Enne Liechtensteni mängu õhkus nii Eesti koondisest kui ka fännidest meeletut enesekindlust. Me õpime võitmist, ütles Konstantin Vassiljev. Häbi oleks Liechtensteinile kaotada, sõnas Tarmo Kink. Võidame 4:0, hõiskasid fännid.
Ükskord võis tõesti Eesti end tunda kääbusriigi kõrval suure rahvana ja selle tunde olulisust näitas kasvõi ETV2-st mängu kommenteerinud Marko Kaljuveer, kes Eesti ja Liechtensteini rahvaarvu suhet mainis ilmselt kordi seitse.
Ometi väljakul rahvaarvuline ülekaal skooriliseks ülekaaluks kuidagi ei revalveerunud, kuid see tõestas kõige ilmekamalt ära, et Eesti fännid ja koondislased elasid läbi varblasest kotkaks muutumise protsessi ja said suurriigiks.
Nimelt nägime eile Lilleküla staadionil juba varasematest koondisemängudest nähtud mudelit, kus suur mängib tujutult ja väike võitleb hambad ristis enesetõestuse eest. Ainult et seekord polnud Eesti see väike, kes mänguga midagi endale lõpptulemusena tõestas. Liechtenstein oli selle mängu staar, kuid nagu ka Eesti on korduvalt enda koondise ajaloos kogenud, ei ole suure meeskonna vastu sugugi lihtne võita, kuna mängus on veel faktor X, kelleks on kohtunik.
Kes meist ei mäletaks seda tunnet, mida jättis Hispaania kohtunik Eesti vutifänni hinge, kui iga 50-50 olukorra suure Itaalia kasuks vilistas? Jättis ju tunde, nagu oleks keegi hinge s*ttunud? Aga näe, selles mängus lasti samamoodi Liechtensteini inimestele hinge, sest kolme aasta jooksul esimese võidu saamisest lahutas neid kohtunik ja üks Eesti mängija...
Eesti koondis on nimelt leidnud Konstantin Vassiljevi näol mängija, kes suudab mänge enda meeskonna kasuks kallutada. Ilmselt pole niivõrd head keskväljameest veel Eesti koondises olnudki hea tehnikaga, väljakunägemisega ja ka tavainimesena intelligentne. Samamoodi võis varem Eesti fänn kurta, et eestlased püsivad jalgadel, kui teine ja suurem staar kukuks. Ja kui keegi üritaski kukkuda, siis tuli see nii halenaljakalt välja, et järgmine kord enam ei proovitud. Aga nüüd on meil Vassiljevi näol lisaks suurepärasele keskväljamootorile olemas ka Eesti esimene ja päris oma sukelduja.
Võitles kavalusega penalti välja, kommenteeris olukorda Aavo Sarap. Ju siis. Aga kui selline teguviis heaks kiita, siis ei maksa kurta, kui järgmistes koondisemängudes, kus taas on Eesti kord ennastsalgava kääbusriigi osas olla, antakse ka olematuid penalteid. Ning ka siis võiks pettuse eest pahandamise asemel öelda elutargalt Näe, Ronaldo/Kraic/Cassano/pane ise nimi, võitles kavalusega penalti välja.
Seega võime nüüd mõista kõiki jalgpalli suurriike, kes meid kunagi kurvastanud on. Nii neid, kes tulevad siia mütsiga lööma, kuid lõpuks ikka kuidagi tulemuse kätte saavad, kui ka neid, kes kohtuniku mõjutamisega või lihtsalt abiga enda punktid koju viivad. Sest ka meie olime eile täpselt samasugune suurriik, kes alahindas vastast ja sai tulemuse kätte ainult tänu kohtunikule ning ise pettes.
