Ukraina passiga Harju Laagri ääreründaja Daniil Rudenko nimi ei tohiks tutvustamist vajada mitte ühelegi Eesti vutifännile. Soccernet.ee rääkis viiendat hooaega Harjus palliva ääreründajaga tema varasemast karjäärist, unistustest ning elust Ukrainas ja Eestis. 

Rudenko jalgpallitee sai alguse kodumaal Ukrainas, kus ta kuulus noorena nii Kiievi Dünamo akadeemiasse kui ka teistesse kohalikesse puntidesse. Eestisse jõudis nüüdseks 22-aastane Rudenko 2022. aastal, mil Venemaa Ukrainale kallale tungis. Vahepeal jõudis Rudenko läbi käia ka Poolast, ent nüüd on mängumees tagasi Eestis, kus ta on ka kanda kinnitanud, sest 74 mänguga on tema arvele kogunenud 12 tabamust. 

Daniil, kuidas sul praegu läheb?
Mul läheb praegu täitsa okeilt!

Räägi, millal sa jalgpalli mängima hakkasid?
Hakkasin mängima üheksa-aastaselt. Enne seda toksisime lihtsalt sõpradega palli, mu isa õpetas mulle jalgpalli mängimist. Nii et kuueselt hakkasin mängima, aga trenni läksin siis, kui olin üheksa. 

Kas su isa oli ka jalgpallur?
Ei-ei. Ta mängis ka nooremana nagu mina, aga ta ei mänginud mitte ühegi klubi eest. 

Kas tegid noorena teisi spordialasi ka, näiteks kergejõustikku? Väljakul on ju näha, et kiirust sul jagub. 
Ma tegin kolm aastat karated ja ühe aasta käisin ujumistrennis. Pärast seda olen ainult jalgpallile keskendunud.

Kas karate on sind kuidagi jalgpallis ka aidanud?
Võib-olla andis see mulle tugeva iseloomu. Ma venin ka üpris hästi, võib-olla on see aidanud mul ilma vigastusteta mängida. 

Kuidas lõpuks jalgpallini jõudsid? 
Ütlesin oma vanematele, et tahan karate ära lõpetada ja minna jalgpallitrenni. Nad küsisid, et miks ja ütlesid, et sul oleks selles spordialas tulevikku. Ütlesin siis vastu, et tahan kindlasti jalgpalli minna. Ma tahan seda! Lõpuks nii läkski ja mulle meeldib see väga. 

Ukrainas mängisid sa Kiievi Obolonis ja SC Dnipros?
Ma alustasin tegelikult Kiievi Dünamo akadeemias, mängisin seal ühe aasta. Siis läksin Oboloni, seal oli igasuguseid põhjusi. Kui olin 17-aastane, sõlmis esindusmeeskond minuga lepingu. Klubis oli nii esindus- kui ka duubelmeeskond ja tavaliselt mängisin ma duubli eest ja treenisin esindusega. Kahel korral sain esindusmeeskonna eest platsile, aga seejärel vahetasin Oboloni Dnipro vastu.

Kas Obolonis ja Dnipros pallides olid sa lepinguline mängija?
Obolonis teenisin esimest korda raha, aga see oli stipendium. Dnipros sain juba nii-öelda päris profilepingu.

Miks sa Obolonist Dniprosse läksid?
Esiteks seepärast, et nad kaotasid duubelmeeskonna ära ja hakkasid mängima ainult esindusega. Ma ei näinud mõtet sinna jääda, sest nad oleks mu tõenäoliselt laenule saatnud. Ma ei tahtnud seda kindlasti. Dniprost helistati mulle ja öeldi, et me tunneme su vastu huvi. Nad pakkusid head lepingut ja tingimusi ja tegelikult oli klubi vahetamine minu jaoks täiesti midagi uut. 

Kuidas elu Dnipros oli, kas see oli Ukraina mõistes suur klubi?
Ikka-ikka. See oli suur akadeemia, elasin seal mitme poisiga ühes ruumis. Seal oli ikka neli naturaalse muruga väljakut. Obolonis oli samamoodi. Meil oli väljak Kiievist väljas ja käisime seal bussiga treenimas. Mäletan, et läksin trenni kell üheksa hommikul ja tulin tagasi koju õhtul kell kuus. Aga mulle meeldis see, professionaalsus teeb mängijale ainult head. 

Kui palju sa seal mängida said?
Obolonis mängisin duubelmeeskonna eest kõik mängud. Sain mängida korralikult ja mängisin ka hästi. Sellepärast Dnipro mind arvatavasti endale tahtiski. 

Kas Ukraina klubides mängisid sa praeguseks mõne tuntud jalgpalluriga ka koos?
Dnipros mängisin näiteks koos Artem Dovbõkiga (Ukraina koondise ja AS Roma ründaja - G. S.). Me ei mänginud kogu aeg koos, aga mängisime sõprusmängus. Mäletan, et mängisin kunagi lihtsalt sõpradega ja siis tuli meiega mängima Benfica ründaja Heorhi Sudakov. 

Vaatasin, et mängisid Dnipros ka ühe Premium liiga fännidele tuttava mängija Mõhhailo Kožuškoga, oli see nii?
Ma tean teda jah, ta on minust noorem ja ta oli akadeemias. kui mina olin U19 vanuses. Ta mängis U16 ja U17 satside eest. Me elasime ühes majas koos akadeemia mängijatega. Kui ta siia tuli, siis mõtlesin, et vau, saame jälle kokku. 

Saate te ka praegu hästi läbi?
Muidugi, vahepeal räägime elust ja jalgpallist. Meil on ka ühised sõbrad, kes mängivad teistes riikides. Enne mänge saame ka kokku ja ajame natuke juttu. 

Eestis mängib palju Ukraina passiga pallureid, näiteks Danõl Maštšenko, Oleksandr Musolitin ja Kožuško. Kas te olete kõik omavahel sõbrad ja kas te suhtlete?
Maštšenkot teadsin juba enne Eestit, ta mängis ka Obolonis, aga ta on minust aasta vanem. Kui ta siia tuli, siis olin täitsa šokis. Elame lähestikku ja saame pea iga nädal kokku, Musolitin ka. 

Olid sa natuke kurb ka, et su hea sõber Maštšenko Harjust Nõmme Kaljusse läks?
Tal oli võimalus ja ta läks. Ma olen väga õnnelik, et ta nii kõrgel tasemel mängib. Kui sa vaatad, milline mängija ta Harjus oli, siis see on praegusega võrreldes väga erinev. Ta on väga suure edasimineku teinud ja isegi Euroopas mänginud. 

Pärast Ukrainas mängimist tulid sa Harjusse. Kuidas see üleminek välja nägi?
Kui sõda algas, ütlesid kõik klubid mängijatele, et võite tasuta lahkuda. Hakkasin otsima agente ja võimalusi, kuhu minna. Üks agent aitas mind ja nii tulin Eestisse. Läksin Harjusse testimisele, olin seal nädal aega, ja nad ütlesid, et meeldin neile. Samal ajal oli Harjus peatreener Victor Silva ning me klappisime hästi. Ta usaldas mind ja ma meeldisin talle mängijana. Samuti märkas mind tollane spordidirektor Lauri Nuuma, kes on nüüd peatreener. Temalgi oli suur roll, et ma Harjusse jäin. 

Kui õnnelik sa selle üle olid, et Eestisse mängima tulid? See oli sinu jaoks ju esimene välisleping. 
Ausalt öeldes ei teadnud ma enne siia tulemist Eestist mitte midagi. Kui mulle öeldi, et Eestist on variant, siis hakkasin liigatabeli ja klubidega tutvuma. Pärast seda hakkasin alles Eesti jalgpallist aru saama. Nägin, et mängitakse ka Euroopas ja tundus, et päris normaalset jalgpalli. Muidugi pole see Euroopa tipptase, aga see pole ka väga kehv. Eesti on väga hea koht, kust teha järgmine samm edasi ja kui keegi selle sammu teeb, on see tervele liigale hea, sest skaudid hakkavad Eestile rohkem tähelepanu pöörama. 

Kas oled pärast Harjusse tulekut Ukrainas ka käinud?
Mul on dokument, mis lubab mul Ukrainasse perele külla minna. Pärast siia tulekut olen Ukrainas käinud umbes kolm korda. Viimati olin seal detsembris, aga enne seda ei olnud ma umbes kaks aastat Ukrainas käinud. Seal käia oli väga hea tunne, sest ma polnud oma peret kaks aastat näinud.

Kuidas sinu kodukandis sõjaolukorraga seis on?
Võib-olla mul lihtsalt vedas, aga kui ma detsembris Ukrainas käisin, ei olnud olukord seal väga hull. Vahepeal ei ole elektrit, aga otseselt väga ohtlik seal ei olnud. Mul vedas ka sellega, et kui ma Ukrainast lahkusin, oli seal üks kõige ohtlikumaid päevi. Palju rakette kukkus, aga mina olin selleks ajaks juba ära läinud.

Üldiselt ei ole olukord siiski hea, sest ühel päeval võib kõik olla rahulik, aga järgmisel päeval täiesti vastupidi. Talvel peavad inimesed jopedes magama ja proovima kuidagi hakkama saada. Mina ise seda kogema ei pidanud, aga mu vanemad on seal. Kui nendega räägin, siis saan aru, et olukord on tegelikult päris raske. Samas nad saavad hakkama ja praegu on neil kõik enam-vähem korras.

Oled nüüd Eestis päris pikalt elanud, kuidas sulle siin meeldib?
See on väga rahulik riik. Ukrainas on palju pidutsemist, kui lähed tänavale, siis inimesed kuulavad muusikat ja pidutsevad. Ma elan Laagris ja siin on heas mõttes väga lihtsad inimesed, jalutavad koertega ja on väga rahulikud. Sõidavad ka rahulikult ja ei kihuta. See on Ukrainaga võrreldes väga erinev. Mõnikord mulle see meeldib, ise muutun ka rahulikumaks, ei mõtle üle ja võtan asju vabamalt.

Kui Eesti on sinu jaoks vaikne ja rahulik, siis Laagri on ju veel vaiksem ja rahulikum, arvad sa nii?
Tõesti, seal on veelgi rahulikum, elad nagu keset metsa. Ma arvan, et see on väga hea koht elamiseks, aga samas on kesklinn kaugel. Küll aga näiteks Kiieviga seda võrrelda ei saa, sest ühest linna otsast teise võid sõita rohkem kui kaks tundi.

Aga Harjus veedetud perioodi vahel käisid sa ka Poolas ja mängisid Brzegi Stali eest. Kuidas seal läks?
Kukkusime Harjuga Esiliigasse ja minu vastu tunti huvi mitmest klubist. Käisin testimas ka, aga mingil põhjusel lepingut ei saanud ja lõpuks jäi üks variant – Poola. Ma täpselt ei mäleta, mis liigas nad mängisid, aga vist oli tugevuselt neljas või viies. Läksin sinna pooleks aastaks, et vormi hoida ja pärast seda tulin tagasi Harjusse. 

Kas see oli tagantjärele mõeldes hea aeg?
Ei, see oli mu jalgpallikarjääri halvim aeg. Olin väga vihane. Treenisin ja teadsin, et olen hea mängija, aga mingil põhjusel mulle mänguaega ei antud. Samas keskendusin enda asjadele ja see aitas mind. Kui ma poleks keskendunud, poleks ma ka võib-olla Harjusse tagasi saanud tulla.

Kuidas Poolas tase oli, kas Harjuga annab kuidagi võrrelda?
Muidugi on Harju parem. See ei olnud halb jalgpall, aga päris keskpärane. Selliselt tasemelt on väga raske sammu edasi teha. See ei olnud kindlasti minu koht. Ma ei tea täpselt miks, aga nii tundub. Kui tagasi Harjusse tulin, hakkasin end taas jalgpallurina tundma. 

Tänavust hooaega olete meeskonnana väga edukalt alustanud ja isiklikus plaanis oled ka hooajale hea alguse teinud. Mis selle taga võib olla?
Arvan, et see tuleb natuke varasemate aastate kogemusest. Võib-olla olen nüüd rohkem keskendunud ja rahulikum. Tean, mida pean tegema. Loodan, et suudan samamoodi jätkata.

Mis tulemus sind sel hooajal Premium liigas rahuldaks?
Klubi eesmärk on lõpetada paremal kohal kui eelmisel aastal. Ausalt öeldes olen esimese kuue mänguga pigem rahul. Kuressaare vastu saime natuke nõelata, aga see on jalgpall. Kui vaatasin Nõmme Unitedi mängu Pärnu Vapruse vastu, mõtlesin ka, et vau. Aga mina tahaks jõuda esiviisikusse. Võib-olla on see võimalik, sest sel aastal suudab iga meeskond korralikku jalgpalli mängida. Kõigil on head mängijad ja omad tugevad küljed.

Millised on sinu unistused jalgpallimaailmas? Kus sa mängida tahaksid?
Tean, et mängin kunagi FC Barcelonas, sest töötan iga päev selle nimel, et sellele tasemele jõuda. Ma ei oska öelda, millal sinna jõuan, aga loodan, et võimalikult kiiresti. See on minu lemmikklubi. Mulle meeldib, kuidas nad mängivad, agressiivset ja atraktiivset jalgpalli. Vaatan nende mänge ja õpin peaaegu igast mängust midagi uut.

Tahaksid koos Lamine Yamaliga äärtel üles-alla vurada?
Võib-olla ta läheb ära ja mina mängin tema positsioonil, kes teab?

Kas võib öelda, et 18-aastane Yamal on üks mängija, kellele sa alt üles vaatad?
Mul on mõned sellised mängijad, aga nad ei ole otseselt mu iidolid. Kui küsid, keda mulle vaadata meeldib, siis Neymar. Mulle meeldib ka see, kuidas Yamal mängib, sest ta on natuke Neymari moodi.