Me oleme näinud igasugu jalgpallureid, kes väidavad, et nende jaoks on mingisugune klubi maailma kõige olulisem. Seejärel lähevad nad klubist minema, sest klubi müüb nad ära, ent aasta pärast tuleb uuesti sama ütlus. Aga oi, kuidas kallid fännid neid armastavad.

Naljakas, et ma nägin, kuidas härra Luis Suarezt kritiseeritakse. Meie jalgpall on täis valskust, petmist, daivimist, nõmetsemist – kõike. Mõned üritavad Suareze käepalli samasse kategooriasse liigitada, ent nad eksivad. Isegi nad ei eksi, vaid nad on uskumatult lollid.

Kujutage ette, et riigiks on Uruguay. See pole Brasiilia, see pole Itaalia – see on Uruguay. Millal nad viimati kusagil edukad olid? Ja korraga on nad veerandfinaalis, mis läheb neil üsnagi kehvasti. Või isegi väga kehvasti ja viimasel minutil tuleb pealelöök. Pealelöök!!!! VÄRAVALE!!!

Kõik kritiseerijad... Mõelge, et te olete näiteks Eesti koondise kaitsja ja te oleksite ligikaudu samas situatsioonis. Te seisate väravajoonel ja suurvõistluse viimasel minutil tuleb pealelöök, mis tapaks teie meeskonna võimaluse. Iga normaalne mängija tõstaks kas või käed ja tõrjuks selle löögi. Sinna, kuhu jumal juhatab. See on kõige inimlikum reaktsioon sellel MM-l üldse. Sa ohverdad kõik, mis sa anda saad. Sa saad punase kaardi, annad vastasele penalti, aga sa säilitad oma meeskonnale lootuse ja nii see nüüd ka juhtus. Suarez on selle jalgpalli kangelane – mees, kes ei andnud alla. Ta rikkus reegleid, sai karistada, kuid meeskond päästis ta – miks te teda kritiseerite?

Okei, mina panin ka raha Ghana edasipääsule, kuid selline aus ja ennastsalgav ohverdus oli midagi imelist. Ja tõesti, üks mäng keeldu on selle triki eest vähe, ent Ghana on ise süüdi, et see võit neile ei läinud ja Suarez viis üle põlvkondade Uruguay taas tippu. No kurat te kritiseerite?