Äsjalõppenud tüdrukute U-17 EM-valikturniir Eesti pinnal näitas meile kätte selge suuna, kuhu areneda – meie põhjanaaber Soomel ei tekkinud probleeme ühegi naiskonna alistamisega ning peamiselt Soome naiste Meistriliigas pallivatest tüdrukutest koostatud koondis võitis turniiri täiseduga.

Artikkel avaldatud ka oktoobrikuises Jalkas.

Tänavusel aastal esmakordselt korraldatud alla 17-aastaste neidude valikturniiri korraldamisõiguse enesele saanud Eesti Jalgpalli Liit tegutses koondise peatreener Tiit Kivisilla sõnul hästi: „See oli meie liidu poolt õige samm, võtta U-17 koondis teravama luubi alla, sest siiamaani osalesid selle vanuseklassi tüdrukud vaid Balti turniiril, kuid nüüd saime jõudu katsuda ka teiste Euroopa võistkondadega.”

Kivsillaga sama meelt oli ka koondise teine treener ja FC Flora naiskonna loots Allan Soomets: „Tüdrukud said hea võimaluse näha, kus on meie tase võrreldes teiste Euroopa riikidega, kuna võrdlusest lähinaabritega üksi ei piisa.”

Hoolimata sellest, et kõik kolm mängu kaotati koondskooriga 1:17 ja meie neidude ainsa värava autoriks oli Liis Emajõe kohtumises Soomega, leidsid mõlemad treenerid lisaks tasemevõrdlusele teiste riikidega muudki positiivset.

„Enne turniiri tegime me paar treeningkogunemist ning esimesele kutsusime näiteks üle kolmekümne mängija ja seega saime küllaltki objektiivse ülevaate kogu Eesti selle vanuseklassi mängijate tasemest, mis meil enne paraku puudus,” ütles Kivisild, „samas nägime ära ka oma kitsaskohad, mille kallal tuleks tööd teha. Muidu oleksime aga samamoodi jätkanud ja arvanud, et kõik on korras.”

Probleemideks tahtmine, mängijate valik ja üksteisemõistmine

Et koondise mängijate valik juba enne turniiri ahtrake oli, siis aja möödudes seisid treenerid veel suurema probleemi ees, kuna mängijaid langes vigastuste küüsi mitmeid.

„Kui mõnes teises võistkonnas olid väljakul mängijad, kes olid suhteliselt heas tervislikus seisundis, siis meil oli paljudel mängijatel probleeme vigastustega. Kui soomlased said sellised mängijad koju jätta ja nad asendada samal tasemel palluritega, siis meie seda lubada ei saanud,” kurtis Soomets naiskonna probleemi, „kes natukenegi said mängida, pidid mängima, kuna meil lihtsalt ei olnud asendust võtta. Kui ikka puhas ründaja pidi mängima keskkaitses ja kaitsja mängis esimese mängu teise poolaja väravas, siis pidime asju klapitama, et kõik pidama saada.”

Kui Soomets leidis märkimisväärseima probleemina mängijate ahtra valiku, siis koondise peatreener Tiit Kivisilla arvates oli valupunktks hoopis tüdrukute tahtmine: „Kõik kes mängisid, neil nagu puudus motivatsioon. Hetkel on tüdrukutel enesega rahulolev seisukoht, kuid see pole veel õige.” „Me jäime vastastele alla nii tehniliselt kui ka füüsiliselt, võrreldes vastastega oleme me alles lapsekingades.”

Tüdrukute Meistrivõistlustel A/B vanuseklassi Esiliigas JK Maag Tammeka ridades palliv Sirje Roops toob enese vaatevinklist välja hoopis kolmanda probleemi, miks tulemused nõrgavõitu olid: „Minu arvates on koondise suurimaks valupunktiks platsil omavaheline suhtlemine ja üksteisemõistmine. Esimeses mängus oli seda tunduvalt vähem kui viimases kohtumises Fääri saartega. Muidu on meil kõik okei, eks kõik mängivad nii, nagu oskavad.”

„Ma ise arvan, et me oleks suutnud palju paremini,” leidis Roopsi konkurent nii naiste Meistriliigas kui ka tüdrukute Esiliigas, FC Flora ridades palliv Triinu Esken, „me oleksime kõik võinud platsil üksteist toetada ja nõustada ning aidata teineteisel õigeid otsuseid teha.” „Teistel riikidel on vutiajalugu palju pikem ning see, mis platsil toimub, on neil palju organiseeritum,” leidis Esken.

Tiit Kivisild: „Kandepind on kitsas.”

Tänavusel hooajal osaleb tüdrukute meistrivõistlustel neljas liigas kokku 23 võistkonda, enamus neist Tallinnast, kuid esindatud on ka teised suuremad keskused Tartu ja Pärnu.

Oma võistkonnad on väljas ka näiteks Kohilal, Põlval ja isegi Viru-Nigulal. „Natuke vähe on neid keskuseid, kuid õnneks on ka mõned maakohad, kus tublisti trenni tehakse,” kiitis väiksemaid kohti koondise peatreener Tiit Kivisild, „sellest hoolimata on kandepind kitsas, võrgustik võiks olla üle eesti.” Lisaks leiab Kivisild, et kvaliteetseid treenereid ei ole Eestis piisavalt ning paljud on omal käel hakanud kehalise kasvatuse õpetajad või mõne tüdruku isa.

„Enamik treenereid on iseõppinud ja väiksema treenerikogemusega, kuid eks treenerite tase vastab tüdrukute tasemele,” tõmbas kahe taseme vahele võrdusmärgi Allan Soomets, „oleks keeruline tahta, et saame tüdrukutele eriti kõrgelennulised ja super omaala spetsid, kui mängijate tase ja eesmärgid on kohased vaid amatöörmängijatele.”

Mängijate endi poolelt tuli aga vastakaid arvamusi. Kui Sirje Roops arvas, et koondise ja naiste Meistriliiga võistkondade juhendajad on heal tasemel ning vajadusel alati abistavad ja juhendavad, siis Triinu Eskeni arvates on arenemisruumi alati ning leidis, et teiste riikide treeneritel on rohkem väljaõpet ja nende tase kõrgem.

Lisaks treenerite puudusele on probleeme ka tüdrukute treening- ja mänguväljakutega, kuna piisavalt heas korras muruväljakuid napib ning kunstmuruväljakute kasulikkus mängijate tervisele puudub. „Eesti Meistrivõistlustel osalevatel võistkondadel on rahuldavad tingimused, sest näiteks Floral on täiesti oma baas.

Läänemaa võistkond saab harjutada nii palju, kui nad soovivad, aga väljaku kvaliteet ei ole nii hea, kui võiks,” tõi Kivisild erinevaid näiteid. EVL Kehtna, kelle treener Kivisild ise on, peab aga trennideks väljakut üürima ning treeningväliseks tegevuseks kulub palju energiat ja sellest tulenevalt jääb ka treeningkvaliteet nõrgaks.

Et piisavalt tasemel muruväljakuid Eestis ei leidu, arvas ka Allan Soomets, kuid poiste ja tüdrukute harjutusväljakutel erilist vahet ei ole. „Floras on nii, et treeningraafiku paikapanemisel arvestatakse esimesena esindusmeeskonna soove, seejärel ülejäänud meeste Meistri- ja Esiliiga meeskondade vajadusi ning neile järgnevad Flora naiskond ja noortevõistkonnad,” selgitas Soomets süsteemi Flora näitel.

Väljakute üldise seisukorraga ei ole rahul ka mängijad ise. Nii Roops kui Esken tõdesid, et korralikke väljakuid Eestis napib ja Meistrivõistluseid võiks mängida naturaalsel murul. „Head kunstmuru ju põhimõtteliselt polegi,” arvas Esken.

„Tüdrukud tulevad trenni vanemad käekõrval, mitte vastupidi.”

Iga aastaga üha enam arenevast naistevutist annab tunnistust ka see, et vaid viis aastat tagasi mängis noorte meistrivõistlustel kuus võistkonda, kellest lõpetas hooaja viis tiimi. Tänavuseks on see arv ju pea neljakordistunud ning iga aastaga lisandub uusi tüdrukuid treeningutele ja võistkondi meistrivõistlustele.

„Tüdrukuid tuleb trenni erinevatel viisidel – küll klubi kodulehe kuulutuse peale, küll sõbrannade kutsel, küll niisama uudishimust, kuid siiski peab tõdema, et tüdrukuid peaks olema tunduvalt rohkem ja ka võistkondi peaks olema tunduvalt rohkem,” selgitas Kivisild, „maakohtades võib talente olla küllaga, kuid kui neid keegi ei avasta, siis ei saa nad isegi teada, et nad mängida oskavad.”

„Kui poistega on nii, et vanemad võtavad lapse käekõrvale ja toovad ta jalgpallitrenni, siis tüdrukutega on seis vastupidine, neil peab endil väga palju tahtmist olema ja ise vanema käekõrvale võtma ning trenni tulema,” pidas Soomets vanemate osakaalu tüdrukute trenni jõudmisl väikeseks.

Vend Siim Roopsi kaudu 10-11-aastaselt vutitrenni sattunud Sirje Roops ei ole siiani tüdimust tundnud ning tema arvates vutipisikuga nakatunud ja jalgpalli mängima hakanud tüdrukutel ei maksa kindlasti häbeneda ala, millega nad tegelevad.

Juba kaheksandast eluaastast peale koduhoovis poistega palli taga ajanud Triinu Eskeni esimeseks treeneriks oli Nõmme Kalju naiskonnas Indro Olumets, kelle käe alt on neiu tänaseks FC Florasse jõudnud. „Ma ise mängin seetõttu, et mulle meeldib jalgpalli mängida ja see on adrenaliinirohke ala, lisaks mängib meie võistkonnas tore seltskond ja kõik on üksteise vastu väga sõbralikud,” leidis Esken mängimise põhjuseid, „suviseid sinikaid jalgadel eriti polegi.”