iseseisvalt."

"Vajaduse korral tegime lühemad tööpäevad või siis võtsime päeva vabaks," jätkas Ilmar Vaikla. "Toronto on suurlinn ja treeningbaaside vahelised vahemaad võisid olla kuni 50 kilomeetrit. Nii oligi päevi, kui sai läbitud umbes 150 kilomeetrit. Arvestades sõiduaega ja veel koos veedetud aega treeningutel Andreasega, oli ka päevi, kus veetsime kaheksa tundi teel ja treeningutel. Oleme alati leidnud võimaluse, et temaga koos treeningutel viibida, mängudest ja turniiridest osa võtta või treeningreise korraldada. Oleme olnud Andreasele alati toeks tema karjääri aluspõhja luues ja ka edaspidises arengus.

Esmased sidemed treeneritega Eestis said loodud juba 2009. aastal. 2011. aastal ette võetud Eesti-reisi jooksul hakkas Andreas silma noortekoondise treeneritele ja teda arvestati kui ühte kandidaati esindamaks lähitulevikus Eesti noortemeeskonda. 2012. aasta sügisel võtsime ette neljanädalase reisi Eestisse, eesmärgiga treenida ja kindlustada koht noortekoondise meeskonnas mänguks Põhja-Iirimaaga. Katsetreeningute baasil valitigi Andreas maavõistluseks meeskonda."

Just mainitud mäng saigi Andreasele nii-öelda saatuslikuks, sest staadionil viibis West Bromwich Albioni skaut, kes noore väravavahi esmalt testima ja seejärel juba kaheks aastaks lepinguga Inglismaale noorteakadeemiasse kutsus. Andreas oli sel hetkel 16-aastane. Kuid siinkohal stopp!

Kui alla 18-aastane mängija ei tohi välisriiki liikuda, siis kuidas Andrease Kanadast Inglismaale minek käis? Mängu tuleb Eesti pass, mis on jalgpallis suurem trump kui Kanada või USA oma.

"Dokumentide vormistamine läks suhteliselt kiiresti," kirjeldab Ilmar suhteliselt valutult möödunud bürokraatiaprotsessi. "Erilisi takistusi ei olnud, kuna Andreas on ka Eesti ja Euroopa Liidu kodanik, mis kergendas märkimisväärselt kogu asjaajamist ja FIFA ametlike dokumentide vormistamist."

Mis aga juhtub andeka Kanada jalgpalluriga, kellel puuduvad Euroopa juured? Ilmar: "Kahtlemata piirab see arenguvõimalusi paljudel potentsiaaliga noortel mängijatel, kellel oleks Euroopas jalgpalliklubis treenides ja mängides suuremad võimalused areneda. Samas peab FIFA minu arvates siiski järgima ka riikide migratsioonireegleid. Paljude potentsiaaliga noorte mängijate eesmärgiks jääbki piirangute tõttu vaid ülikooli meeskonda pääsemine ja sellega kaasneb stipendium, mis aitab leevendada õppemaksu."

Bürokraatiaga kimpus

Ka ühe anonüümseks jääva, Eestist töö pärast Saksamaale kolinud pere kogemus mängijat ühest alaliidust teise üle viies oli pigem positiivne: "Meie klubiga liitumine eeldas meilt elukoha andmete esitamist, tervisetõendit, eelmise klubi kontakte Eestis ja avaldust. Ma arvan, et sellega see piirdus. Klubi mainis, et neil on kogemused Austriast ja Itaaliast tulnud perega ning üle viie nädala ei tohiks minna. Klubi mainis, et kui viie nädala jooksul negatiivset otsust ei tule, siis litsents ka automaatselt antakse."

"Tagantjärele hinnates arvan, et nii oligi ning bürokraatiat oli võrreldes muude Saksamaa eluolu puudutavate teemadega selles protsessis minimaalselt," on noormängija isa asjaajamisega rahul. "Meie pere õnneks sai laps harrastusi jätkata ja mured ei olnud niivõrd seotud laste harrastuste ja üldise bürokraatiaga kuivõrd keele, sisseelamise, turvalisuse ja elukvaliteedi küsimustega."

Praeguse seisuga on FIFA kohtunike eest läbi käinud mitu juhtumit seoses Eestist pärit alla 16-aastastega, kelle vanemad on kolinud Prantsusmaale, Hispaaniasse, Rootsi, Soome … Treenida ja sõprusmängudes osaleda laps võib, kuid üleminekule on FIFA käe ette pannud. Ning tegu pole Madridi Reali või PSG huviorbiiti sattunud noortega, vaid üsna tavaliste peredega keskpärastes kohalikes vutiklubides, kes on lihtsalt mingil põhjusel elukohta vahetada soovinud.

Kuna tegemist on alaealiste ja käimasolevate juhtumitega, siis jäävad perede ja klubide nimed siinkohal mainimata. Üks Eesti-Ameerika pere, kus 14-aastasel pojal Eesti kodakondsus puudub, kolis isa töö tõttu USAst Prantsusmaale. Kuna pereisa firma on Prantsusmaa firmale lepinguline alltöövõtja, siis tööviisasid pereliikmed ei vajanud. Tööandjaks oli Prantsusmaa valitsus, seega ei tekkinud ka põhjust nende antud infos kahelda.

Prantsusmaa jalgpalliliit keeldus aga mängijat seitse kuud registreerimast, kuna esitatud paberitöö oli nende hinnangul puudulik – ei olnud tööviisasid, samuti avastati, et poiss käis juba enne kolimist klubis katsetel. Enne üle ookeani kolimist on ju üsna loogiline, et käiakse paar korda kohapeal, vaadatakse elukohta, koole ja ka sobivat vutiklubi. FIFA ja alaliidu nõusoleku saamiseks pidi pere aga mõneks ajaks USAsse tagasi reisima, et viisasid taotleda, ja oma eelluurereisi kohta pika seletuse kirjutama. Samal ajal võttis uues elukohas sissekirjutuse, haigekassa, kooli ja pangakonto saamine vaid paar nädalat.

Leidub ka paar Eesti peret, kes juba mitmendat aastat FIFA ametnikelt jaatavat vastus saada loodab, esitades üha uusi ja uusi dokumente. FIFA-sse laekub aastas umbes 3000 alaealiste rahvusvahelise ülemineku avaldust, neist lükatakse tagasi keskmiselt iga kaheksas.

Lapse elukeskkond tähtsam kui sport

"Ehkki FIFA tänapäevane käsitlusviis võib mõningate juhtumite puhul ebaõiglane tunduda, aitab ainult reeglite range ja ühtlane rakendamine minevikus juhtunut tulevikus vältida ja garanteerib lastele õige ja turvalise arengukeskkonna," selgitab FIFA oma regulatsiooni põhimõtteid. "Kuigi rahvusvaheline üleminek võib mõningatel juhtudel tulla kasuks noormängija sportlaskarjäärile, käib see enamasti alaealise huvide vastu. FIFA-le on alaealisele kohase ja stabiilse keskkonna tagamine olulisem kui puhtalt sportlikud eesmärgid. On olnud juhtumeid, kus ebaausad inimesed smugeldavad alaealisi mängijaid klubidesse (peamiselt Euroopas), ent nende sportlik tase ei vasta klubide ootustele. Lapsed jäeti sõna otseses mõttes hüljatuna tänavale. Nende juhtumite puhul ei osanud lapsed kohalikku keelt ega tundnud kultuuri ning neil puudusid vahendid tagasi koju pöördumiseks."

Kui elukohamuutus ja kolimine koos alaealiste lastega tõesti vajalik on, kuidas bürokraatia lõksu jäämist vältida? Kui teise riiki minev laps on 16-aastane ja kolitakse Euroopa-siseselt, on asjaajamine üldjuhul formaalsus. Muidu tuleb nii klubil kui ka vanematel enne avalduse esitamist kokku koguda kõik tõendid: elamisluba, sissekirjutus, kooliskäimise tunnistus, vanemate tööload või kirjad tööandjalt ja kõik muu, mis mittesportlikel põhjustel kolimist tõendab. Dokumendid peaksid olemas olema enne, mitte tekkima pärast avalduse sisseandmist. Samuti tasub Eesti klubile lahkumisest ja välismaalt Eesti Jalgpalli Liidu kaudu tuleva paberitöö tulemisest teada anda.

Kui lapsevanem on kaugtöötaja või töötab iseenda heaks või laps vahetusõpilane, tuleb eriti hoolikalt lisadokumendid läbi vaadata, soovitatavalt spordiadvokaadi abiga. Kui laps käib enne välismaale kolimist klubis testimas, ei tasu sel teemal ajakirjanikega rääkida või sotsiaalmeedias postitusi teha – see võib saada oluliseks tõendiks, et tegemist pole bona fide kolimisega.

Kui andekast sportlasest lapsel tekib võimalus noorelt välismaale minna, võib see võimalus väga ahvatlevana tunduda. Samas tuleb enda jaoks läbi mõelda, kas laps on üksinda võõrkeelsesse keskkonda minekuks psühholoogiliselt valmis. Just Eesti sportlastel tekivad meile omase kinnisuse tõttu konkurentsirohkesse ja sageli ekstravertsust soosivasse kultuurikeskkonda minnes kohanemisraskused, mis sportlasteed pärsivad. FIFA reeglid on aga järgimiseks. Alla 16-aastase üleminekuks on olemas küll väga üksikud seaduseaugud, 99% tõenäosusega aga lükatakse taotlus ilma bürokraatia kadalippu korrektselt läbimata tagasi.

Millistel juhtudel tohib alla 18aastane mängija teise riiki üle minna?

1. Kui mängija vanemad kolivad teise riiki jalgpalliga mitte seotud põhjustel.
2. Kui mängija on 16-aastane, liigub Euroopa Liidu sees ja uus klubi vastab teatud kriteeriumitele.
3. Kui mängija elab teise riigi piirist vähem kui 50 kilomeetri kaugusel, ja mitte enam kui 100 kilomeetri kaugusel registreerivast jalgpalliklubist.

Karistused reeglite rikkumise eest

FC Barcelona: uute mängijate registreerimiskeeld kahe üleminekuakna jooksul 2015. aastal.
Real Madrid: uute mängijate registreerimiskeeld 2017. aasta jaanuari üleminekuaknaks.
Atletico Madrid: uute mängijate registreerimiskeeld kahe üleminekuakna jooksul 2017. aastal.