Venna löökide tõrjujast Eesti sajaliste klubisse. Kelly Rosen: Kirpule olen küll elu lõpuni võlgu!
Tosin aastat. Sada mängu (ja üks juba pealekaubagi). Kuidas selliste numbriteni jõuda ning kui palju mälestusväärseid hetki neisse mahub? Näpunäiteid jagab Eesti koondise "sajaliste klubi" värskeim liige Kelly Rosen.
30-aastase kaitsja meenutustest selgub, et saja mängu taha jääb palju tööd, omajagu rõõmu ja vahvaid seiku. Sibularõngad soki sees, iga-aastane atškoo ja blokk Ballon d’Ori võitjale, salaplaan värava löömiseks ja valmisolek ise väravasse minna, vanema venna eeskuju ja kaptenipaela needus ...
Eeskätt on need aastad aga toonud Roseni ellu suure hulga häid inimesi, kellega ühist teed käia. Lisaks valitud mängudele ja neist tõukuvatele teemadele meenutab ta ajajoont mööda liikudes koondiseelu eri peatreenerite – Keith Boanase, Indrek Zelinski, Jarmo Matikaineni, Anastassia Morkovkina ja Sirje Kapperi ning Aleksandra Ševoldajeva – käe all.
- 1. mäng – 1. märts 2014, maavõistlus Eesti-Läti 8:2 (EJL-i jalgpallihallis; Rosen sekkus vahetusest 65. minutil)
Praegu see hall võib-olla ei tundu nii glamuurne, aga tollal oli ikkagi väga uhke asi, et märtsis saab juba katuse all mängida. Ja naabrist parem tahad ju siiamaani olla. Taseme vahe oli ka tol ajal suurem, Eesti oli Balti turniiri mitu korda suurelt võitnud.
Debüüdist mäletan päris mitut momenti. Mul oli esimese puutega võimalus värav lüüa, juba tähistasin, aga ... Nooruse uljus – tegelikult oli vaja ikkagi ära ka lüüa!
Koondisega koos olin tegelikult juba mõnda aega olnud. 2013. aasta sügisel oli MM-valikmäng võõrsil Põhja-Makedooniaga, tollal sai küll ainult 18 mängijat mänguks üles anda, nii et vaatasin tribüünilt, aga koondiseõhku sain juba nuusutada. Tallinnas oli enne seda laager, selle lõpus öeldi, et kõik saavad kaasa. Siis ma hakkasin küll kohe nutma! Kõige suuremad emotsioonid elasin juba siis läbi.
Selles mõttes tuli debüüt loogiliselt, et 2013. aasta oli minu parim aasta ka. Suutsime Floraga sügisel karikafinaalis veel Pärnut võita, enne kui nad päriselt troonilt tõukasime. Sai hooajale ilus punkt pandud, koondisereis tuli boonuse ja motivatsioonipaketina.
- 4. mäng – 8. mai 2014, MM-valikmäng Eesti-Hispaania 0:5 (A. Le Coq Arenal; Rosen sekkus pingilt 76. minutil. Vastase ridadesse kuulusid teiste seas Jennifer Hermoso, Irene Paredes ja Alexia Putellas)
Ega tol hetkel ei saanud sellest väga aru, aga tagantjärgi olen seda protokolli vaadanud küll ja mõelnu, et täitsa ulme, kelle vastu õnnestus mängida. Ühe Putellase tsenderduse blokeerisin ära – sellest on fototõestus olemas!
Tol hetkel ei hoomanud, et need staarid nii suured staarid on. Äkki oli isegi hea? Kui oleks liialt mõtlema hakanud, oleks võinud veel rohkem rivist välja lüüa. Kui hiljem oleme näiteks Prantsusmaa ja Hollandiga kohtunud, olen rohkem teadvustanud, kes vastu tulevad, aga eks nüüd on juba kogemusi ka rohkem.
Üllatusena tuli küll, et ma valikmängus nii kiiresti peale sain. Kolm vahetust võis ju ainult teha. Hiljem olen mõelnud, et äkki treener andiski noorele mängijale innustuseks võimaluse?
Keith ja Kats – Katrin Kaarna – olid ju kahekesi kõikide Eesti koondiste treenerid. Hoomamatu! Jah, aeg oli ka teine, aga ikkagi ulme! See oli ränk töö, mida Keith tegi. Sinna, kuhu ta koondise viis, ei olegi me ju kahjuks tagasi jõudnud.
Eks me unistasime enne ka, aga Keith tõi usku, et Eestist ongi päriselt võimalik saada välismaale. Ta on väga südamlik, elab mõnes mõttes isegi liiga palju teistele inimestele. Trennides suutis ta alati luua positiivse õhkkonna, aga kui oli vaja midagi konkreetselt öelda, siis temas oli see pool ka olemas. Koosolekuid oli hästi palju, vahel mitmetunniseid. Videoanalüüsid ja individuaalne tagasisidestamine tulid ka Keithiga.
Ja tal oli alati aega, et meid aidata. Mäletan, et käisime mingi Flora pundiga hommikuti veel eraldi trenni tegemas ja ta jõudis seal ka kogu aeg abiks olla. Ma ei saa siiani aru, kust ta kogu selle aja leidis! Suhtleme vahel siiani, ta hoiab end ikka meie tegemistega kursis. Minu sajanda mängu järel kirjutas ja soovis õnne.
- 13. mäng – 16. märts 2016, maavõistlus Eesti-Leedu 3:0 (Küprosel; Rosen kuulus esmakordselt Eesti algkoosseisu, aga vahetati esimese poolaja järel välja)
Mäletan, et algkoosseisu pääsemise puhul sain riietusruumis eraldi aplausi. Aga selle mänguga oli omaette lugu ... Lendasime mitmendat aastat hooaja alguses Küprosele sõprusturniirile, sest ega siin Eestis kuskil mängida ei olnud. Ja ma jäin haigeks seal. Mängisime kuue päeva jooksul Küprose, Malta, Iisraeli ja Leeduga ja mind oli vist plaanis juba esimestes mängudes kasutada, aga läks nii.
Proovisin tõesti kõik ravimeetodid ära, mida füsiod rääkisid või mida keegi vanarahvatarkusest teadis. Magasin, sibularõngad sokkides, ja kõik asjad. No ei töötanud! Väga raske oli. Jällegi õppetund. Paar korda olen elus selle vastu veel eksinud. Tagantjärgi targana oleks pidanud ütlema, et tervis ennekõike, aga tahtmine oli nii suur. Meeles on vähemalt!
- 16. mäng – 11. märts 2017, maavõistlus Bahrein-Eesti 0:3 (Küprosel; Rosen sekkus pingilt teiseks poolajaks ja lõi 64. minutil koondisekarjääri seni ainsa värava).
Eelmisest aasta hiljem, eks ole. Mis tähendab, et ühel aastal jäi siis mänge väheks ...
See oli juba Zelinski ajal. Alustasime Katrin Looga mõlemad varust ja panime plaani paika, et läheme ja teeme ja näitame, et järgmises mängus peaksime algkoosseisus olema. Äärelt tuli tsenderdus, Loo lõi peaga, väravavaht tõrjus ja lahtise palli lõin võrku. Mäletan, et oli vaja üles lüüa, sest kaitsjaid oli ka ees. Loo lõi ise lõpuks kolmanda värava. Järgmises mängus olime põhikoosseisus ka, nii et töötas meil see plaan!
Kuhu positsioonile ma selles mängus tulin, täpselt ei mäletagi, aga kaks päeva hiljem Leedu vastu olin juba kindlasti tipuründes. Ainus positsioon, kus ma koondises mänginud ei ole, ongi väravavahi koht!
Kaitsja sai minust ju alles siis, kui Aleksandra (Ševoldajeva – toim.) Florasse tuli. Ma olin keskpoolik, aga esimesel või teisel aastal meil oli poiste vastu Nike Arenal sõprusmäng ja Leks ütles, et proovib mind korra äärekaitses. Umbes kümme minutit. Ei saanud mina aru ja ei saanud tema aru, mida ma seal tegin! Tundus, et ei tule kõne allagi.
Aga läks aeg edasi ja Floras oli keskväljal konkurents üsna tummine. Kui Zelinskiga 2017. aasta lõpus Poolas käisime, siis mängisime juba viiese liiniga ja ma mängisin esimest korda äärikut. Seal mulle meeldis ja hakkasin aru saama, et saab ju tegelikult siit ka rünnakule minna! Lõplikult sai see paika Leksi ja Jarmo Matikaineni koostöös.
Noorena mul oli tegelikult kõige suurem eesmärk olla väravavaht. Noorteturniiridel olin kogu aeg väravas. Eks siin on ka vanema venna mõjutused – tal oli vaja kedagi, kes tema lööke tõrjuks! Boonusena on sealt tulnud väljakule kaasa see, et ma ei karda palli, minu jaoks on alati olnud okei minna blokki.
Aga vanemad on ka lühikesed ja ühel hetkel nägin ära, et minu pikkus on ilmselt käes. Lisaks läksin Legionisse ja neil oli juba väravavaht olemas. Ütlesin siis, et võin väljakul olla küll. No ja miks ma algul tahtsin kõrgemal olla – see on ka tulnud sellest, et vennale oli ju vaja pikka palli tagasi ka lüüa! Paljud ütlevad, et pikk pall kaugelt lati alla on minu signatuur. Need ei ole võib-olla väga tugevad löögid, aga täpsed.
Vend saab mu karjäärist päris palju enda peale võtta küll. Absoluutselt! Ilma temata ma sada protsenti jalgpalliga ei tegeleks. Esimesed mälestused on sellest, kui ta ise mängis ja käisime talle perega kaasa elamas. On pilt, kus ma olen kolme-neljane ja ajan tartaani peal palli taga. Ja eks ma tolknesin temaga ju igal pool kaasas, kui ta treeneritööd proovis. Jalgpalli ABC on kindlasti Magnuselt tulnud.
Ja isa tahan ka siinkohal kindlasti tänada, kes mind noorena trennidesse sõidutas ja hilja õhtul järgi tuli. Elasime Pärispeal, trennides käisin Tallinnas, viimane buss jõudis Loksale umbes pool kaksteist õhtul. Eks teismelisena oli neid tujude kõikumisi rohkem, aga isa hoidis mind ka raskematel hetkedel ikka jalgpalli juures.
Kui praegu peaks mängus tekkima olukord, et väljakumängijal tuleb väravasse minna, siis ... Ma olen absoluutselt valmis, aga sõltub, kes meil platsil on. Kui näiteks Katriin Saulus, siis tal oleks ju lihtsam, sest värskem kogemus on olemas. Ja Emma Treiberg võiks ka ... Aga kui vaja on, siis lähen kindlalt!
Zelinski aeg oli muidu rohkem selline ... Teistsugune. Vana kooli lähenemine, soojenduseks staadioniringid ja nii edasi. Ma ei ütle, et parem või halvem, lihtsalt teistmoodi. Omapärane oli see, et enne tema viimast mängu vist keegi ei teadnudki, et see on tal viimane. Saime pärast mängu teada, kui ta ütles, et nüüd on kõik.
- 42. mäng – 30. august 2019, MM-valikmäng Eesti-Holland 0:7 (A. Le Coq Arenal; Rosen sekkus pingilt 85. minutil. Kaks aastat varem Euroopa meistriks tulnud Hollandit juhendas Sarina Wiegman, kahe väravaga kostitasid Eestit nii Vivianne Miedema kui ka Sherida Spitse ning publikunumbriks märgiti Eesti naiste koondise kodumängude rekordit tähistav 1881)
Kui ma praegu pingile jään, siis võtan seda kergemalt. Elukogemust ja ratsionaalsust on juurde tulnud. Tollal oli raskem sellega toime tulla. Polegi vahet, kas on suur või väike mäng, alati tahad alustada, eriti kodupubliku ees.
Meil ei ole ju kõik mängud A. Le Coq Arenal. Nüüd saime kevadel kohe kaks järjest – see on väga suur asi! Uue kalendriga võib neid muidugi rohkem tulla, sest aprillis ei ole ju Eestis ükski teine väljak valmis. Aga see Hollandi mäng oli isegi pingil istudes võimas. Ma ei mäletanudki, et ma seal mängu ka sain!
Kui koondis Prantsusmaal käis, siis olin vigastatud, nii et minu publikurekord võib olla äkki ... Poolast? Seal toodi bussidega lapsi staadionile, tundus kohustuslik programm. Sellist mängu mul ei olegi olnud, et väljakul üksteist ei kuule. Kuigi Floraga oli meil ühel aastal Balti liiga finaal Leedus, kus väljaku kõrval oli park, seal algas mingi üritus ja nad tegid terve mängu aja soundcheck’i. Nii et publikut küll ei olnud, aga tuli kogu aeg päris kõva häält teha!
- 50. mäng – 23. oktoober 2020, MM-valikmäng Holland-Eesti 7:0 (Groningenis; Rosen mängis 90 minutit. Kohtumine peeti Covid-19 pandeemia tõttu tühjade tribüünide ees).
Väikese mainimise vist tõesti enne mängu riietusruumis sain, et viiekümnes? Jah, 0:7 ja ilma publikuta, aga kaitsefaasis see oli võib-olla üks mu paremaid mänge. Siis ma juba teadvustasin, kes meile vastu tulevad. Algkoosseisu vaadates oli mõnus põnevus. Olin ja olen Sarina Wiegmani suur austaja – kõik see, mida ta Hollandiga tegi ja nüüd Inglismaaga teeb ... Olla nii lähedal staaridele, selles mõttes jäi küll see mäng meelde.
Muidugi selle mänguga on üks naljakas seik ka, sest Lineth Beerensteyn tegi mulle äärel atškoo. Ja igal aastal, kui tal sünnipäev on, siis Hollandi koondis paneb selle Instagrami ja soovib talle seal õnne! Nüüd on natuke vaibunud, aga vähemalt kolm aastat see klipp oli küll seal sees, nii et seda on mulle omajagu nina alla hõõrutud.
Aga jah – ma ei ole just väga tihti oma mängudega rahul. Sellega olen.
Jarmo aeg oli selles mõttes värskendav, et tuli uus välistreener uue pilgu ja uute mõtetega, kes tõi jälle professionaalsust juurde. Koondis tegi ju enam-vähem igal nädalal koos trenni. Mänguplaan oli tal väga sirgjooneline, aga äkki me ise tol ajal olime natuke liiga kriitilised? Tegelikult ju kõige kiirem viis värava löömiseks ongi see, et sa lähed hästi sirgjooneliselt väravale.
Muidugi ma ei ole päris veendunud, et meil olid sellist tüüpi mängijad, kellega seda plaani välja mängida. Aga sellele Jarmo pani küll palju rõhku, et trenni peab tegema ja palju tegema. Ja joosta on palju vaja, mis on ju ka õige, kui sa tahad tulemust saada. Erinevaid füüsilisi teste me tegime ikka tihedalt. Videoanalüütik [Egon-Eret Rinaldo] tegi kõikidele mängijatele kokkuvõtte kogu laagri mängudest, see oli ka suur samm edasi.
Eks meil võistkonnasiseselt lõpuks oli tunne, et tahaks rohkem palliga ka mängida. Kas või trenni ajal rondos näed, et meil on ju tegelikult oskus ja võimekus olemas! Aga kuna mängujoonis oli teistsugune, siis see oli natuke muserdav ja vaimselt raske.
Minu jaoks see oli ju ühtpidi positiivne aeg, sest Jarmo ajal ma tõusin algkoosseisu. Ta otsis mingeid kindlaid mängijatüüpe, näiteks pidid kõik olema võimelised pikka palli mängima. Ju mul siis oli võimekus tema soove ellu viia. Teistpidi – ise ma treenerina sellist jalgpalli mängida ei tahaks. Aga lõppude lõpuks on ju nii, et kui sa esindad oma riiki, siis sa kohaned ja teed nii nagu treener soovib.
- 53. mäng – 10. juuni 2021, Balti Turniiri kohtumine Eesti-Fääri saared 1:1, penaltiseeria 4:5 (Alytuses; 90 minutit mänginud Rosen oli üks neist, kes mängujärgses seerias penalti realiseeris)
Saalis mulle huvitaval kombel meeldib väga penalteid lüüa. Võin minna ja üldse ei ole probleemi. Võib-olla putsatunnetus on parem? Aga mängudes ei ole nagu neid hetki olnud. Kui on mingi seeria, siis sõltub, kes veel väljakul on. Üldiselt tulevad treenerid oma pakkumisega ja siis on mingi diskussioon. Ma esimestele kohtadele kindlasti ei pretendeeri. Aga kui trennide järel oleme harjutanud, siis mul protsent on ikka kuskil ülevalpool.
Sajandas mängus Liechtensteini vastu tegelikult Vlada [Kubassova] pakkus. Ma alguses ei saanud aru, kas ta räägib minu või Siret [Räämetiga], sest Siret just Bosnia vastu ju lõi. Küsisin veel ise Sireti käest, Siret ütles, et ta ei taha. Vlada tuleb uuesti, et Kelly ...? "Ei, mul on kõik hästi!"
- 58. mäng – 28. juuni 2022, MM-valikmäng Eesti-Kasahstan 4:2 (Pärnu Rannastaadionil; Rosen mängis 90 minutit. Eesti jäi teise poolaja alguseks 0:2 kaotusseisu, aga pööras selle viimase pooltunni väravatega 4:2 võiduks)
Kõige magusam võit! Esimene värav tuli mälu järgi vastu mängu käiku, tulime teiseks poolajaks välja, kõik tahtmist täis, õnnetu tagasisööt, vastaste ründaja üks ühele, 0:2 ... Siis mõtlesid küll, et miks see meil nii raskelt tuleb!
Esiteks oli väga kuum ilm. Väga suvine Pärnu! Päike lõõmas, füüsiliselt oli raske, aga üllataval kombel oli Kasahstanil veel raskem. See tagasitulek on üks emotsioon, mis on väga eredalt meeles. Ja muidugi nüüd kaks viimast mängu ka – Liechtenstein ja Leedu.
- 59. mäng – 2. september 2022, MM-valikmäng Eesti-Prantsusmaa 0:9 (A. Le Coq Arenal; algkoosseisu kuulunud Rosen mängis 72 minutit. Eesti jäi juba 16. minutil platsile kümnekesi ja 58. minutil koguni üheksakesi)
See oli ju ilmselgelt Taaveti ja Koljati võitlus. Meie eesmärk oli lüüa neile värav, selle nimel me tööd tegime. Muidugi me ei läinud kaotama, aga Prantsusmaad võita – see kategoriseerub utoopia valdkonda. Kui see kiire punane tuli, läks muidugi keeruliseks. Teise punasega läks veel keerulisemaks.
Igatahes meeldejääv! Pärast analüüsi tehes vaatasime, et 4-4-1 asetuses suutsime isegi paremini liine hoida kui 4-4-2 olles ... Kahju muidugi, oleks tahtnud ikka kauem 11 vs 11 mängida. Kahega vähemuses olemise kohta ei olnud kaotusenumbrid isegi nii hullud.
Sirje ja Nastjaga toimus vabanemine. Muutsime ju mänguplaani selliseks, nagu suurem osa võistkonnast tahtis mängida. Nastja positiivsus ja kõik see, milline ta inimesena on, mõjus koondisele väga vabastavalt. Suur-suur sõõm värsket õhku! Kindlasti oli üks oluline asi ka keelebarjääri puudumine.
Sirjega mängisime ju varem lausa koos, toetasime ja innustasime teineteist, et küll me oleme ka ühel hetkel põhikoosseisus. Treeneritena suutsid nad Nastjaga omavahel rollid hästi ära jaotada. Mängija jaoks ei olnud meie jaoks küll suures pildis vahet, et meil oli kaks peatreenerit.
- 60. mäng – 6. september 2022, MM-valikmäng Kasahstan-Eesti 0:2 (Karagandõs; Rosen mängis 90 minutit)
Neli päeva pärast seda Prantsusmaa-mängu oli hea võita küll. Esiteks – Siret ja Vlada olid ju punasega väljas, mõlemad täielikud koondise põhimängijad. Teiseks – ajavahe on Kasahstaniga vist neli tundi või midagi sellist? Mingit aklimatiseerumist väga ei olnudki, tegutsesime seal Eesti aja rütmis.
Ja see oli ... [Kristina] Bannikova sajas mäng äkki? Midagi me seal lõpus tähistasime. Ei, Kethy [Õunpuu] rekordmäng! Sellega ta sai rekordinternatsionaaliks. Aga mäng oli samasugune nagu nüüd kodus Liechtensteiniga. Tahtejõuga välja võideldud ja võidetud kolm punkti!
- 67. mäng – 7. aprill 2023, maavõistlus Eesti-Malta 1:2 (Sportland Arenal; Rosen mängis 90 minutit ja andis 88. minutil Liisa Merisalule väravasöödu, ent vastased jõudsid seejärel ikkagi võiduväravani)
Ma väga tihti väravasööte ei anna, aga seekord andsin äärest tsenderduse Liisale ja see vist oleks võinud täitsa Annika vääriline värav olla. Aga eks Lisette [Tammik] lõi lõpuks ikka ilusama, nagu tavaliselt! See on ka üks väheseid mänge, millega olen rahul. Ühe käe näppudel neid küll üles lugeda saab, aga mõni ikka on meeles.
Kas ma olen täielik maksimalist, et nii ütlen? Kui oleksin, siis ma vist Eestis ei mängiks. Kuigi linnuke on kirjas – ma käisin üheksa päeva Itaalias! Oleks ma paar aastat noorem, oleks välismaa tulnud õigel ajal. Aga nüüd oli elu jõudnud nii palju kujuneda, et ... Üks Läti võistkond on igal aastal proovinud Eesti jalgpallureid meelitada, aga see ei ole minu jaoks nii välismaa, et minna.
- 75. mäng – 1. detsember 2023, MM-valikmäng Kasahstan-Eesti 0:1 (Astanas; Rosen mängis 90 minutit)
Kui 2023. aasta lõpus olid 75. ja 76. mäng, hakkasin mõtlema, et sajani polegi ju enam palju jäänud. Enne seda lihtsalt mängisin, nautisin ja vaikselt need mängud kogunesid. Nüüd kadus fookus natuke ära – oli ainult see sada, sada, sada ... Aga et sinna jõuda, tuleb ju need eelnevad kakskümmend viis mängu väga hästi mängida, et järgmisel korral ka platsile saaks. Kuigi 10-20 aasta pärast oleks täiesti okei, kui need 100 mängu oleksid kas või kõik vahetusest! Oleks ka omaette saavutus ...
Kui treenerivahetuse otsus tuli, siis see oli võib-olla natuke ootamatu. Balti turniiri me ju kaks aastat järjest võitsime, aga EM-valiksarjas olime kolmeses grupis Luksemburgi ja Albaaniaga ja tundus, et sealt võiks olla natuke lihtsam saada play-off’i. Luksemburgiga tegime kaks viiki, aga oleks pidanud võitma. See äkki natuke ajendas? Seda ma küll ei tunnetanud, et riietusruum oleks kuidagi usu treeneritesse kaotanud.
Leksi tulek oli mulle lihtne, ma ju tean teda treeneri ja inimesena. Koos käidud tee on ikka väga pikk! Aga ta ju muutis ka formatsiooni ja nüüd on neid mängijaid palju, kes äärekaitsja positsiooni mängivad. Sirje ja Nastja ajal meil äkki oligi üldse kolm äärekaitsjat? Ole ühest parem ja saadki mängu. Neil püsis tuumik rohkem samana, Leks on noori rohkem juurde toonud. Eks muidugi mitu kogenud mängijat lõpetas ka.
Leks vaatab mängijaid kindlasti hetkevormi järgi. Tema käe all ei saa keegi mängu vanade teenete alusel, saab see, kes hästi esineb.
- 100. mäng – 14. aprill 2026, MM-valikmäng Eesti-Liechtenstein 2:1 (A. Le Coq Arenal; kaptenipaela kandnud Rosen mängis 90 minutit. Eesti jäi 61. minutil vähemusse, aga Katrin Kirpu lõi 84. minutil ikkagi võiduvärava)
Ma olen kaks korda olnud koondise kapten ja mõlemad mängud on täiesti õudsed olnud - rohkem ei taha! Ei, nali, nali! Ega tegelikult ei ole asi paelas.
Kogu see päev oli minu jaoks väga emotsionaalne. Juba mängueelsel koosolekul tulid kõik kallistama, kuigi midagi ei olnud ju veel juhtunud. Me ei olnud isegi staadionile jõudnud! Teadsin, et väga palju inimesi tuleb siia ainult minu pärast. Väga paljud tulid üldse esimest korda jalgpalli vaatama.
See teadmine, kui paljudest headest inimestest ma ümbritsetud olen ... Esimesel poolajal mängisin fännide ees ka. Kui pall minu käes oli, ei olnud kordagi, kus minu nime ei skandeeritud või mulle kaasa ei hõigatud. Kuigi – mängus sa küll kuuled seda, aga see ei häiri.
Miks me võistkonnana nii halvasti mängisime? Ei tea! Treenerid on iga kord proovinud natuke mingeid elemente lisada, et saada veel mitmekülgsemaks ja ettearvamatumaks. Võib-olla eelmises mängus Tšehhiga me ei saanud piisavalt palju kordusi, see oli teise iseloomuga mäng.
Kõik teadsid, et see on kohustuslik võit. Bosnia lõi Liechtensteinile kolmteist tükki, Leedu kuus. Kui me nende kahega saame mängitud, siis peaksime ju samamoodi lööma? Meil ei olegi ammu sellist vastast olnud, kellest me peaks nii üle olema. Kas üldse on kunagi olnud? Vahepeal vist mõtlesime üle ja otsisime liiga raskeid lahendusi. Aga lõpp hea, kõik hea. Kirpule olen küll elu lõpuni võlgu!
- 101. mäng – 18. aprill 2026, MM-valikmäng Eesti-Leedu 2:1 (A. Le Coq Arenal; Rosen sekkus 73. minutil vahetusest. Kaotusseisust välja tulnud Eesti võiduvärava lõi 90+3. minutil Lisette Tammik)
Unelmate koondiseaken! Võib nii öelda küll. Kuigi Leks ütles pärast ka, et süda jätab lööke vahele, kui mingeid lohakusvigu sisse tuleb. Ise ütlesin pärast mängu [Katarina Elisabeth] Käpale, et sa mängid mu vana südamega, nii ei ole ilus! Oleks tulemus teine, oleks kurjem olnud, aga nüüd saab selle üle nalja teha.
116. mänguni, jah, ei ole ju palju minna. Aga praegu on kogu aur 100. mängu peale läinud. See oli mu kindel eesmärk ja selle nimel ma töötasin. 116 ei ole. Mitte midagi ei juhtu, kui ma seda ei saavuta. Kui kunagi on lõpp, siis saab vaadata, mis number on. Kui ma oleks tahtnud tipus lõpetada, siis oleks seda pidanud siis tegema, kui me Floraga Balti liiga võitsime. Sel aastal on kaks karikat juba kahjuks läinud ...
Enda peas olen otsustanud, et mängin nii kaua, kuni saan midagi vastu. Kuni ma lähen hea meelega trenni ja naudin. Praegu on hästi! Kui koondisega saaks nüüd veel B-tasandi kätte, siis oleks vist kõik need unistused täidetud, mida ma olen ette kujutanud. Inna [Kiss-Zlidnis] arvab, et ma võiks 50 mängu veel mängida. Aga seda vekslit ma küll välja ei anna!
***
Kelly Rosen
Klubikarjäär: TJK Legion, Tallinna FC Flora, Pink Bari
Saavutused: kaheksakordne Eesti meister (2018, 2019, 2020, 2021, 2022, 2023, 2024, 2025), kaheksakordne Eesti karikavõitja (2013, 2018, 2019, 2020, 2021, 2022, 2024, 2025)
Koondisekarjäär: A-koondis (101/1), U19 (23/2), U17 (6/0)
***
Eesti naiste koondise sajaliste klubi:
- Kethy Õunpuu - 116
- Katrin Loo - 114
- Signy Aarna - 107
- Kaire Palmaru - 107
- Inna Kiss-Zlidnis - 105
- Kristina Bannikova - 103
- Kelly Rosen - 101
