Meistriliigas ootab meid järjekordselt põnevam hooaeg, kui seda oli eelmine. Tipp peaks tulema terav, aga mitte liiga üksluine. Amatöörklubide pidev areng lubab ka tabeli teises pooles vihast võitlust ning piisavalt palju üllatusi, et ülemise otsa kaarte segada. Seda kõike on esimesed mängud juba näidanud.
Leppisime Timo Soccerneti Aju Kikasega kokku, et hoiame sel aastal blogis kätt Meistriliiga pulsil. Nii et terve hooaja jooksul peaks siia ilmuma tähelepanekuid ja hinnanguid, millest ei tasu küll oodata süvaanalüüse, aga loodetavasti siiski huvitavaid kilde.
Olen siiani näinud nelja kohtumist Flora-Trans 4:0 superkarikafinaalis ning Kalju-Levadia 0:0, Levadia-Trans 4:0 ja Levadia-Flora 1:1 liigas. Kuna kõik on tippmängud ja neist kaks on jõudnud ka teleekraanile, siis peaks senine valim olema paljudele tuttav. Teengi otsa lahti esmamuljetega medalinõudlejatest:
Flora oli superkarikat võites ülivõimas või Trans oli kohutav. Tõenäoliselt jäi tõde kuskile sinna vahepeale. Flora süsteemi valik on niivõrd lai, et suurima väravaküti Henri Anieri ja mänguehitaja Sergei Monikovi puudumist ei ole olnud peaaegu märgatagi. Viimase rolli näis ideaalselt passivat Karl Mööl, kes on kohe jõudnud ka suurepärasele väravalainele. Superkarikamäng seisab küll kuskil treeningmängude ja pärismängude vahepeal, aga edasised võidud Sillamäel ja Viljandis kinnitasid, et tiitlikaitsja ei ole nõrgem kui mullu. Levadia oli juba oluliselt kõvem vastane ja Flora kaotas esimesed punktid, aga tiitlikaitsja esitus oli ikkagi pigem optimismi sisendav.
Transi teine mäng Levadia vastu näitas mõningast arengut, aga meeskonda ma endiselt väljakul ei näinud. Ning paraku paistis ka individuaalne potentsiaal niivõrd kõikuv, et kahtlen sügavalt, kas Trans sel aastal kõrgemasse mängu sekkub. Hädine viik Tallinna Kaleviga ainult süvendas seda arvamust. Seninähtu põhjal on pigem tõenäoline esiviisikust langemine kui medali püüdmine. Okei, neil on uus meeskond ja ühed halvimad tingimused hooajaks valmistumiseks, aga sellegipoolest on pilt oluliselt nukram kui aasta tagasi. Siis oli neil samuti uus koosseis, uus treener ja sama puudulik ettevalmistus aga olid ka lubav mängupilt ja tulemused.
Uutest leegionäridest on muljet avaldanud vaid keskpoolik Alekseis Kuplovs-Oginskis. Elevandiluuranniku Elysee Irie Bi Sehil on kirjas isegi mõned mängud oma maa koondises, aga Levadia vastu ei olnud ta mitte lihtsalt kehvake, vaid lausa silmapaistvalt halb. Päike võib teha lõunamaa meeste puhul imesid, aga see peaks olema küll päris suur ime, kui temast Marius Bezykornovasele vääriline asendus sirgub. Vähemalt on Aleksandrs Cekulajevsile asendus Vitali Gussevi näol, aga nagu esimesed mängud näidanud on, siis ilma korraliku mängujuhita on väravaid raske loota.
Samamoodi paistis väljakul veidi eksinuna Kalju uus aafriklane, Gambia koondise kogemusega poolkaitsja Yankuba Ceesay. Aga tema liigutused ei jätnud kahtlust, et tegemist on kõrgest klassist mängumehega, kellest võib kohanemise järel saada ehk isegi üks tiitliheitluse võtmemehi. Kalju vahest suurimad küsimärgid ripuvad just keskvälja kohal ning kui Ceesay seal tugevalt kanda kinnitab, siis peaks Hidetoshi Wakui äärele jäädes veelgi suurema kasuteguriga olema. Samas valitseb Kalju äärtel tõsine konkurents, sest Oliver Konsa on näidanud parimate päevade taset ning paljukiidetud itaallane Damiano Quintieri jäi hooaja avamängust veel eemale.
Kalju-Levadia mängu eel räägiti nõmmekate võimsast komplekteeritusest väga palju. Ilmselt isegi liiga palju, sest oodatud võidupunktide asemel lepiti lõpuks vaid ühega ja seda küllalt võrdse mängupildi juures. Üllatas see esmalt ka mind, aga vaadates Kalju rivistust väljakul jõudsin selgusele, et selleks polnud alust. Kalju esiüksteist ei ole oluliselt tugevam kui mullu. Oluliselt tugevam on hoopis pink ja meeskonnasisene konkurents, eelmise hooaja algusega võrreldes peaks sujuvam olema ka koostöö. See on oluline edasiminek ja tõstab Kalju aktsiaid selgelt, aga see peaks pääsema maksvusele alles hooaja jooksul. Sestap puudus tegelikult põhjus eeldada, et nad Levadiast teerulliga üle sõidavad.
Küll aga võis veidi peljata, et Levadia ise teerulli alla jääb. Tegemist on selle hooaja noorima meeskonnaga pärast FC Viljandit ning ka treeneriduol Marko Kristal Indrek Zelinski pole päris sellisel tasemel juhendamise kogemust. Skepsist lisasid veel hooajaeelsed tulemused, aga kui punktidele mänguks läks, siis oli pilt juba hoopis midagi muud. Peale selle, et Maarjamäe staadioni teadustuse tehnika on lõpuks korralikult tööle saadud, on mind tõsiselt üllatanud Levadia noore meeskonna distsipliin ja veel rohkem nende füüsiline valmisolek. Poisid meeste vastu efekti võis mingil määral märgata avapoolajal Transi vastu, üldiselt on aga näidatud küpset ja aukartuseta mängu. Kaitse töötab Igor Morozovi juhtimisel nagu kellavärk, rünnak veel natuke logiseb. Ootan huviga, kuidas nende mäng muru peal välja hakkab nägema.
Siiski usun, et kuigi Levadia on sel hooajal vääriline vastane kõigile, jääb tiitliheitlus Flora ja Kalju vahele, sest neil paistab lihtsalt rohkem klassi olevat. Transil sinna kindlasti asja ei ole. Sillamäe on tulemusi vaadates samuti oodatust nõrgem, aga enne oma silmaga nägemist ma veel seisukohta ei võtaks. Sillamäelaste koosseis paistab kõrvalt suhteliselt õhuke ja väravaid nad veel lüüa pole suutnud, aga olen veendunud, et Kalevi olulisim täiendus istub treeneripingil ning võib nende mängumootori veel kenasti nurruma panna.
Muidugi on põhjapanevateks järeldusteks veel vara. Kunstmuruvoorud on täis rabedust, pusimist ja mängu otsimist. Lisame siia juurde ilmaolud ning tuleb tõdeda, et tribüünilt mängude jälgimine ei ole just kuigi mõnus ajaviide. Aga põnevust jagub ja pealegi on Eesti Meistriliiga lihtsalt äge. Nagu ütles Tammeka toetaja Kalle Paas: "Eesti Meistriliiga juures paelub mind eeskätt see, et see on maailma ainus Eesti Meistriliiga!" Nii on!
