Pikk ette (ja ise järele) | Kui viimati lekkis Eesti kaitse kodus nii hullusti 27 aasta eest, siis milleks hõisata?
Soccernet.ee taskuhäälingu "Pikk ette (ja ise järele)" värske osa vaatab tagasi koondisenädalale, mille jooksul Eesti jäi 2:5 alla Belgiale ja seejärel ka 0:1 Põhja-Iirimaale. Saate tegid Kristjan Jaak Kangur, Rasmus Voolaid ja Ott Järvela.
Eesti pakkus Belgia vastu küll vägeva algemotsiooni ja lõpp polnud ka kõige hullem, ent miks ei saa vastase tugevusest hoolimata seda kohtumist objektiivsetel põhjustel mitte kuidagi õnnestunuks pidada? Miks seda sellegipoolest kiputakse tegema ning miks on niisugunegi käitumine mõneti loogiline?
Kas Põhja-Iirimaa mängus oli pilt tulemusest hoolimata parem ja kas eesmärgid said täidetud? Mida said sellest kohtumisest õppida kõik vaatajad, aga eelkõige Thomas Häberli? Kui kõrge on praeguse peatreeneri usalduskrediit ja mida koondisesügiselt veel oodata? Lisaks: mõlemas mängus koondise parimate sekka kuulunud Mattias Käit on praegu klubita, sest lahkus Domžale ridadest. Milline võiks olla tema tulevik?
Saate teises pooles võtame jutuks noortekoondiste käekäigu. Millest jäi Soome ja Gruusia vastu puudu ning miks on tulemused just sellised nagu nad on?
- Parandus: Kuigi saates mainiti, et Eesti U21 koondise viimane valikmängu võit pärineb 2013. aastast, siis tegelikult võideti ka 2019. aastal Läti eakaaslaseid.
Eetriaega jagub koondisevuti kõrval veidi ka Premium liigale. Kas Tartu Tammeka otsus vahetada Kaido Koppel peatreeneritoolil välja Dmitrijs Kalašnikovsi vastu oli mõistlik otsus?
Lõpetuseks pöörame pilgud ka Lõuna-Ameerikasse, kus kohalik terviseamet keeras tuksi Brasiilia ja Argentina kauaoodatud valikmängu toimumise. Mida see vahejuhtum, millele lõplikku lahendust polegi veel leitud, ennekõike tõestas? Ja miks on selles kontekstis hea meel tõdeda, et oleme ise eurooplased?
SEOTUD LOOD
SEOTUD LOOD
