Eesti - Itaalia mäng oli minu jaoks eriline. Palju erilisem kui mängud Inglismaa, Portugali, Hispaaniaga ühtekokku, sest kohtusid kaks minu pikaaegset lemmikut sellest ajast alates, mida suudan meenutada.

Veel aastaid neli-viis tagasi teadsin kõiki Itaalia koondise tulemusi ja uudiseid ning katkusin teleri ees juukseid peast. Samal ajal võis mind leida Eesti koondise fännitribüünilt häält kähedaks laulmas ja käsi valusaks plaksutamas. Olen alati olnud seda meelt, et lemmik saab olla ainult üks ja ainus ja igavesti, kuid meie enda ja saapamaa vutt tundusid olevat nii erinevatest maailmadest, et mingit vastuolu selles ma ei näinud.

Mäletan end esmakordselt selle üle mõtlemas 2005. aasta juunis, kui Eestit külastas Portugal ja fännid Soccerneti foorumis pelgasid hirmsasti väikeste Ronaldo-fännide kilkamist. Toona olin nendega nõus, kuigi praeguseks leian, et kedagi ei tohiks staadionilt eemale peletada, tulgu nad siis pealegi vaid Ronaldo tukka, Beckhami silmi või Torrese lokke imetlema. Aga samas mõtlesin, et mida ma ise teeks, kui Itaalia ebajumalad kunagi meie pühale murule peaksid astuma. Juhumõtteks see jäigi.

Nüüd aastaid hiljem olen seoses Soccerneti tööga välismaa jalgpallist selgelt kaugenenud. Itaalia koondise nimekirja vaadates imestasin, et pooled nimed olid minu jaoks täiesti tundmatud. Samas ei ole ma juba aastaid ka Eesti koondisele "tõelise fännina" kaasa elada saanud ning eks kirg jalgpalli vastu on tasapisi ka hoopis rahulikuma ja analüüsivama vormi võtnud.

Itaalia koondis Eestis tõotas siiski tulla justkui unenägu, aga väga imelik unenägu, sest üks neist pidi ju kaotama. Mängueelsel õhtul vaatasin koos kahe(!) autogrammikütiga itaallaste saabumist A. Le Coq Arenale ning seda imeilusat keelt kuuldes kiskus suu vägisi muigele ja silm särama. Veel kuni kohtumise avavileni ei osanud ma ennustada, kelle poolt õigupoolest olen. Kõlasid hümnid, Itaalia oma võttis külmavärina seljast läbi ning Eesti oma ... kõlas kuidagi tavaliselt ja ilmetult.

Ent ilmselt oli asi lihtsalt selles, et Itaalia hümniga ei kannata muusikalises mõttes ükski teine võrdlust välja, sest niikui pall lahti löödi, tegi süda iseenesest kõik selgeks. Rahulikematel hetkedel leidsin aega ka Itaalia meisterlikkust nautida, aga iga kahevõitluse või ohtlikuma olukorra ajal tahtsin ainult näha Eesti koondist neid põlvili surumas. Röökisin minagi Zenjovi värava järel häälepaelad valusaks ja tundsin minagi end õnnetu lõpplahenduse järel nii nürilt kui nürilt.

Igatahes sai selgeks, et veri on tõepoolest paksem kui vesi ning uhke oli olla eestlane.

Või siiski ... need Eesti koondise sümboolikaga väljakule jooksnud "fännid" panid mu mõneks ajaks Itaalia ajakirjanike ees korralikult piinlikkust tundma. Olgu nad pealegi tifosi'de esituses palju hullematki näinud, eestlaste rumalus pidi itaallasi igal juhul üllatama. Peale ääretu lolluse ja edevuse ei suuda ma leida ühtegi põhjust, miks pidid nad Eesti kaotusseisus väljakule jooksma, aitama sellega Itaalial aega kulutada, teenima endale staadionikeelu ja Eesti vutiliidule kopsaka trahvi ning andma korrakaitsjaile juurde põhjust pidada vutifänne loomaaiaks, mida tuleb vastavalt ka kohelda.

Turvateenistuse tasemest või selle puudumisest võiks samuti kirjutada terve peatüki, aga selge see, et Eestis ei olda selliste asjadega veel harjunud ning ma jätaksin nad praegu üldse mainimata, kui ei oleks olnud üht eriti ebameeldivat intsidenti. Pärast seda, kui teine jooksik väljaku kõrvale talutati, hakkas üks turvameeskonna saamatusest frustreerunud gorilla end ilma igasuguse põhjuseta tema peal välja elama. Vähe sellest, et ta tõestas oma ebakompetentsust sellesse ametisse, demonstreeris ta ka olematut mõistust, tehes seda otse fännitribüüni nina all. Mine tea, mis saanuks, kui jooksik poleks juba ka kaasfänne oma teoga välja vihastanud. Jurmalat mäletate veel?

Lõpetan postituse veidi labaselt, aga mängujärgsete emotsioonidega antud lubadus vajab täitmist. Ning kui mul oleks sellest turvamehest pilti, siis sobiks ta siia kolmandaks ilma igasuguse labasuse tundeta: