Intervjuu | Karjääri esimese välislepingu sõlminud Mihhailov: miski ei garanteeri, et olen järgmises aknas koondises
"Arvan, et isegi kui ma mängin välismaal, siis see ei anna mulle garantiid, et olen järgmises koondiseaknas nimekirjas," rääkis paari kuu eest Slovakkia kõrgliigasse kolinud Nikita Mihhailov, kes on osade ekspertide hinnangul kõige kõrgema tasemega mees, kes pole kunagi koondisesse (punktimängudeks) kuulunud.
Narvas üles kasvanud, Transis jalgpallihariduse omandanud ja Tallinna Floras tuule tiibadesse saanud kahekordne Eesti meister Mihhailov on oma karjääris esimest korda välismaal elatist teeniv vutimees. 23-aastane poolkaitsja sõlmis veebruaris 114 aastat vana Slovakkia kõrgliigaklubi Michalovcega pooleteise aasta pikkuse lepingu, mida on võimalik osapoolte kokkuleppel aasta võrra pikendada.
Nüüdseks on Mihhailov Slovakkias treeninud ja pallinud juba paar kuud. Soccernet.ee-ga vesteldes tuli teemaks Florast üleminek, elu-olu võõras riigis, miks keskväljamees praegu ei mängi ning millised on väljavaated Eesti meeste koondise osas, kus ta on kaasa teinud vaid ühe kohtumise — 2024. aastal maavõistluses Rootsi vastu.
Nikita, palun meenuta, kuidas su üleminek Slovakkiasse välja nägi.
Novembris lõppes meil Premium liigas hooaeg — ootasin seda pikisilmi. Pärast puhkust tegin Floraga hooaja ettevalmistuse ja ootasin, et ehk tuleb kusagilt välisklubist mingi pakkumine. Seda ei tulnud väga pikalt.
Alles 21. veebruaril kirjutas mulle tuttav agent, et on selline võimalus proovida Slovakkia kõrgliigas. Tol hetkel rääkisid klubi töötajad omavahel, vaatasid, milline mängija ma olen, vaatasid videoid jne. Oli vaja veidi aega, et nad otsustaksid, kas mind omale kutsuda või mitte.
Ootasin neli päeva, misjärel teatas agent, et klubi on valmis pakkumist tegema. Läks veel üks päev, et tingimustes kokkuleppeni jõuda ja 26. veebruariks oli leping juba minu käes. Paar päeva hiljem lendasin Slovakkiasse ja 1. märtsist tegin meeskonnaga trenni.
Kas need päevad, mil pidid ootama, olid närvilised?
Ausalt öeldes ... Ma mõtlesin, et selline pakkumine tuleb varem. Olin ju alates novembrist klubita. Väike lootus oli ikka, et äkki viimasel päeval tullakse uksele koputama ja ma saan minna välismaale. Need kolm-neli päeva mõtlesin, et see kõik pole niisama, vaid klubi tõesti tunneb mu vastu huvi ja on vaja lihtsalt oodata. Uskusin, et kõik läheb hästi.
Kuidas su perekond sellele uudisele reageeris, et sa suundud välismaale mängima?
Kõik olid väga rõõmsad. Öeldi, et lõpuks ometi sain selle võimaluse teha sammu oma karjääris edasi. Kosteti ka, et töö pole tehtud, vaid kõik alles algab.
Kui palju sa Flora mänge seal kaugel vaatad?
Vaatan igat mängu ja suhtlen mängijatega. Vahepeal oli neil päris keeruline periood, aga soovin neile palju edu. Arvan, et varsti läheb nende seis paremaks.
Miks oli sinu hinnangul Flora jaoks hooaja algus sedavõrd raske?
Ma arvan, et nooremapoolsed mängijad vajavad rohkem aega, et meeskonna ja liigaga kohaneda. Ka Flora peab aega varuma. Ühel hetkel hakkab kõik sujuma.
Rääkides su uuest klubist. Millise mulje on Michalovce sulle jätnud?
Klubi kohta jagub mul väid häid sõnu. Nad on viimase aasta jooksul arenenud väga palju, näiteks on võrreldes mullusega parenenud nende tingimused. Arvan, et siin on olemas kõik, et mängijana paremaks muutuda.
Ja kuidas sa tiimi peatreenerit Anton Soltist iseloomustaksid?
Ta armastab sellist stiili, kus mängijad lähevad duellidesse, jooksevad palju ilma pallita ega anna alla. Kokkuvõttes mängime füüsilist jalgpalli. Iseloomult on treener pigem sõbralik — trennides ta selgitab rahuliku tooniga, kuidas asju paremini teha. Ta märkab väga palju ka pisiasju.
Mis mulje on sulle jätnud su võistkond?
Meil on väga palju välismaalasi. Ja meil on noor meeskond, mis tähendab, et see on väga potentsiaalikas. Iga mängija on heal tasemel ning kõik on ikkagi põhjusega siin, mitte niisama. Tänavune hooaeg on meie jaoks ajalooline, sest kuulume põhiturniiri järel esimese kuue sekka.
Ja milline on teie eesmärk, viies koht ja Kevor Palumetsa koduklubi Podbrezova edestamine?
Riietusruumis öeldakse kogu aeg, et kolm mängu on veel minna ja et teeme igas mängus maksimumi. Anname endast 100 protsenti ja siis vaatame, mis tuleb. Igale mängule tuleb vastu minna tundega, et sa tahad võita. Eks näis, milline tulemus siis lõpuks on.
Milline on fännide huvi, kui palju rahvast teie mängudel käib?
Kui külla tuleb mõni tippmeeskond, näiteks Bratislava Slovan, siis on väga palju rahvast. Aga kui võõrustame mõnda muud klubi, siis on võib-olla natukene rohkem rahvast kui Eestis.
Tulles tagasi Palumetsa juurde. Sa tegid Michalovce eest debüüdi tema vastu. Kui eriline oli see mäng, teades, et vastaseks oli eestlane?
See oli väga põnev. Ootasin seda hetke, et saaksin väljakule minna ja mängida Kevori vastu. Tekkis hea tunne, et sain eestlase vastu mängida. Pärast mängu ajasime natukene ka juttu. Küsisime, kuidas läheb, kas kõik on hästi, kuidas perel läheb ja kuidas end Slovakkias tunneme. Sellised ümmargused küsimused. (Naerab).
Slovakkias on teatavasti lisaks sinule ja Kevorile veel eestlasi — Markus Poom, Dimitri Jepihhin, Kristo Hussar ja Aleksandr Lohmatov. Paljudega neist sa suhtled, kas olete kusagil kokku ka saanud?
Instagramis suhtleme endiste tiimikaaslastega — Poomi ja Hussariga — ikka. Nende kodulinn Trencin asub minust kaugel. Bussiga on umbes seitse tundi sõitu. Kokku pole veel kellegagi saanud, aga kui mingi pikem paus tuleb, siis äkki õnnestub.
Kas sa pidasid enne Slovakkiasse siirdumist kellegagi nõu ka?
Rääkisin Markusega. Helistasin talle ja küsisin, kuidas talle see riik ja liiga meeldivad. Tal oli tol hetkel värske arvamus, sest ta just läks sinna. Pärast vestlesin ka Kristoga.
Millise mulje on liigatase sulle jätnud?
Tase on kõrgem, tempo on intensiivsem, mängijate klass on parem. Rumalaid pallikaotusi on palju vähem kui Premium liigas. Rohkem on duelle ja mängijad on tehnilisemad. Võistkonnad kontrollivad hästi palli ega anna seda vastasele niisama. Igatpidi on see kvaliteetsem liiga.
Märkasin, et sa pole varsti juba kuu aega platsil käinud ega koosseisu kuulunud. Mis juhtus?
Tegin kaasa minu jaoks kolmanda liigamängu. Pärast seda valmistusime uueks kohtumiseks. Kaks päeva enne mängu toimumist sain trennis vigastada. Vigastasin puusapainutajat. Reisisin küll sellest järgmiseks kohtumiseks tiimiga Trnavasse kaasa, aga mängupäeval rääkisin treenerile, et ma ei suuda kaasa teha.
Hetkel tunnen, et on natukene vara naasta. See vigastus nõuab veel aega. Loodan, et jõuan sel hooajal veel väljakule, aga ma ei saa öelda, millal see päev saabub.
Mis mulje on sulle jätnud Michalovce linn, kus elab ligikaudu 35 tuhat inimest? Näiteks Lohmatov ütles oma intervjuus, et tema linn Pohronie on nagu Sillamäe ...
... Minu linn on nagu Narva. (Naerab).
Seega kodune?
Jah, just. Tunnen end siin hästi. Ma ei vajanud väga palju aega kohanemiseks. Inimeste arv on küllaltki sarnane Narvaga. Ja sellest linnast kümme kilomeetrit kaugemal on sarnane paik nagu Narva-Jõesuu.
Kuidas on sul Slovakkia keelega lood, kas oled midagi juba jõudnud õppida?
Mõned sõnad olen ära õppinud, et end viisakalt väljendada. Eks tiimikaaslased on üritanud ka mingeid roppusi õpetada. See käib igas klubis asja juurde. (Naerab).
Oled saanud nüüd natukene Slovakkia kõrgliigas mängida. Kuidas sa tunned, kas see on koht, kust võib sulle tulla kutse Eesti koondisesse?
Ma arvan, et Slovakkia on minu karjääri jaoks väga hea samm. Siin mängides võib küll tekkida võimalus esindada Eesti koondist. Usun, et kui teen oma tööd hästi ja näitan, et olen koondisekutset väärt, siis see kutse ühel päeval ka tuleb.
Oled sa viimasel ajal peatreener Jürgen Henniga suhelnud?
Ei ole.
Aga tunned, et väärid seda kutset varsti?
Sõltub sellest, kuidas ma end näidata suudan. Mitte keegi ei mängi koondises niisama. Arvan, et isegi kui ma mängin välismaal, siis see ei anna mulle garantiid, et olen järgmises koondiseaknas nimekirjas. Selle nimel peab kõvasti tööd tegema.
Kas sa unistad A-koondisest?
Muidugi. Mul on väga suur soov, isegi eesmärk, et koondisesse jõuda. Vaatame, kas see tuleb või mitte.
***
Intervjuu lõppedes avaldas Mihhailov soovi saata häid sõnu oma endisele tiimikaaslasele Mark Maksimkinile, keda tabas raske vigastus. "Tahan Maksimkinile soovida palju tervist ja enesekindlust. Kõik saab korda. Ma loodan, et see taastumine möödub kiiresti ja näeme teda varsti väljakul!"
***
Nikita Mihhailov
Sünniaeg: 20. juuni 2002 (23-aastane)
Klubikarjäär: Narva Trans, Tallinna Flora, Michalovce (SVK)
Saavutused: Eesti meister (2023, 2025), Eesti karikavõitja (2019)
Koondisekarjäär: A (1/0), U21 (20/1), U18 (2/0), U17 (6/0), U16 (3/0)
