Tõstke üles käed need, kes vaatasid mängu Lõuna-Korea Jaapani vastu? Toimus teisipäeval. On keegi? Hei? Kuku? Ei, vist mitte.
Kas te teate, miks see mäng oluline oli? Sest omal moel oli tegu maailmameistri selgitamisega.
Misasja, küsite. Las ma selgitan. Kas olete mõelnud, et mis oleks saanud siis, kui jalgpallis kehtiks poksi maailmameistri selgitamise loogika, kus esimesest maavõistlusmängust saadik kannaks võitja maailmameistritiitlit seni, kuni ta kellelegi kaotab?
Hullud otlased aga just selliselt mõnikümmend aastat tagasi mõtlesid ja panid kokku pika tabeli, mida nüüd aegajalt täitsa põnev jälgida on. Nimelt oli veel selle aasta alguses "Vale"-maailmameistriks Holland, kes MM-i finaalis kaotas selle au Hispaaniale. See omakorda Argentiinale, kes eelmisel nädalal austava nimetuse Jaapanile üle andis.
Tõsi, see süsteem on ju üsna rumal, sest kui tõesti MM-tiitlit niimoodi jagataks, siis ilmselt ei saaks Eesti mitte kunagi suurtega nö. jutule, ent praegune "oma lõbuks" järjestuse pidamine on andnud jalgpallimaailmas hetkelist ausära üsnagi vähetuntud jalgpalliriikidele. Näiteks 1963. aastal kaotas Mehhiko üllatuslikult Hollandi Antillidele ning väikeriik sai aunimetuse endale. Seda küll neljaks päevaks, sest siis jäädi omakorda alla Costa Ricale.
Aga hea küll, see on ammusest ajast pärit, ent viimase kümnekonna aasta jooksul on sama nimetust kandnud ka Angola, Zimbabwe või kasvõi meie suur sõber Gruusia, mille jalgpallurid 2006. aasta novembris Uruguayd võitsid. Gruusial õnnestus tiitlit kanda kogunisti 129 päeva.
Seega, kui Liechtensteini asemel oleks meile külla kutsutud Tõusva päikese maa poisid, oleks võinud ka äkki meie juba järgmisel kuul vastu rinda taguda ja kiidelda, et meie oleme maailmameistrid ... omamoodi.
Küll peab nüüd jaanuaris piiluma Aasia karikamängude suunas, kus esimesena kohtub Jaapan väljakutsuja Jordaaniaga. Oh, küll see tuleb alles andmine.
