Eesti rannajalgpalli rekordinternatsionaal Kristian Marmor (39) naasis järjekordselt vigastuspausilt võistlusväljakule ning avaldas seejärel sotsiaalmeedias emotsionaalse postituse, milles tunnistas, et seekordne tagasitulek oli vaimselt kõige keerulisem.
113-kordne koondislane Marmor kandis nädalavahetusel Pärnus oma koduklubi SK Augur Enemat/Coolbeti kaptenipaela, kui tiitlikaitsja Augur läbis Läänemere liiga viienda hooaja avaetapi täiseduga.
Teisipäevases postituses tunnistas Marmor, et oli endalt rängast traumast taastumise ajal küsinud, kas tal on enam seda spordiala vaja. Kuid armastus rannajalgpalli vastu tõi ta tagasi liivale. Ta ei tea, kas jõuab enam oma kunagisse vormi, kuid on tänulik, et saab rannavutti edasi mängida.
Kristian Marmori Facebooki-postitus:
"See lugu on palju enamat kui lihtsalt tagasitulek ühest järjekordsest vigastusest... Kolm rebenenud ristatisidet. Kaks Achilleuse kõõluse operatsiooni ja nüüd täielikult lahti rebenenud tagareie kõõlused, mis viis kuud tagasi kinnitati ankrutega istmikuluu külge.
Ausalt öeldes pole seekordne teekond olnud ainult füüsiliselt raske, vaid vaimselt kõige keerulisem ja õpetlikum. On olnud päevi, kus olen küsinud endalt küsimusi, mida varem väga pole küsinud. Vähemalt mitte nii tihti... Kas mul on seda spordiala enam vaja? Kas ma tahan veelkord alustada nullist? Kas ma tahan veelkord õppida kõndima, jooksma, hüppama ja usaldama oma keha? Kas ma olen lihtsalt väsinud sellest, et olen pidevalt vigastatud?
Need mõtted on päris mõtted... sest mingil hetkel ei võitle Sa enam ainult vigastusega. Sa võitled ka iseendaga. Vaatamata kõigele sellele, tõin ma end jälle liivale.
Mitte sellepärast, et ma pean, vaid sellepärast, et kuskil kõige selle kahtluse, valu ja väsimuse all on endiselt alles armastus selle mängu vastu. Rannajalgpall on mulle andnud rohkem, kui ma kunagi tagasi suudan anda. See on toonud mu ellu inimesed, kes on jäänud. See on andnud võimaluse esindada Eestit üle saja korra. See on viinud mind kohtadesse, kuhu ma väikese poisina isegi unistustes ei jõudnud.
Kui ma nüüd taas liival seisan, siis ei mõtle ma sellele, mida olen kaotanud, kui olin vigastatud. Ma mõtlen sellele, kui palju mul on olnud õnne seda kõike kogeda, õppida ja kasvada.
Ma ei ole veel terve. Ma ei ole veel seal, kus tahaksin olla, ja võib-olla ei jõuagi enam päris sinna, kus kunagi olin... aga täna ei olegi see enam kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, et saan jälle olla omade keskel. Treenida. Mängida. Naerda. Panustada. Kuuluda. Taaskord tunda seda tunnet, mida ainult liiv suudab mulle anda.
Pärast kõiki neid vigastusi olen õppinud ühte asja: ära võta mitte ühtegi trenni, mängu ega hetke iseenesestmõistetavana. Täna olen lihtsalt tänulik. Tänulik, et saan jälle olla seal, kus on suur osa minu südamest!"
