E T K N R L P
MÄNGUD
UUDISED
EILE
TÄNA
HOMME

Logi sisse

Sotsiaalmeedia kontoga portaali sisenemiseks pead sisestama õige salasõna ja kasutajanime ning nõustuma oma andmete jagamisega Soccernetiga.

Soccerneti kontoga portaali sisenemiseks logi eelnevalt foorumisse sisse ning seejärel kliki portaalis Soccerneti sisselogimisikoonil.

Olles foorumi mobiilivaates, saab portaali tagasi, kerides lehe lõppu ning klikkides "Portaal".

SAKSAMAA
Link kopeeritud

Mustvalge lend Kuule: pisikese Elversbergi tõstsid Bundesligasse süda, süsteem ja kogukond

Link kopeeritud

Traditsiooniline õlledušš käib Saksamaal alati võidupeo juurde. Foto: Scanpix / Ralf Brück / Imago images

Pole – raudteejaama, raekoda. On – kolm pagariäri, üks väga andekas jalgpallimeeskond.

Saksamaa rahvusringhääling Deutsche Welle ei hakanud 13 000 elanikuga Elversbergi tutvustamisel pikka juttu tegema. Liiga pikk pole jutt ka siis, kui rääkida linnakese au ja uhkuse, SV Elversbergi jalgpalliklubi tegemistest kõrgematel liigatasanditel. Aga nüüd on Schwarz-Weissen Bundesligas. Sest jalgpall pole alati mustvalge ... välja arvatud juhul, kui ta on!

Mitte kunagi varem pole Saksamaa kõrgliigas mänginud meeskond, mis on pärit nii pisikesest linnast. Ja kui päris täpne olla, siis saadakse viiekohaline rahvaarv kokku vaid Spieseni abiga, sest Elversbergis endas on elanikke kõigest 7000. Kui Müncheni Bayern ja teised hiiud uuel hooajal külla tulevad, on see liitlinna elanikest 3000 jaoks halb uudis. Miks vaid 3000? Kuna ülejäänud 10 000 mahuvad kõik staadionile ära!

Tõsi, juba järgmisel kevadel pöördub mure teistpidiseks – kust leida need ülejäänud paar tuhat, kes toolid ära täidaks? Selleks ajaks peaks Waldstadion an der Kaiserlinde saama uue otsatribüüni ja mahutama 15 000 pealtvaatajat ehk paar tuhat rohkem kui on Spiesen-Elversbergis elanikke.

Kuningniinepuu Metsastaadion – umbes nii võiks Elversbergi kodu kohta vabatõlkes öelda. Staadionile nime andnud saja-aastane pärn murdus küll kahjuks juba kümmekond aastat tagasi, aga nimi jääb. Ning äkki polegi juhus, et Keisri asemel hakkas just siis tasapisi kasvama klubi ise, et pärand ikka elus püsiks.

Juured on küll niigi kindlalt pinnases, sest 119-aastane SV Elversberg on olnud suurema osa oma eluajast "maa sool". Saarimaa on täis kümneid ja Saksamaa sadu klubisid, kes keerlevad igavesti liigakarusselli madalamatel astmetel. Sinna ei ulatu Bundesliga glamuur, küündi suured telelepingud ega satu miljonäridest mängijad, kui just karikaloos aeg-ajalt ei õnnista. Ent oma väikeses maailmas on selline jalgpall vahel suuremgi kui hiidlinnade hiidklubides.

Nii veetis ka Elversberg üle saja aasta Regionalligas, kuniks 2013. aastal esmakordselt tugevuselt kolmandasse liigasse tõusti. Muide, samal aastal sai samaga hakkama püramiidi põhjast alustanud RB Leipzig, kellest on nüüdseks saanud Bundesliga kahekordne hõbe ja kahekordne Saksamaa karikavõitja. Tippu sööstnud pururikaste punapullidega võrreldes oli ja on Elversberg mõistagi endiselt tilluke. Sellal kui Leipzig marssis tagasi vaatamata edasi esiliigasse, pudenesid pärnapuu lehed otsekohe taas astme võrra madalamale.

Nii lähedal ja nii kaugel

Uuesti hakati tõusma nelja aasta eest, aga nüüd juba kiiresti. Kolmanda liiga järel ootas esiliiga, seal saadi mullu kolmas koht – otsepääse jäi vaid punkti kaugusele – ning kaotati seejärel otsustavas duellis 90+5. minuti väravast dramaatiliselt Heidenheimile. Edu ja suvi tõid muutused. Kuue aasta jooksul imelist tööd teinud peatreener Horst Steffen võttis vastu Bremeni Werderi ahvatleva kutse, 18 väravat kõmmutanud suurimat tähte Fisnik Asllanit oodati tagasi Hoffenheimi. Lisaks talle lahkus veel viis võtmemängijat.

Ninad norus? Kaugel sellest. Suur Schalke jäi tänavu küll ettepoole, aga Paderborni ja Hannoveri jättis Elversberg selja taha, Kaiserslauternist ja Herthast rääkimata. Steffenilt teatepulga üle võtnud 40-aastase Vincent Wagneri käe all lõigati enim kasu kõrgest ja paindlikust pressingust, mida eksperdid on kiitnud enneolematult loominguliseks ning mille kohta poolkaitsja Carlo Sickinger ütles hiljuti märksa lühemini, aga väga tabavalt: "Wagner tõi lõbu tagasi."

Selge, et tänapäeval ei jõua tippu lõbutsedes ega isegi ainuüksi suure tahtmise toel. Vaja on ka raha, enamasti palju raha. Elversberg pole mingi Leipzig, kuhu Red Bull on aastate jooksul kallanud sadu miljoneid. Nad pole isegi Hoffenheim, kelle edusse on kohalik miljardär Dietmar Hopp matnud viimase veerandsajandi jooksul üle 350 miljoni euro.

SV Elversbergi veab 72-aastane Frank Holzer, kes mängis ise nooruses Braunschweigi ja Saarbrückeni eest profijalgpalli ning on nüüd optikatööstuses tegutseva farmatseutikaettevõtte Ursapharm juhatuse esimees. Klubi kodustaadionist kõigest viie kilomeetri kaugusel sündinud Holzer päris ettevõtte isalt, ent äri kõrval on jalgpall tal südames. Seda suisa niivõrd, et aastate jooksul on Holzer jõudnud lisaks klubi juhtimisele tegutseda ka ajutise peatreenerina! "Pereklubi" on Elversberg seejuures endiselt, sest presidendi ametit peab juba viimased 16 aastat Franki poeg Dominik.

Holzer ei näe vaimusilmas eeskujuna Leipzigi ega Hoffenheimi, vaid Elversbergist 15 kilomeetri kaugusel asuva Saarbrückeni esindusklubi. Paarisaja tuhande elanikuga linna meeskond lõpetas 1940ndatel ja 1950ndatel aastatel kaks korda Bundesligas teisena ning on suure osa ajaloost pendeldanud esimese-teise liiga vahel. Tõsi, kunagise unistuse kehastaja enda on Elversberg nüüdseks ootamatult kaugele selja taha jätnud, sest tänavu lõpetas Saarbrücken kolmandas liigas napi püsimajäämisega.

Kogukond annab suuna

Ent tabelikohad tabelikohtadeks. Kõige tähtsam on, et Holzeri vaimusilmas on Elversberg kogukonnaklubi. Ursapharm on küll avalike andmete põhjal investeerinud klubisse 13 miljonit eurot, ent see puudutab peamiselt treeningbaasi ja staadionit. Ülejäänud rahastus tuleb sadadelt kohalikelt suurtelt ja väikestelt ettevõtjatelt.

Mängijate hankimisel on viimase viie hooaja lõikes – jah, viimase viie hooaja peale kokku, mitte keskmiselt! – aetud Transfermarkti andmetel läbi suisa piskuga ehk 4,83 miljoni euroga. Meeskonna mängijate koguväärtuseks mõõdab Transfermarkt 28 miljonit eurot. Taustsüsteemi mõttes saab tuua võrdluse, et uuest hooajast Elversbergiga mõõtu võtma asuv Dortmundi Borussia on enam-vähem sama summa kahel viimasel aastal järjest käinud välja hooaja suurima ostu, esmalt Maximilian Beieri ja seejärel ka Jobe Bellinghami eest.

Holzer ja ligi kümme aastat Elversbergi spordidirektorina töötanud Nils-Ole Book, kes peab alates tänavu märtsist juba sama ametit just nimelt Dortmundis, on panustanud hoopis tarkadele laenudele, vabaagentidele ja noortele. Asllani kõrval on nimekaim laenutõmme olnud pikakasvuline ründaja Nick Woltemade, kes toodi hooajaks 2022-23 Werderist ning on nüüdseks jõudnud Stuttgarti kaudu Inglismaale Newcastle'isse. Samal hooajal saabus Berliini Viktoriast klubisse noor keskkaitsja Lukas Pinckert, kellest on nelja hooajaga sirgunud Elversbergi kapten ja üks Bundesligasse tõusmise tugitalasid.

2024. aasta suvel osteti Regionalligast Giessenist 50 000 euro eest 19-aastane ründaja Younes Ebnoutalib, kes lõi tänavuse hooaja alustuseks 17 mänguga 12 väravat. Seepeale koputas Frankfurdi Eintracht jõulude järel uksele nii valjult, et kutsele ei suudetud vastu panna ja marokolane vahetas vana aasta viimastel päevadel 8 miljoni euro eest klubi.

Aga Elversbergi ei löönud jalust ka parima väravaküti kaotamine, sest esile astus Ebnoutalibiga samal ajal Saarimaale saabunud Lukas Petkov. Bulgaarlane kõmmutas hooaja teise poolega 11 väravat, lisas kuus väravasöötu ja tüüris meeskonna ründeliini liiga parimaks. Muide, omajagu ütleb klubi ühtsuse ja vaimu kohta seegi, et Ebnoutalib lõi võidupidustustes kaasa nagu meeskonna täieõiguslik liige.

Teadlik strateegia

Sarnaselt mängijate värbamisele pole Elversbergi edu ükski tahk juhuslik, vaid põhineb kümmekond aastat tagasi paika pandud strateegial, nagu kinnitab klubi arengu eest vastutav juhatuse liige Marc Strauss. Näiteks Waldstadion pole tema silmis mitte üksnes jalgpallikeskus, vaid kogu piirkonna majanduslik süda, mida renditakse aktiivselt välja ning kus toimuvad kontserdid, konverentsid ja paljud muud üritused.

Klubi peamine sissetulek tekib teletuludest, eriti viimastel aastatel 2. Bundesligas mängides. Toetajate võrgustikku kuulub Straussi sõnul üle 400 ettevõtte, ent jätkuvalt eelistatakse esiteks kohalikke partnereid ja teiseks pikaajalisi koostöösuhteid. "Tagasi madalamasse liigasse kukkumine oleks majanduslikult kindlasti keeruline, eriti kuna oleme viimastel aastatel väga palju taristusse investeerinud. Ent klubi on struktureeritud nii, et saaksime hakkama ka kolmandas liigas," märgib Strauss. "Põhieesmärk on praegu teha Elversbergist jätkusuutlik esiliigaklubi."

Klubi kontoris tegutseb seejuures praegu vaid 25 täiskohaga töötajat. "Tänu sellele valitseb meil koostööle ja pühendumusele suunatud töökultuur. Iga töötaja tunnetab, et tema roll klubi edus on võtmetähtsusega," sõnastab Strauss väikese kollektiivi eelised.

Muide, kontoripoole kõige tituleeritum isik pole peatreener ega isegi mitte tema abimees, kümmekond aastat Bundesligas mänginud Mike Frantz. Kaks Meistrite liiga karikat, kaks Bundesliga võitu, kaks kodust karikat ja tagatipuks U20 vanuseklassi MM-kuld – just sellise auhinnariiuliga võib kiidelda hoopis üks teine Wagner, Elversbergi esindusmeeskonna mänedžeri ametit pidav 35-aastane Selina, kes veetis karjääri parimad aastad Wolfsburgi ridades.

Armastus jalgpalli vastu

"See jõudis juba kohale, et tegime ajalugu," lausus tagasihoidlikkust ilmutanud peatreener laupäeva pärastlõunal, kui Münsteri Preussen oli hooaja viimases voorus selili pandud, rahvas esmalt muru- ja seejärel linnakese keskväljaku vallutanud ning meetrikõrgused õllekannud taeva poole kerkinud. "Üks sõber ütles mulle kord, et Bundesligasse jõudmine oleks sama hea kui Kuule lendamine. Noh, nüüd siis õnnestuski sinna laskuda. Aga tunnen end üpris rahulikult," säilitas mängijakarjääri jooksul Rot-Weiss Erdeni ja Uerdingeni ridades 222 kohtumist pidanud Wagner külma pea. "Meie eesmärk oli levitada rõõmu ja saada tagasi armastus jalgpalli vastu. Mulle tundub, et saime hakkama."

Muidugi leidub kuule lendajate ja Straussi veendumuse jagajate kõrval ka eluterveid skeptikuid. "Nende teekond kõrgliigas jääb lühikeseks. Ilma Ursapharmi toeta ei suuda klubi elus püsida, sest 13 000 elanikuga väikelinn ei hoia neid mingil juhul ise pinnal," ennustas ZDF-i reporter Thorsten Poppe, kes on Elversbergi käekäigul viimasel ajal silma peal hoidnud.

Väga võimalik, et Poppel on ratsionaalselt võttes igati õigus. Tippjalgpall on paraku vahel tõesti nõnda mustvalge. Aga vähemalt üheks aastaks jõuab Bundesliga Saarimaa väikelinna pärnade alla – ja seda rõõmu ei röövi Elversbergilt tõesti keegi.

Allikad:

Vennad vastamisi
Premium liigast MM-ile
Kes hakkavad mängima?
Ettevalmistused
Uuendused
VIIMASED UUDISED