Kommentaarid 14
Te silmakirjateenrid - te siis polegi oma klubi kunagi armastanud vaid himustanud (nautinud seda tunnet, mis sina saad fänniks olemisest). Kas te enda suhtes ka rakendate samasugust moraalsust? Me oleme abikaasaga olen kasvatanud 4 last (varsti 4 s täisealine) üles. Üritanud teha seda parimate oskuste ja teadmiste järgi, mis meil on olnud. Me kõik teame, et kõik ei õnnestu alati ja ka lapsed võivad hoolimata meie õigest õpetusest ja eeskujust siiski valasid otsuseid teha. Kas siis kui läheb raskeks ja isa/ema/lapsed teevad valesid otsuseid, siis armastus lõpeb otsa? Siis su laps ei ole su laps? Isa pole su isa? Kui klubil on raske hetk, sest klubi üks treeneritest on teinud meie ühiskonnas mitteaksepteeritavaid asju, siis jätad klubi hätta. Ma ei saa aru - keegi pole midagi kinni mätsinu ega eitanud ning on avatud arutama leidmaks õige tee edasimineksuks? On vaid tarbetu meediakära selle ümber, mille puhul küsiks, kes sellest võidab ja kes kaotab? Kas kõik need treenerid, mängijad, lapsed, lapsevanemad, kes ka kujundavad klubi imagot ei hoopis ühiselt minna hiiule staadionile ja öelda mina olen ka osa sellest perest ja kundan selle pere nägu. On omamoodi kurb, et niiöelda ennast suurimateks klubi toetajateks pidavad inimesed raskuste puhul nii identiteedi ja armastuse puudulikult klubi vastu pöörduvad!?
Usta,tõmba siit nahui
Usta, tõmba siit nahui
Usta, tõmba siit minema, kuskil on piirid, mitte et sina sellest midagi teaksid.