27. märts 2002 jääb ilmselt igaveseks ajaks iga Eesti futifänni südamesse kui päev, mil juhtus midagi uskumatut. See oli päev, mil rõõmust ei pakatanud üksnes jalgpallifännide südamed - 27. märts läks korda paljudele. Väike Eesti võitis Suurt Venemaad!

Seda teadsid 28. märtsiks kõik! Andres Oper oli tõusnud rahvuskangelase staatusesse ja ajalehed laulsid kiidulaulu koondisele, peatreenerile, fännidele, aga ka politseile. Eesti jalgpalli suurpäev tõi Eestisse nähtuse, mida seni oldi harjutud nägema vaid teleekraanidelt. Peamiselt Peterburi Zeniti fännide agressiivne käitumine sundis tegevusse vastloodud märulipolitsei ning lõpuks ka politsei eriüksuse Komando K. Aga väike meenutus sellest, mis siis juhtus aasta tagasi.

Vene vutikoondise külaskäiguks hakati Eestimaal valmistuma juba varakult. Jalgpallifännid koondasid mõtteid, kuidas suure naabri ja tema futifännide külaskäik võimalikult huvitavalt ja valutult kulgeks ning ka politsei tegi ettevalmistusi. Otsustati järele proovida, kuidas saadakse hakkama käratsevate ja laamendavate fännide korralekutsumisega. Kuna parasjagu vastavat kontingenti kusagilt võtta ei olnud, siis harjutati kätt oma enese fännide peal 2001. aasta hilissügisesel mängus Kasahstani vastu, kus soolaputkasse leidsid tee nii mitmedki ilmsüüta (ja poolsüüta) fännid. Jalgpallifännidel sarnane "polügon" puudus, nemad ajasid asju omal vaiksel moel. Jalgpallihaigla eestvedamisel loodi kontakt Peterburi fännidega, kellega lepiti kokku omavahelises fännimängus ja ühises rongkäigus.

Plaanid olid toredad, aga sealtmaalt hakkasid asjad tasapidi viltu kiskuma. Kõigepealt formaalne luba rongkäiguks Tallinna linnavalitsuselt, millest aga puhkes suurematsorti meediakära, kus üritati jalgpallifännidele nö. "ära teha". Fännid tulid aga sellest situatsioonist, kus linnavalitsus üritas neid kujutada kui rumalaid laamendajaid, auga välja. Rongkäik toimus ja hoolimata "vennasrahva" poolt algatatud kähmlustest, milles ka Eesti futifännid viga said, oli igati edukas.

Edukas oli ka 26. Märtsil korraldatud fännimäng Eesti ja Venemaa vahel, mille eestlased ülekaalukalt võitsid. Venemaalt kohale sõitnud nö. "sõbralikud" fännid oligi teine hapu viinamari, mille heausksed eestlased pidid alla neelama. Kui 26. märtsi fännimängul venelased ennast peaaegu korralikult ülal pidasid, siis 27. märtsil selgus, et kallite külaliste näol on tegemist hundiga lambanahas. Juba eelmainitud kallaletungid üksikute Eesti fännide pihta, tänavatel laamendamine ja lõpuks provokatiivne käitumine staadionil, mis lõpuks tingis politsei eriüksuse sekkumise, jätsid eestlastele Venemaa fännidest mulje, millesugust ei taha küll ühelegi fännigrupeeringule...
Aga mäng ise... Suu laulab, süda muretseb, ütleb laulusalm ja nii see ka oli... Eesti võitles vapralt, hoides enamuse mänguajast viiki. Ehkki korraks ka juhtima minnes, soovis ilmselt iga fänn sisimas siiski, et mäng kähku sellel 1:1 viigiseisul ka lõppeks... Aga saatus tahtis teisiti... Ilmselt iga Eesti futifänni peas sadu kordi läbikedratud pilt sellest, kuidas Vene kaitse eksimusest satub pall läbi Saharovi Operile, kes vormistab seisuks 2:1!!! Super!!! Järgnevad minutid olid pikimad allakirjutanu elus. Tundus, et see mäng ei lõppe mitte kunagi; kurk karjumisest kähe, kaaslase õlast kinni hoides ja pingil hüpeldes möödusid need viimased minutid. Ning koos lõpuvilega vallandus möll!!! "Ilmselt kõige õnnelikum päev minu elus", kirjutas hiljem sõber Indrek Sunderlandi fanzine'i artiklis, mis rääkis Eesti võidust Venemaa üle ja tal oli paganama õigus!

Kõiki Eesti jalgpallifänne tervitades loodan ma, et täna õhtul tõstab iga tubli futifänn, olgu ta siis kõrtsus, kodus või (jumal hoidku selle eest) kas või McDonaldsis, klaasikese selle mälestusväärse päeva terviseks!

Aivo "aiFo" Averin