Ma ei ole väga palju MM-e näinud, kuid vaadates möödunud finaalturniirile tagasi, siis oli see vähemalt minu jaoks võrdluses eelmistega, mida olen näinud, kõige halvem suurturniir. Kuigi meedias kiputi ikka karjuma, milline fantastiline turniir see on, siis tagantjärgi vaadates võiks öelda, et jalgpallikaugete inimeste südameid see turniir vutti armastama ei tõmmanud.
Nelja aastat ootust see igatahes väärt ei olnud. Vähemalt üsnagi neutraalse jalgpallisõbra jaoks. Aga egas midagi, tuleb kell jälle jooksma panna, et oodata järgmist MM-i, ning ma usun, et Brasiilias tuleb palju parem turniir. Ega palju halvemaks vist minna ei saa.
Seniks toon välja seitse põhjust, miks mulle see turniir väga ei meeldinud. Nõustuge või mitte.
Vähe väravaid
MM-il löödi vaid 145 väravat (keskmiseks teeb see veidi üle 2,2 värava mängu kohta) ning see kinnitas viimaste MM-ide trendi, mille kohaselt on igal turniiril järjest vähem väravaid löödud. Oodati, et Aafrikas toimuv MM toob palju väravaid, aga nagu nüüd on näha, siis nii ei juhtunud. Võrdluseks võib tuua, et 2006. aasta MM-il löödi 147 väravat, 2002. aastal 161 ning 1998. aastal 171. 1994. aastal USA-s löödi 141 väravat, aga siis mängis MM-il ka vähem tiime. Lisaks sellele löödi seekord väga vähe kauneid väravaid - ma kujutan ette, et 5-10 aasta pärast on mul meeles vaid Giovani van Bronckhorsti tabamus.
Vähe draamat
MM-il mängiti 64 mängu, aga selle aja jooksul pöörati vaid kolmel korral mängu tulemus pea peale. Ainsad tiimid, kes suutsid kaotusseisust eduseisu saavutada, olid Taani (versus Kamerun), Holland (versus Brasiilia) ning Uruguay (versus Saksamaa). Neist viimane pidi siiski selles kolmanda koha mängus kaotuse vastu võtma. Vähese draama põhjustas ilmselt see, millisele tasemele on tiimid oma kaitsmise ja organiseeritusega jõudnud.
Lisaks tuleb välja tuua see, et minu esimene mälusopis kaevamine toob välja vaid kolm tõeliselt hilist väravat - Uus-Meremaa viigivärav viimasel minutil Slovakkia vastu, Slovakkia tähtsusetu penaltivärav Hollandi vastu ning USA dramaatiline võiduvärav Aleeria vastu. Neist kaks olid üsna tähtsusetud ning kolmas oli üks vähestest kordadest sel MM-il, kui mind tõesti korralikud emotsioonid tabasid. Hispaania finaalivärava võib muidugi ka hiliste tabamuste sekka liigitada.
Kõige dramaatilisem hetk oli mõistagi Luis Suareze viimase minuti käepall Ghana vastu, mis oma meeskonna päästis. See jääb tõesti pikemaks ajaks meelde ning pakkus samuti emotsioone.
Staadionid
Staadionite kate oli lihtsalt jube ning ma mäletan, kuidas ühes mängus (vist oli Brasiila ja Hollandi vaheline veerandfinaal) kaks mängijat nurgalipu juures heitlesid ning mõnesekundilise tatsamise järel lihtsalt suur hunnik liivast maad taeva poole lendas. See oli perfektne näide nendest jubedatest väljakukatetest, mis meid sel MM-il saatsid. See on ainus koht, kus LAV-i korraldajad võivad pead norgu lasta. Ja kas tõesti FIFA ei teadnud seda probleemi varem? Muidugi ei meeldinud mulle ka vuvuzela, aga selle võis alla neelata, sest see oli osa kohalikust jalgpallikultuurist.
Jabulani
Kui isegi FIFA tunnistab, et MM-i pall oli väikene murelaps, siis pidi tegu olema ikka totaalse katastroofiga. See oli loomulikult väheste väravate üks peamisi süüdlasi. Eriti jube oli vaadata MM-i grupifaasi esimest vooru, kus mängijad järjepanu palli lennu hindamisel eksisid. Pärastpoole läksid asjad veidi paremaks, kuid siiski jättis see pall turniirile ühe koleda pitseri.
Kohtunikud
FIFA ametlike väljaütlemiste kohaselt olid kohtunikud head, kuid kui selle turniiri vilemeeste töö sundis Sepp Blatteri ja kompanii tegema kannapöörde tehnoloogia kasutamise poole, siis ega palju muud polegi öelda. Turniir oli täis ränki eksimusi ning mäletades eelmist MM-i, kus kohtunike eksimused (jättes välja Graham Polli kolm kollast kaarti ühele mängijale) jätsid siiski alati väikesegi võimaluse vaielda ning olid üsnagi harvad, oli selle MM-i viletöö katastroofiline. Eriti jube oli see üks kohutav päev MM-i kahe suurima kalaga - Inglismaa lugemata jäänud värav ning Argentina selgeimast selgem suluseisuvärav. Ning finaalilegi jättis muidu väga hea turniiri teinud Howard Webb halva maigu juurde, jättes jagamata paar-kolm punast, ühe penalti ja vea või nurgalöögi just enne Hispaania väravat.
Tipptiimide kehvad esitused
Lõpuks olid finaalis siiski Hollandi ja Hispaania näol kaks väga head tiimi ning teised kaks poolfinalisti Saksamaa ja Uruguay, kellest viimast ma pidasingi enne turniiri üheks mustaks hobuseks, olid samuti head meeskonnad. Ometi jääb sellest MM-ist meelde favoriitide katastroofiline esitus.
Itaalia - grupifaasis välja. Väga jube. Marcello Lippi, kes jättis kõrvale mitmed staarid, leidis alles 30 minutit enne viimase grupifaasi mängu lõppu selle mehe (Fabio Quagliarella), kes oleks tema koondise mängu veidi teravust toonud.
Prantsusmaa - grupifaasis välja. See, mis sel MM-il Prantsusmaa koondise ümber toimus, oli ikka tõeline rahvuslik katastroof.
Inglismaa - kaheksandikfinaalis välja. Inglismaa näitas vaid väga perioodiliselt seda mängu, mida Fabio Capello käe all valikturniiril näidati. Capello otsustas MM-i eel oma taktikaid muuta ja see vilja ei toonud. Inglismaad ei aidanud küll ka see katastroofiline kohtunikuotsus, aga vaevalt et nad ka selleta edasi oleks saanud. Tiim nägi välja väga ideetu.
Portugal - kaheksandikfinaalis välja. MM-ile mindi pika kaotuseta seeria pealt ning nende mäng oli orienteeritud kaitsele. Kuid vaadates seda koosseisu, mis Carlos Queirozil kasutada oli, arvan ma küll, et nad oleks võinud palju paremini mängida. Muidugi ei aidanud kaasa see, et nende teel olid ees Brasiilia ja Hispaania, aga kindlasti ei mängitud seda jalgpalli, mida ollakse võimelised mängima.
Argentina - jõuti küll veerandfinaali, aga siis tuli välja nende taktikaline nõrkus. Diego Maradona otsused Esteban Cambiasso, Javier Zanetti, Lucho Gonzalez ja paljud teised koju jätta ning Walter Samuel ja isegi Juan Veron pingile kupatada olid katastroofilised. Saksamaa vastu ei olnud neil absoluutselt lootust.
Brasiilia - arvan, et Brasiilia oleks olnud finaalis Hispaaniale palju tugevam vastane kui Holland, kes brassid veerandfinaalis alistas. Või õigemini lasid brassid end ise alistada. Avapoolajal anti hollandlastele üsna korralikult peksa, aga teisele poolajale mindi vastu väga loiult ning eks Carlos Dunga saab vaid ennast süüdistada, et usaldab mängijat nagu Felipe Melo. Dunga koosseisuvalikus ma väga ei kahtle, kuigi pakun, et Pato ja Paulo Henrique või Ronaldinho oleks võinud siiski kaasa võtta, sest isegi kui ma neid algkoosseisu ei paneks, oleks nad olnud paremad vahetusmehed kui Nilmar, Grafite või Julio Baptista.
Euroopa tugeva keskmiku puudumine
Keegi ütles (vist ETV-s), et Lõuna-Ameerika tiimide hea mängu grupifaasis võib lugeda ka selle arvele, et Euroopast pääses MM-ile üsna palju nõrgemaid tiime. Need Euroopa potentsiaalsed üllatajatiimid suutsid kahjuks kõik valikturniiril ämbrisse astuda. Tiimid nagu Horvaatia, Venemaa, Türgi ning Bosnia ja Hertsegoviina või Ukraina oleks minu meelest MM-ile võrdluses Slovakkia, Sloveenia, Kreeka ja Taaniga rohkem juurde andnud. Samas, ükski nendest MM-ile pääsenud Euroopa veidi nõrgematest tiimidest ei põhjustanud kontinendile nii suurt häbi kui Prantsusmaa, kes ei saanud juba pärast eelmist EM-i aru, et Raymond Domenech tuleks vallandada.
