Järelkasvuküsimused pakuvad alati põnevat jutuainet. Kus kasvavad Eesti tipptasemel jalgpallurid? Kui palju toetuvad meie tippklubid oma kasvandikele? Kuidas on kasvatajaklubide maastik ajas muutunud?

• Artikkel ilmus esialgselt maikuu Jalkas.

Heidame nendele küsimustele valgust, uurides põhjalikult A. Le Coq Premium liigas sel hooajal väljakul käinud mängijate karjäärilehte. Ühtekokku pääses esimese kuue vooru jooksul väljakule 203 mängijat, kellest 152 on vähemalt ühe Eesti klubi kasvandikud (ülejäänud on jalgpalluriks sirgunud välismaal).

Kes on aga klubi kasvandik? UEFA riigis treenitud mängija definitsioon sätestab, et mängija peab selle staatuse omandamiseks kuuluma vanuses 15–21 vähemalt kolm aastat ühe alaliidu klubidesse. Meil tuleb seda definitsiooni kitsendada kindlatele klubidele ning lisaks näib vajalik laiendada ajaraami, et väärtustada klubisid, kellelt tipud andekaid noormängijaid endale on krabanud. Pealegi, muidu ei saaks kuni 16-aastased mängijad olla ühegi klubi kasvandikud.

Niisiis loeme mängija klubi kasvandikuks juhul, kui ta on vanuses 12–21 esindanud kolmel hooajal selle klubi võistkondi. Mängija vanust arvestame hooajaliselt, lahutades hooaja aastanumbrist mängija sünniaasta. Arvesse lähevad kõik mängud, mille koosseisud on jalgpalliliidu tulemustesüsteemi sisse kantud. Kui mängija vastab tingimustele mitme klubiga, loemegi ta korraga mitme klubi kasvandikuks.

Mõnel juhul kvalifitseerub mängija meie käsitluses koguni kolme Eesti klubi kasvandikuks. Näiteks Nõmme Unitedi poolkaitsja Bruno Vain on peale Unitedi ka Tallinna Kalevi ja FC Flora kasvandik, sest vanuses 13 kuni 15 esindas ta Kalevit, 16 kuni 18 Florat ning nüüd alustas ta Unitedis oma kolmandat hooaega.

Floras rohkem oma poisse kui Levadias, Paides ja Kaljus kokku

Alustame sellest, kui palju klubid oma kasvandikke usaldavad ja neile toetuvad. On seda nüüd vähe või palju, aga iga kolmas Premium liigas väljakule pääsenud mängija on oma praeguse koduklubi kasvandik ning ka mänguaega jagub kasvandikele umbes kolmandik kõigist mänguminutitest. Klubiti kõiguvad näitajad aga kõvasti.

Flora eeskujulik töö kohalikke mängijaid arendades leiab kinnitust numbrite kaudu: koguni 62% Flora eest väljakul käinud mängijatest on nende endi kasvandikud (21 mängijast 13) ning neile on jagunud 61% meeskonna mänguminutitest.

Üheski teises kõrgliigaklubis ei küündi oma kasvandike hulk poole meeskonnani, kuid Harju JK Laagri mänguminutitest 51% on kuulunud oma poistele.

Graafiku teisest otsast leiame FC Kuressaare, kus oma kasvandike osakaal on vaid 12%. Kui Saaremaa klubi kasvandikke on nende meeskonnas väljakul käinud ainult kaks, siis Flora kasvandikke koguni seitse ja Tallinna Kalevi kasvandikke neli.

Selgelt alla liiga keskmise toetuvad oma kasvandikele ka ülejäänud „suure neliku“ klubid peale Flora: FCI Levadia ja Paide Linnameeskonna eest on väljakul käinud neli ning Nõmme Kalju eest vaid kolm enda klubi kasvandikku.

Flora kasvandikke jagub peaaegu igale poole

Flora ülemvõim kasvatajaklubide hulgas tuleb veelgi selgemalt välja, kui kaasame võrdlusse ka need kasvandikud, kes esindavad sel hooajal teisi klubisid. Mahutame graafikule 15 klubi, kust on sirgunud tänavusse Premium liigasse enim kasvandikke.

Flora kasvandike koguhulk Premium liigas ulatub 40 mängijani, mis moodustab Eesti klubide kasvandikest koguni 26%. See tähendab, et rohkem kui iga neljas Eestis jalgpalluriks sirgunud Premium liiga mängija on Flora kasvandik! Tartu Tammeka on kümnest kõrgliigaklubist ainus, kelle eest pole sel hooajal mänginud ühtegi Flora kasvandikku. (Märkus: pärast artikli valmimist liikus Florast Tammekasse laenule Kristen Lapa - toim.)

Ootamatult on Flora lähim jälitaja selles arvestuses Kalev, kelle 18 kasvandikku on Premium liiga tiimide vahel laiali puistatud, samal ajal kui klubil endal sel hooajal otsest kõrgliigaväljundit ei olegi.

Silmapaistvat tööd on teinud Premium liiga tasemel mängumehi kasvatades ka United, kelle üheksa kasvandikku on kandnud sel hooajal punamusta särki ja veel seitse esindanud teisi kõrgliigameeskondi.

Praeguste kõrgliigaklubide võrdluses leiame graafiku teisest otsast jällegi Kuressaare, kellel on ette näidata vaid neli oma kasvandikku kõrgliigas.

Konkurents muutub tihedamaks

Kuidas on kasvatajaklubide maastik ajas muutunud? Ammendav vastus sellele küsimusele nõuab palju põhjalikumat uuringut, ent mingisugused jõujooned joonistuvad välja ka tänavuse hooaja andmestiku pealt.

Selleks jagame mängijad sünniaasta järgi enam-vähem võrdselt kolme rühma. Kohe saab selgeks, et Premium liiga on väga noormängijate keskne, sest enne aastatuhande vahetust sündinud mängijate rühm tuleb natuke väiksem kui kaks nooremate mängijate gruppi.

Flora kasvandikke on kõige rohkem kõigis kolmes vanusegrupis, kuid kõige domineerivam on nende ülekaal 1999. aastal ja varem sündinud mängijate hulgas. Mitu klubi eesotsas Kalevi, Unitedi, Tammeka ja Pärnu Vaprusega kerkivad ajapikku üha jõulisemalt esile.

Samal ajal on mitu varasemat tugevat kasvatajaklubi selle graafiku järgi pildilt kadumas. Varem palju Premium liiga mängijaid "tootnud" TJK Legion, Pärnu JK ja Viljandi Tulevik on kolme peale suutnud vaid ühe 2005. aastal või hiljem sündinud mängija kõrgliigasse viia – Floras koondislaseks sirgunud Mihhail Kolobovi.