Ajakirja Jalka aprilli numbris avaldati lühendatud kujul spordipsühholoog Laur Nurkse uurimistöö teemal "Eesti jalgpallitreenerite spordipsühholoogia ja spordipsühholoogia meetodite rakendamisega seotud uskumused – hoiakud, subjektiivsed normid ja tajutud kontroll, kvalitatiivne analüüs". Toome välja põnevaima.

Spordipsühholoogiat käsitlevas teaduskirjanduses ilmub palju teavet selle kohta, mil moel avaldavad treenerid sportlastele mõju. Treenerid on ühed olulisemad isikud tippu pürgivate noorsportlaste elus, sest neil on tähtis roll andekuse ja võimekuse identifitseerimisel ja arendamisel (Brown ja Fletcher, 2017); nad kujundavad sportlase kogemust spordist, luues õhkkonna nii treeningutel kui võistlustel (Choi jt, 2020).

Treenerite mõjust lähtuvalt selgitab juhtivteadur Jowett (2017), et treeneri-sportlase suhtel võib olla ülioluline mõju nii sportlase karjääritrajektoorile, edukusele kui ka üldisemalt spordivälisele elule. Seega tuleks treeneri-sportlase suhet ka spordipsühholoogia tutvustamisel ja integreerimisel treeningutesse kindlasti arvesse võtta, sest sellest lähtuvad sportlaste hoiakud, uskumused ja ootused (Nichol jt, 2019).

Huber (2018) selgitab, et iga spordiala koosneb neljast komponendist: tehniline, taktikaline, füüsiline ja psühholoogiline. Tõsiasi on aga see, et treenerid pööravad viimasena nimetatud komponendile liiga vähe tähelepanu või unustavad selle hoopis ära (Huber, 2018).

Hanrahan ja Andersen (2010) leidsid treenereid küsitledes, et kuigi sportliku soorituse seisukohalt oluliste psühholoogiliste oskuste areng on paljude treenerite esmane eesmärk, siis tegelik panustamine ei vasta sellele ning osa treenereid jääb sellegipoolest skeptiliseks ja kõhklevad, kas integreerida konkreetseid psühholoogilisi meetodeid treeningusse.

Spordipsühholoogia sidumine treeninguprotsessiga

Suurem osa teaduskirjandusest toetab ja tunnustab treenerite püüdlusi luua treeninguprotsessi psühholoogiliselt toetav ja psühholoogilisi oskusi õpetav keskkond. Mitu uurijat on üritanud leida demograafilisi näitajaid, mis eristaksid treenereid ja ennustaksid nende uskumusi seoses spordipsühholoogiaga. Faktorid nagu treeneritöö kogemus, vanus ja haridus on ühed näitajad, mis mängivad rolli treeneri hoiakute juures spordipsühholoogia suhtes (Camire jt, 2014; Zakrajsek jt, 2011).

Paljudel treeneritel võivad aga puududa kavatsus või vajalikud teadmised ja oskused eluoskuste arendamise edendamiseks, psühholoogiliste oskuste treeningu läbiviimiseks või positiivse noorte arengu kontseptsiooni printsiipide elluviimiseks (Conroy ja Coatsworth, 2006).

Teadlased on püüdnud treenereid toetada selleteemaliste teadmiste ja oskuste omandamisel, luues õppeprogramme, mis abistavad treenereid näiteks psühholoogiliste oskuste treeningu integreerimisel treeninguprotsessi (Camire ja Trudel, 2014; Diment, 2014). Sellegipoolest leidub ka uurimusi, mis kajastavad varjukülgi, mida treeneri spordipsühholoogiline sekkumine kaasa võib tuua (näiteks võib hägustuda treeneri tegelik roll) (Feddersen jt, 2021).

Siiski tuleb tõdeda, et enamik uurimustest, mis kätkevad treeneri spordipsühholoogiliste sekkumiste potentsiaalseid varjukülgi, jäävad eelmisse sajandisse (nt Ellickson jt, 1990; Smith, 1995) ja ei pruugi seetõttu enam olla sobilikud kajastama tänapäevast konteksti, sest nii treenerikeskne juhendamine kui spordipsühholoogia on muutunud (Feddersen jt, 2021).

Planeeritud käitumise teooria

Käitumise fundamentaalne lähtekoht on isiku uskumused kindla käitumise suhtes. Uskumustest omakorda moodustub raamistik, mis kujundab kavatsuse, kas käitumuslikku tegevust realiseerida või mitte.

Planeeritud käitumise teooria (Ajzen, 1991; 2012) kirjeldab kolme psühholoogilist tegurit, mis üksteisega koosmõjus määravad ära indiviidi uskumused ja seejärel kavatsuse midagi teha. Kavatsus kujuneb inimese hoiakutest, subjektiivsetest normidest ja tajutud kontrollist käitumise üle. 

Hoiak on oluline tegur, mis kajastab inimese tõekspidamisi kindla käitumise suhtes. Hoiak kujuneb käitumise võimalikke tagajärgi analüüsides, tuginedes olemasolevatele arvamustele ja seisukohtadele.

Subjektiivne norm tekib indiviidile tähtsate inimeste hoiakute ja ootuste adumisest teatud käitumise suhtes ehk hinnangust sellele, mil määral toob käitumine kaasa oluliste lähedaste heakskiitu või hukkamõistu, ning kirjeldab seega tajutud sotsiaalset survet seda käitumist ellu viia.

Tajutud kontroll peegeldab indiviidi kontrollitunde tugevust mingi kindla käitumise või tegevuse üle. Tajutud kontroll kirjeldab, millisena tajub indiviid käitumist toetavaid ja takistavaid tegureid ning oma võimekust takistustega toime tulla (Ajzen, 1991; 2012). 

Siinne uurimus lähtub teemakohasest teaduskirjandusest ning treeneri potentsiaalist luua psühholoogiliselt toetav keskkond ja arendada sportlaste spordipsühholoogilisi oskusi. 

Arendamaks Eesti jalgpallitreenerite mõjusust psühholoogiliste ja psühhosotsiaalsete aspektide toetamisel ning parandamaks treenerite tulevasi koolitusprogramme, on tarvilik mõista konkreetseid faktoreid, mis toetavad või takistavad Eesti treenerite käitumuslikke kavatsusi spordipsühholoogia rakendamisel. Võttes arvesse planeeritud käitumise teooriat ja treeneri mõjususe mudelit oli uurimuse eesmärk kirjeldada ja süstematiseerida Eesti jalgpallitreenerite spordipsühholoogiaga seotud hoiakuid, subjektiivseid norme ja tajutud kontrolli peegeldavaid uskumusi.

Hoiakud ja käitumuslikud uskumused

Eesti jalgpallitreenerite hoiakud sarnanevad varem teaduskirjanduses kajastatud tulemustega, kus enamik treeneritest on spordipsühholoogiale avatud ja tunnistavad psühholoogilise ettevalmistuse väärtuslikkust, kuid sellest hoolimata avaldavad ka kõhklusi (nt Halterman jt, 2020).

Treenerid usuvad, et spordipsühholoogia meetodite rakendamine valdavalt toetab treeneri ja sportlase kvaliteetse suhte arengut. Ilmnenud kõhklused puudutasid kartust, et spordipsühholoogia meetodite rakendamine võib kaasa tuua treenerite ja sportlaste ülemäärase seotuse, ebamugavate jututeemade esilekerkimise ning liigse info jagamise. Treenerid ei pidanud seda meelepäraseks, sest see muutvat treeneri-sportlase suhte dünaamikat ning treeneriroll võivat selle tõttu muutuda.

Martini ja kolleegide (2004) avaldatud uurimuses leiti, et füüsilise kontaktiga spordialadel, kuhu kuulub ka jalgpall, esineb rohkem negatiivseid hoiakuid seoses empaatiliste suhete ja abi otsimisega ning tähelepanematust vaimse tervise suhtes. Paljud siinses uurimuses osalejad ja Eesti praegused treenerid laiemalt on üles kasvanud keskkonnas, kus psühholoogiline tugi oli tagaplaanil või selle vajadus usuti näitavat nõrkust, mistõttu nende hoiakud on arvatavasti tugevalt mõjutatud varasemast kogemusest.

Tõenäoliselt seetõttu ei oska treenerid toetava treeneri-sportlase suhte arendamise väljavaatega suhestuda ning pelgavad nüüd ise treenerirollis olles nende teemadega tegeleda või mängijatele toeks olla – see ei tundu neile kohane või mugav.

Sealjuures ei esinenud siinses uuringus aga konkreetseid arvamusi või kommentaare selle kohta, et psühholoogilist sekkumist vajavad ainult need sportlased, kes on nõrgad, ei saa endaga hakkama või kellel esineb probleeme. See viitab lootusele, et Weinbergi ja Gouldi (2011) avaldatud süstemaatilise ülevaate üks kõige enam dogmatiseerunud väärarusaamu on loodetavasti hääbumas.

Arengu võimendamise ja uute oskuste arendamisega seotud uskumuste suhtes rõhutati spordipsühholoogia meetodite rakendamise potentsiaali. Arengu ja uute oskuste omandamise hoiakutega seotud uskumustes esinevad kõhklused toonitavad treenerite murelikkust treeningu fookuse kadumise ja mängijate vastuvõtlikkuse pärast.

Spordipsühholoogia ei peagi olema treeningus kogu aeg rõhutatud ega ülemäära esiplaanil, aga treeneri vastutus on pakkuda sportlase arenguteel igakülgsust. Treeningu fookuse kadumise mure on ilmselt seotud ka teadmatusega viisidest ja võimalustest, kuidas siduda spordipsühholoogia treeninguprotsessi, kuid sellele murele on teadlased samuti teaduspõhiseid lähenemisi pakkunud (nt Diment, 2014; Weinberg ja Gould, 2011).

Tuleb arvestada, et sportlase vastuvõtlikkus spordipsühholoogia meetodite rakendamisele sõltub ka treeneri hoiakutest (Nichol jt, 2019). Kui sportlane adub ja mõistab, et spordipsühholoogia ei ole mitte tüütu lisakohustus, vaid abistab hoopis näiteks oskuste kiiremal ja tõhusamal arenemisel ning soorituseks ettevalmistusel (Hanrahan ja Andersen, 2010), siis eeldatavasti muutub ka hoiak uudishimulikumaks.

Sellist seost tõendab ka hiljutine uuring, kus leiti, et sportlaste hoiakud spordipsühholoogia suhtes on ajas läinud aina tunnustavamaks ja ootusrikkamaks (Rooney jt, 2021).

Mõnevõrra erinevad siinse uurimuse tulemused Inglismaa jalgpallitreenerite hoiakutest (Pain ja Harwood, 2004), mis olid valdavalt negatiivsed. Küll aga sarnanevad siinsed leiud hiljutisemate jalgpallitreenerite uuringutega (Freitas jt, 2013; Johnson jt, 2011), kus leiti samuti, et hoiakutes esineb palju positiivseid seisukohti ja arvamusi, kuid iseseisvas, süsteemses ja järjepidevas spordipsühholoogia meetodite rakendamises ei olda kuigi agarad.

Kuna hoiak kujuneb teatud käitumise võimalikke tagajärgi praeguste arvamuste seisukohalt analüüsides, siis enda tajutud ebapädevusega seotud hirm valede meetodite kasutamises, mis võib sportlasele ka kahjulikke tagajärgi tuua, ning hirm ebapädevusega seotud ebameeldivuse kogemise ees on märkimisväärne argument negatiivse hoiaku kujunemiseks.

Spordipsühholoogia meetodite rakendamise kompetentsi puudulikkusega seotud hirm väljendab teisalt ka tajutud kontrolli vähesust. Näiteks Conroy ja Coatsworth (2006) rõhutavad olulise aspektina just ebapädevuse tajust tulenevat tajutud kontrolli vähesust, millele tuleb tulevikus oluliselt tähelepanu pöörata, et edendada treenerite juhtrolli spordipsühholoogia meetodite rakendamisel.

Subjektiivne norm ja normatiivsed uskumused

Sotsiaalsete ootuste temaatikat saab sisse juhatada hoiakute ambivalentsusega. Nagu Johnson ja kolleegid (2011) selgitasid, peegeldub kogenumate või eliittreenerite hoiakutes sageli pigem sotsiaalse võrgustiku ebaselge või ignorantne tagasiside spordipsühholoogia meetodite rakendamisele. Siinse uurimuse tulemustest selgus, et ühtpidi ollakse küll veendunud spordipsühholoogia kasulikkuses, kuid teistpidi ei avaldu see sel määral treenerite käitumises ja toimetamises. Samas ilmnes tulemustest, et subjektiivset normi tajutakse ka väga passiivsena, mille avaldumine oli kohati isegi jõulisem kui uskumuste ja reaalse käitumise dissonantsi tajumine.

See, et spordipsühholoogiaga seotud teemade levimus Eesti jalgpallitreenerite omavahelises suhtluses on napp või isegi olematu, ei ole otseselt üllatus, sest sarnast tõsiasja on täheldatud ka mujal maailmas teiste spordialade lõikes laiemalt (Huber, 2018). Põhjendus võib seisneda prioriteetide nimistus, kus ülejäänud sportlikku sooritust mõjutavad tegurid – tehniline osavus, taktikaline taiplikkus või füüsiline võimekus – pakuvad treeneritele selgemaid, lihtsamaid või kiirema vahetu mõjuga sportlase arendamise võimalusi.

Treenerite hoiakute kujundamine spordipsühholoogia kasulikkuse ja meeldivuse põhjendamisega loob neile võimaluse aduda sportlikku sooritust laiemalt kui enne nimetatud kolme treeningu komponendi raames.

Varasemad uurimused spordipsühholoogiat puudutavate uskumuste kohta ei ole käsitlenud lapsevanemate rolli spordipsühholoogia-alaste sotsiaalsete normide kujundamises, kuid siinses uurimuses kerkis lapsevanemate roll selgelt esile.

Treenerite lootus lapsevanemate toetusele ja koostööle on õigustatud, sest paratamatult on treeneritel üksinda keeruline juhtida muutusi spordipsühholoogiaga seotud hoiakute või treeninguprotsessi täiustamise suhtes, kui sportlase kodune miljöö ei soosi seda.

Eesti spordimaastiku sotsiaalsete normide kujundamisel on oluline osa ka alaliitudel, mille pärast ootavad uurimuses osalenud treenerid alaliidupoolset eestvedamist. Alaliitude personalilt nõutakse selgemat suunanäitamist ja eeskuju, kui soovitakse spordiharidusse teaduspõhisust, mitmekülgsust ja uuenduslikkust.

Analoogselt Ameerikas läbiviidud uuringutele (Wilson jt, 2009; Wrisberg jt, 2010) ei piisa käitumiskavatsuse realiseerimise seisukohalt vaid hoiaku suunamisest või kujundamisest ja eeskuju näitamisest, vaid alaliidu suund peaks olema seotud ka treenerite tajutud käitumusliku kontrolli võimendamisega, sest teadlikkuse kasvatamine ning teadmiste ja oskuste arendamise vastutus on ka nende ülesanne.

Tajutud kontroll seoses spordipsühholoogia meetodite rakendamisega

Eesti jalgpallitreenerite tajutud kontrollitunnet spordipsühholoogia meetodite rakendamise üle iseloomustavad vähesed toetavad ja mitmekesised takistavad aspektid. Näiteks ilmnes Eesti jalgpallitreenerite puhul spordipsühholoogia meetodite rakendamise takistusena spetsialistide ja eeskujude vähesus ning oma ebapädevuse tõdemine.

Erinevalt Gouldi ja kolleegide (1999) ning Zakrajseki (2011) uurimustest ei toonud Eesti jalgpallitreenerid spordipsühholoogia meetodite efektiivsuse hindamise tajutud keerulisust aga eraldi välja, kuigi soov saada tuge ja tagasisidet spordipsühholoogidelt seda aspekti siiski puudutab.

Olgugi et teaduskirjandus pakub ulatuslikke tõenduspõhiseid materjale, programme ja sekkumisviise, kuidas spordipsühholoogiat treeninguprotsessi integreerida (nt Camire ja Trudel, 2014; Diment, 2014), on mõistetav, et treenerid soovivad otsest ja vahetut tagasisidestamist, millele rohkem tähelepanu pöörata või kuidas üldisemalt sekkumise efektiivsust hinnata.

Seega on treenerite uskumus põhjendatud, et erialaspetsialistide toetuse ja tagasiside tajutud puudulikkus on oluline takistus nende kontrollitundes spordipsühholoogia meetodite rakendamise üle.

Oma ebapädevuse tõdemine kajastus ka hoiakutes seoses tajutud ebameeldivusega, mida spordipsühholoogia meetodite rakendamine kaasa toob. Tajutud ebapädevusel on oluline väljendus aga ka kontrollitunde kogemisel.

Ebapädevuse tajumise raamistikus on mitu varajasemat uurimust avaldanud treenerite arvamusi, et parem ligipääs spordipsühholoogia allikatele, mis peale teadmiste laiendamise edendaks ka praktiliste oskuste arendamist, tõstaks nende enesekindlust spordipsühholoogia meetodite rakendamisel (nt Halterman jt, 2020).

Eesti jalgpallitreenerid mainivad küll iseseisvat võimalust laiendada teadlikkust spordipsühholoogiast eri allikate kaudu, kuid sellegipoolest toovad takistusena välja tagasihoidlikke teadmisi ja oskusi spordipsühholoogia praktiliste meetodite rakendamisel ning kehva täiendkoolituste programmi.Lisaks toonitati olulise takistusena praktilise väljaõppe puudumist, kus oleks võimalik meetodeid praktikas iseseisvalt rakendada, et saada esmane kogemus.

Nii toetavaid kui takistavaid tegureid leidus spordipsühholoogia meetodite rakendamise ajamahukuse ja ajaliste piirangute teemas. Enamik uuringus osalejatest pidas spordipsühholoogia meetodite rakendamist pigem ajamahukaks ettevõtmiseks, mis on ka varasemates uuringutes osutunud spordipsühholoogia meetodite rakendamise puhul pärssivaks faktoriks (Camire jt, 2014; Gould jt, 1999). Samas esines ka entusiastlikke treenereid, kellele ajamahukus või ajalised piirangud ei ole oluline takistav tegur, mis hoiaks neid tagasi spordipsühholoogia meetodite rakendamisel jalgpallitreeningutes.

Väärarusaamad

Eesti jalgpallitreenerite uskumused spordipsühholoogia ja spordipsühholoogia meetodite rakendamise suhtes väljendasid ka väärarusaamu spordipsühholoogia sisust, mõjust ja suutlikkusest. Ettekujutust – mis avaldus ka siinses uurimuses –, et spordipsühholoogia meetodite rakendamise tagajärjel kujuneb sportlastel õpitud abitus või liigne sõltuvus treenerist ("Kui liiga palju rakendada, siis võibolla mängijad ei ole võimelised ise otsustama või mõtlema. See on see õpitud abitus" ja "Iseseisev mõtlemine ei tohiks ära kaduda"),  käsitlesid ulatuslikult ka Cook ja Fletcher (2017).

Nimetatud uuringus avaldasid treenerid sarnast kartust, et sportlased võivad spordipsühholoogia tõttu muutuda liiga iseseisvusetuks, kuigi spordipsühholoogia seisneb just sportlase iseseisvuse kasvatamisel ja enesejuhtimise oskuste arendamisel.

Spordipsühholoogia mõjul liiga empaatiliseks muutumist või "sportliku viha" kaotamise kartust ("Tuleb selline empaatia teema vms, et siis võibolla ei taheta olla väga jõhkrad. Et noh, vahel on vaja panna ikka" ja "Natuke see nahaalsuse teema, et kes hakkab palju mõtlema, see võib olla liiga sõbralik") on samuti esinenud teisteski treenerite uskumusi käsitlenud uuringutes (Martin jt, 2004), ehkki optimaalse ja vajaliku emotsionaalse intensiivsuse leidmine on spordipsühholoogias olulisel kohal.

Väärarusaama, et psühholoogilise sekkumine tõttu võib sportlastel tekkida nii-öelda ülemõtlemine, kus ei suudeta enam olulisele keskenduda ("See on see ülemõtlemine, et ta ei suuda leida, mis on oluline"), on raporteeritud ka teistes uurimustes (Zakrajsek jt, 2011). Spordipsühholoogia püüab aga just "ülemõtlemise" tekkimist ära hoida, pakkudes oskusi ja tuge, kuidas keskendumist ohjata ja juhtida.

Suur hulk uuritavatest treeneritest mainis uhkelt, et kasutavad alateadlikult paljusid spordipsühholoogia meetodeid, kuid valdav osa näidetest rakendatud meetodite kohta ei kirjeldanud kahjuks spordipsühholoogia tõepäraseid ja teaduspõhiseid rakendusi ja sekkumisviise. Teadlikkus spordipsühholoogiast ja väärarusaamade olemasolu on ilmselgelt omavahel tugevalt seotud.

Järeldused

Kokkuvõttena saab järeldada, et kuna ühe olulise seisukohana ilmnes näiteks treenerite oma ebakompetentsuse taju, mis avaldub usus, et spordipsühholoogia meetodite rakendamine on ebameeldiv ja isegi kahjulik, siis on vajalik suurendada teadlikkust ja seda eelkõige treeneritel endil, sest muidu ei arene treenerite tajutud kontrollitunne tegevuskavatsuseni.

Siinses uuringus osalejad ootavad sotsiaalsete normide kujundamisel jalgpallialaliidu eestvedamist ja koostööd lapsevanematega, et üheskoos muuta keskkonda, milles lapsed ja noored arenevad. Spordipsühholoogiaga seotud sotsiaalsed normid ja ka vaimse tervisega seotud uskumused spordis laiemalt on mitmekülgne murekoht, kus üksteise märkamine ja toetamine on jäänud kõrvaliseks. Mõneti on see kindlasti seotud väärarusaamadega spordipsühholoogiast. Väärarusaamade levimus haakub taas kord hoiakutega ja ebapiisava teadlikkusega.

Spordipsühholoogiaga ja spordipsühholoogia meetodite rakendamisega seotud uskumuste teaduspõhisemaks muutmine on Eesti jalgpallitreenerite puhul oluline ja vajalik, et tagada tippu pürgivatele noorsportlastele parem hüppelaud nii sportlike saavutuste seisukohast kui ka laiemalt igakülgseks ja tasakaalustatud arenguks.

Jalka kõiki varasemaid numbreid saab lugeda siit.