Kommentaarid 21
Ning väga ilus lõpulause. Ideaalses maailmas annaks Aivar Pohlak nyyd ise teatepulga edasi.
Hääletus on salajane. Klubide juhid - mõelge selle peale ka!
.
Küsi sellelt klubilt, kellele Sinu toetuseurod lähevad, kelle poolt hääletavad? Et Sul vaja teada kas jätkad samamoodi või peab need toetused mõnele teisele klubile suunama.
Päikest!
Jalgpalliklubid on pandud (teadlikult ja tahtlikult) suure surve alla. Üheltpoolt teod (Lilleküla staadion, hallid, Premium liiga areng) ja suhteliselt jäik poliitika ning teisalt ideed, avalikkuse poolehoid ja palju sõnu. Mõlemaid ilmselt iseloomustab veendumus enda ideede õigsuses ning valmidus kogukonnalt-liidult võtta enda ideede elluviimiseks natuke rohkem ja anda teistele vähem.
Minu silmis jäiga poliitika näiteks Premium liiga mängude arv, justkui kellelegi ei meeldi, aga tehakse. Samas peavad inimesed, kes soovivad jalgpalli juhtida, olema "jalgpalliga tugevalt pihta saanud" ehk siis elama jalgpallile. Jalgpall ei tohi nende jaoks olla koht, kus mingit rolli täita. Viimaste inimeste osakaal on Klavani tiimis selgelt liiga suur.
Käesolev ei ole Pohlaku jaoks ei esimene ega ka teine võitlus, miks ta avalikkusega suhtlemise peatas, ei oska öelda. Eks vastased alustasid muidugi ka päris madalalt ja panid nivoo paika (näit Vara tekst esimesel üritusel), võib-olla oli ta sügavalt pettunud Klavanis (surus läbi talle 2,2 milj eraldamise, selle asemel, et panna see Sportlandi väljakusse või toetada Paidet).
Aga igatahes, ühel või teisel viisil on kogu see protsess olnud väga mage ja jalgpalli (mainet) kahjustav. Riigimehena pole suutnud esineda kumbki kandidaat. Klavan oleks pidanud enda kohtumisi alustama kahest edukaimast klubist, mitte resümeerima, et sealt hääli ei tule, mis ma ikka kohtun. Aga kuidas sel juhul edasi?
Mida avalikkus unustab, et jalgpall on spordis nagu riik riigis, aga muidu ikkagi ühiskonna osa. Meil on täna võimul valitsus, kelle toetus on 18-19% ning kes sellest hoolimata võtab vastu aina uusi ja uusi otsuseid, mis teevad rahvast (eriti lapsi) ja sporti vaesemaks. Ja tõsised Eesti mehed suruvad hambad kokku ja kannatavad ära. Mis siin ikka protestida ja uut kurssi nõuda...
Jah, midagi peab olema.
Väike meenutus aastast 2006:
Pohlak: igav on olla president
Eesti Jalgpalli Liidu asepresident Aivar Pohlak kinnitas üldkogu järel, et ei soovi liidu presidendiks saada.
«Mul ei ole seda soont, et täita esindusfunktsioone,» märkis jalgpallielu niiditõmbaja. «Igaüks peab jääma oma liistude juurde. Pealegi on meie juhatuses piisavalt võimekaid inimesi, kellel on oskusi selleks ametiks.»
Pohlak selgitas, et Eesti jalgpalli arendamiseks vajalikku tööd saab ta teha asepresidendina, hierarhias kõrgeimal positsioonil asumine tähendab tema sõnul vaid rohkem esindusfunktsioonide täitmist.
«Minu jaoks on bankettidel viibimised maailma kõige mõttetumalt veedetud aeg,» täheldas vutijuht, märkides ajakirjanikele: «Viimati käisin ühel sellisel eelmise sajandi keskel. Te ei kujuta ette, kui igav seal on.»
Allikas: “Postimees”