Meistrite liigas on kätte jõudnud veerandfinaalide avamängud. Teisipäeva õhtul ootab ees gigantide vastasseis, sest kokku lähevad 15-kordne Meistrite liiga võitja Real Madrid ja karika kuuel korral pea kohale tõstnud Müncheni Bayern. Teises paaris võõrustab Sporting Lissabonis Inglismaa kõrgliiga liidrit Arsenali.

Saksamaa koondise ja Müncheni Bayerni legend Philipp Lahm arutleb suurte mängude eelses kolumnis, miks on Hispaania klubisid sel sajandil saatnud järjepidev edu ja millisel ohtlikul teelahkmel seisab sakslaste ainus lootus Müncheni Bayern.

Saksamaal on treeneritel kombeks öelda: "Sa pead vastasele kasvõi tualetti järele minema!" Nii anti mõista, et tuleb oma mängijat lõpuni katta. Kaitsjatel ei olnud seega vaja liiga palju pead murda. Selline vanamoodne lähenemine on ootamatult naasnud, kui Bergamo Atalanta, väike Gallia ... ei, siiski Lombardia küla võitis niisugusel moel 2024. aastal Euroopa liiga.

Kui lähed vastamisi meeskonnaga, kelle mängijate individuaalne kvaliteet on sinu omast üle, pole sul mõistagi mees-mehe kaitsega lootustki. Atalanta sai selle kohta Meistrite liiga kaheksandikfinaalis karmi õppetunni, sest Bayernile avanesid tohutud tühjad tsoonid ja nad lõid lõpuks kahe mänguga kümme väravat. Harva on üks sõelmängude duell nii ühepoolne.

🚨 Álvaro Arbeloa: “Bayern have been the most consistent team in Europe this season”. pic.twitter.com/ShBlJjWBWt — Fabrizio Romano (@FabrizioRomano) April 6, 2026

Loodetavasti tehakse Saksamaal neist kohtumistest õiged järeldused, sest olen hakanud Bundesligas aina sagedamini nägema, kuidas kaitses mängitakse mees-meest. See saab olla siiski vaid lühiajaline nipp, millega vastast üllatada ja surve alla panna - nagu näiteks käsipallis vahetult lõpuvile eel. Kuid seda strateegiat ei ole võimalik kasutada kogu mängu jookul. Jalgpalliväljak on selleks liiga suur.

Seetõttu jäävad hispaanlased truuks teistsugusele nägemusele - nende kaitsetöö on suunatud pallile, positsioonid ja rollid on kindlad ning mängitakse organiseeritult kombinatoorset jalgpalli, mis suunab tegevuse keskme vastase väljakupoolele. Tunnetuslikult nõuab see enam kui 90 minuti jagu üks-ühele duellide pidamist. Mängijad peavad koostööd tegema, leidma õige suuna ja sobival hetkel üheskoos duellidesse minema. Üks-ühele duellid on eksistensti põhialus.

Üleriigiline identiteet

Kogu riik tegutseb samas võtmes, hispaanlaste jaoks on tegu identiteediküsimusega. Tulemused tõestavad, et nad on õigel teel. Hispaania klubid on võitnud sel sajandil kolme eurosarja peale ühtekokku 24 tiitlit. Neile järgnevad Inglismaa 12 ning Itaalia ja Saksamaa vastavalt viie ja nelja võiduga.

Edu on saatnud kuute erinevat Hispaania klubi, sellal kui Bundesligast on nii kaugele jõudnud vaid kaks meeskonda. Viimasest tosinast aastast seitsmel on Meistrite liiga võitjaks kroonitud La Liga klubi ning ka tänavu tuleb kõige rohkem veerandfinaliste just sellest riigist - nii Real Madrid, Barcelona kui ka Atletico.

Ükski kolmest ei pruugi olla tänavune suursoosik. Seda koormat kannavad endiselt põhiturniiri parim meeskond ja tiitlikaitsja. Neistki leiab Hispaania mõjutusi, sest mõlema peatreenerid on Barcelona kooli kasvandikud ja käivad Pep Guardiola jälgedes. See stiil on nii Arsenali juhendaja Mikel Arteta kui ka PSG-d tüüriva Luis Enrique veres, kuigi mõlemad tõlgendavad seda omal moel.

Euroopat valitsevad Hispaania peatreenerid - kõigi kolme eurosarja kaheksandikfinaalides oli neid koguni 11 ehk üle kahe korra rohkem kui mõne teise riigi treenereid. Veerandfinaalideks on alles jäänud kolm, ent seegi on kõigist riikidest suurim arv. Ikka ja jälle on just hispaanlased need, kes korraldavad suurüllatuse. Xabi Alonso suutis lõpetada Leverkuseniga Müncheni Bayerni valitsemisaja, Unai Emery tõstab aga tippu ühe tagasihoidliku klubi teise järel, tehes seda praegu Aston Villaga. Cesc Fabregas raputab Comoga Serie A alustalasid ja toob muutust Itaalia jalgpalli.

Pep Guardiola pikk võiduseeria Premier League'is sai eelmisel hooajal lõpu. Tema meeskond kaotas loovuse. Kui teha kogu aeg ühte ja sama asja, ei toimi see lõpuks enam soovitud moel. Nüüd ehitab ta Manchesteris taas midagi uut, arenedes aina edasi ning toetudes varasemast erinevatele mängijatüüpidele. Meistrite liigast lõi kaasmaalane Alvaro Arbeloa ta juba välja, aga Inglismaal ollakse endiselt tiitlijahis sees ja võidetakse karikaid.

Ning lõpuks tuleb rääkida Luis de la Fuentest. Ta on juba üle kümne aasta Hispaania jalgpalliliidus töötanud, võites esmalt Euroopa meistritiitleid eri vanuses noortekoondistega ning 2024. aastal lõpuks ka meeste koondisega. Hispaania on võitnud viimasest viiest EM-ist kolm. Isegi Saksamaa ei suutnud 1970ndatel ja 80ndatel aastatel niimoodi valitseda. Kui Gary Lineker märkis, et "lõpuks võidavad ikkagi sakslased", pidas ta silmas just seda ajastut. Tänapäeval on samas rollis hispaanlased. Suvel peetaval MM-il on De la Fuente meeskond mõistagi üks tiitlipretendentidest.

Itaalia teeb vähikäiku

Hispaania kool on Itaalia oma tagaplaanile tõrjunud. Itaaliast sirgub ka pärast Carlo Ancelottit endiselt treenereid, kes saavad hakkama ka rahvusvahelisel turul. Kuid Itaalia klubid ei kipu enam võitma. Aasta eest kirjutasin, et Itaalia jalgpallil napib intensiivsust, pühendumust, dünaamilisust, atleetlikkust ja pealehakkamist, mistõttu sellest riigist ei sirgu enam maailmaklassist mängijad. Vastuseks süüdistas mu kodulinna Müncheni ajaleht "Süddeutsche Zeitung" mind klišeede levitamises.

Ometigi pole tänavu Meistrite liiga veerandfinaalides ühtegi Itaalia klubi. Vaid üks neist pääses õige napilt kaheksandikfinaaligi, kui Atalanta suutis viimasel hetkel Dortmundi Borussiast jagu saada. Rahvuskoondis jäi samuti kolmandat korda järjest MM-ilt eemale - kui nelja aasta eest osutus liiga tugevaks vastaseks Põhja-Makedoonia, siis nüüd Bosnia ja Hertsegoviina.

Itaalia on teistest tippudest maha jäänud, aga kui Saksamaa sama rada edasi sammub, võib meiega sama juhtuda. Mind üllatab, et niivõrd paljud kaitsjad on Bundesligas taas valmis vastasele "kasvõi tualetti järele minema". Ka Bayern teeb seda, sest vahel toetub ka Vincent Kompany mees-mehe kaitsele. Bundesligas pole Bayernil väärilisi konkurente ja keegi ei karista vigu. Alagrupis õnnestus Kompanyl selle stiiliga tiitlikaitsjat PSG-d 2:1 üllatada ja Euroopa ahmis õhku.

Ent kolm nädalat hiljem oli Arsenali hästi valmistunud ja võitis 3:1. Et saavutada suuri eesmärke, vajab peatreener eristuvat stiili. Guardiola protežeena üritab Kompany pealtnäha minna üle mees-mehe kaitsele. Kui ta sellega hakkama saab ega kaota mängu üle kontrolli, on ta tulnud toime suure saavutusega. Ent seni pole ühelgi peatreeneril õnnestunud seda teha. Isegi parimad pole söandanud seda üritada.

Meistrite liiga teisipäevased veerandfinaalide avakohtumised (kell 22.00):

• Real Madrid - Müncheni Bayern
• Sporting - Arsenal

***

Copyright: Oliver Fritsch / Die Zeit

Tõlkinud: Kristjan Jaak Kangur