Kommentaarid 5
Selles ei ole midagi vabandavat, vaid vastupidi - see on palju masendavam tõdemus kui oleks sellele tasemele erakorraliselt langemine.
Eesti klubide eurohooaeg oli masendavalt nõrk, aga see ei olnud läbikukkumine, sest Eesti klubide eurohooajad on (mõne üksiku erandiga) alati olnud masendavalt nõrgad. Läbikukkumine eeldab mingit kõrgemat püsivamat taset, millest läbi kukkuda. "Pidev läbikukkuja" oleks sisemiselt vastuoluline sõnapaar.
Nii et kui ma ütlen, et selles tähenduses polnud tegu läbikukkumisega, siis ei ole see Eesti klubide konkurentsivõime suhtes vabandav, leppiv ega ilustav, vaid vastupidi, veel negatiivsem hinnang.
Mis arengust me räägime? Mis mõttes ei ole läbikukkumine? Jah, Flora ja Paide langesid väga kindlalt, aga Kaljul ja Levadial oli edasipääs põhimõtteliselt olemas- lihtsalt ole meheks ja mängi lõpuni. Kalju võitles küll, kuid mängiti selgelt alla oma taseme. Ja see, mis Levadia kodus tegi, no seda saab ainult narrimängimiseks nimetada, jalgpallist oli asi ikka väga kaugel.
Mis teeb asja hullemaks, on see et see aasta näitas väga ilmekalt, et vähemalt Eesti tippklubide tase pole kaugeltki nii kehv kui seda arvatakse- kui mängitakse, siis suudetakse ikka tihti isegi üle olla. Aga eurosarjad tunduvad olevad kuidagi teisejärgulised klubide jaoks.
Ning andke andeks- ma olen küll ajaloohuviline ja ka statistikahuviline, kuid see ei saa olla mingi põhjus, vabandus või leevendus, et "aga duellide võiduprotsendipoolelt on üks parimaid aastaid"- see lihtsalt ei päde, senikaua kuni meie 34 aastase "arengu" tulemus klubijalgpallis on klubide püsimine ainult UEFA rahade toel, ühekordne jõudmine tugevuselt kolmandasse eurosarja ja klubide tabelis isegi Andorrast tagapool olemine- ehk siis riigist, mis sai UEFA liikmeks 1996 (kodune liiga algas neil kusjuures alles 1995) ja mille rahvaarv on väiksem kui Tartu linnal.
Siinkohal ootaks Soccernetilt ikka Eesti jalgpalli suhtes õigustatud kriitikat ka statistikavaldkonnas.