Pole küll saadet kuulanud aga viriseda võidu üle on lauslollus. Tungem rõõmu kui see võit tuleb ja pole tähtis kuidas.

Võitude üle ei saa tõepoolest viriseda, aga niikaua kui üht vesti sinna ei saadeta, kuhu vene sõjalaev läks, jäämegi rõõmustama San Marino vastu saadud võitude üle. Eesti jalgpalli kogukond, leidke lõpuks üles otsida oma uhkus ja saatke Kose vallavolikogu staar väljateenitud vanaduspuhkusele Sõrve. Enne Eesti jalgpalli tõusu oodata ei ole.

See, kas meil on õigust viriseda, sõltub meie standardist. Kas me rahuldumegi sellega, et me oleme Euroopa mudaliigas ja napilt suudame maailma kõige kehvemat satsi võita, või on meie ambitsioon kõrgemale sihtida.

Tundub, et vest, tema jüngrid ja tema PR meeskond Soccernet.ee näol rahuldubki mudaliigaga. Kui nii, siis nii, mütake edasi ja siis ärge imestage, miks Eesti kõrgemail tasemel käib mängul 75 inimest ja miks koondis koosneb kurrunurruvutimaa kõrgliigas mängivatest kaigastest. Edu teile!

https://soccernet.ee/artikkel/aivar-pohlak-pohjalikult-eesti-tippliigadest-kohati-tundub-et-moned-kriitikud-suudistavad-meid-liigses-ambitsioonikuses

Antud kuulamise valguses väga sürr selliseid vesti sõnavõtte lugeda.

Kas ikka oli nii napilt see võit? Minu meelest San Marino ühtegi väravat ei löönud või jäin millestki ilma?

Mulle endale tõtt-öelda ei tundu, et keegi siin väga madalate standarditega oleks. Eks keegi ikka ärkab hommikul üles ning loeb päeva kordaläinuks, kui saab hambad pestud, aga samas oodata, et Eesti järsku nüüd San Marinole 8 peaks lööma või Argentinale võrdväärne sparringupartner peaks olema on ka palju loota.

Fakt on, et põlvkondade vahetus on toimumas. Igas liinis on tulemas või viimastel aastatel peale tulnud täiesti uued nimed:
Kaitse - Paskotsi (debüüt 2021), Kuusk (2019), Pürg (2019), Lukka (2021) jne.

Poolkaitse - Kreida (2019), Poom (2019), Soomets (2020), nüüd tuleb ka Shein, küll lööb särama ka Tunjov jt.

Rünnak - Sinjayavskiy (2019), Sorga (2019), Lepik (2020) jne.

Mängumehi on ja tuleb veel peale.

Off-topic pisut, aga ma ise arvan, et põlvkonnavahetus ei tähenda ilmtingimata seda, et sõrmenipsust enam vanemad kui 30 ei mängi ning kõik pealetulijad on kuni 20-aastased. Tegelikult võib uude põlvkonda lugeda nt ka Robert Kirsi või Sappineni - järgnevad x arv aastaid on nemad koondise põlvkond. Seda enam, et Kirss tundubki olevat ründajana hiline ärkaja, kõik ok!

Mis see latt võiks siis olla, mille järgi hinnatakse tänavust koondise võistkonda?

San Marino võidu osas - kindlasti leiaksid üles mõne 0:2 kaotuse suurele vutiriigile. Nt 2019 Šotimaa mäng. Kas nüüd Šotimaa on lati alt läbi lennanud ning neid ei saa tõsiselt võtta? Teine mäng küll võideti samal aastal 6:1, ent vaatame ja ootame ära Eesti teise mängu. Kurat, kui 5:0 tuleb, oleme väga palju paremad šotlastest! Jess.

Elame ja näeme.

Kas on mõtet viriseda võitude üle? Kui virisetakse, siis järelikult veel loodetakse enamat, vähemalt seda taset kus kümmekond aastat tagasi oldi. Kui aga üle noatera võidud sanmarinode üle hakkavad põhjustama üleolevaid juubeldusi, siis on asi pärus pupu, rahvas on lõplikult leppinud, et meie koht ongi D-liigas.

eesti jalgpallikoondise jaoks on juba saavutus see kui messi meile ainukesena viis löõb ja ülejäänud meeskond kuival hoitakse.
OJ jalgapalliliidu presidendiks ja eesti peatreeneriks ja siis edasi saadaks eesti koondise agendid aafrikasse U-7 talentlapsi otsima, et neile eesti kodakondsust pakkuda ning meie 2072 jöuaksime vähemalt MM finaalturniirile (või universumgalacticole misiganes turniire siis korraldatakse).. pohlaku lepselapselapsega vaevleksime sellel ajal D-liigas koos palestiina, monaco ja vatikaniga.

@raudidas
2072 ei toimu MM.

On mõtet viriseda küll, kui Eesti koondis on tasemelt tagasi seal, kust 30 a tagasi alustati. Ei taha seda Pohlaku stiilis jalkapesu - ma seetõttu juba iga päev enam Soccerneti ei ava nagu varem.

to Adek Vaatne:

Igas liinis tulevad peale uued nimed, aga nendest nimedest, keda sa välja tõid, on pooled koondise algkooseisu mehed, teised pole veel koondisesse sisuliselt murdnud. Näiteks Lepik - mees pole mängidagi saanud vigastuse tõttu ja on väga kaugel läbimurdest koondise eest. Ma ütleks, et ta on koondise tasemel mängija, kui ta mängib näiteks Anieri või Zenjovi pingile. Seda aga lähiajal ei juhtu. Ja nii tiksuvadki koondises 30+ vanuses mehed, kelle parim enne on ilmselgelt läbi.

San Marino - Šotimaa mängust. Loe mängujärgset kajastust, fännid lasid šoti koondisele vilet ja ajakirjandus tegi nad maatasa 2-0 võidu peale.

"Mis see latt võiks siis olla, mille järgi hinnatakse tänavust koondise võistkonda?"
Me võiks 20 aasta taguse ajaga natukenegi edasi areneda. Arengu all ma mõtlen mitte seda, et eesti jalgpall on absoluutskaalal edasi liikunud, vaid et me oleme edasi liikunud võrreldes teiste endasugustega.

Hetkel on trend vastupidine - kogu muu jalgpallimaailm liigub meist suurte sammudega eest ära.

Lihtne näide. 10-15 aastat tagasi oli 0-4 või suurem kaotus korralik saun. Praegu me võtame 0-5 kaotust paratamatusena. 2008. aastal mängisime EMi võitnud Hispaaniaga ja kaotasime "ainult" 0-3 mõlemad mängud. Viimased 5-6 aastat on 4- või suuremaväravalised kaotused iga suure mänguga saanud tavaliseks.

Kui see ei ole taandareng, siis mis veel on?

"Elame ja näeme" - mida meil siin elada ja näha on? Kui me näeme, et meie jalgpall on viimase 20 aastaga liikunud allamäge, siis aeg oleks võib-olla viia läbi muudatused juhtkonnas. Erasektoris oleks selliste tulemustega ettevõtte juhtkond minema saadetud või ettevõte ise pankrotis.