Kui lugesin Johann Cruyffi värskeimad kommentaare De Telegraafile, milles ta Jose Mourinhot negatiivsena ja Barcelonat maailma jalgpalli nabana esitles, siis tekitas see taas minus väikest ebameeldivust selle klubi vastu.
Alustades väikese ja tavapärase kiidulauluga, siis ütlen kohe ära, et tegu on vaieldamatult parima jalgpalliklubiga maailmas ning nad mängivad parimat jalgpalli. Nende mäng on imetlusväärne. Samas on mingi põhjus, miks nad ei taha mulle väga meeldima hakata. Kas mingil määral on tegu kadedusega näha üht tiimi võitmas nii palju? Kindlasti. Aga see ei ole siiski mõjuv põhjus.
Mõjuv põhjus on see, kuidas nad suhtuvad teistesse klubidesse - on näha üleolevust ja stiili, et "meie oleme jalgpalli A ja O", mida Cruyff Barcaga seotud inimestest ehk kõige paremini esindab. Kindlasti ei käi see kõigi Barcelonaga seotud inimeste kohta, näiteks peatreener Pep Guardiola on alati kommentaare andes üsna vaoshoitud olnud ning mõned mängijad hoiduvad üldse sellistel teemadel väga palju sõna võtmast.
Cruyffi väljaütlemiste ja Barcelona suhtumise vahele ei saa küll otsest võrdusmärki panna, kuid siiski pole mingi saladus, et see praegune Barcelona tiimi stiil, mida juba Barcelona noorteakadeemiast alates mängijatesse sisendatakse, on üsnagi suuresti ehitatud üles tema filosoofiale ja ideedele.
Kahjuks paistab, et koos stiiliga on Barcelona üle võtnud ka Cruyffile omase enesekindluse, mis astub aga tihti üle viisakuse piiridest ja muutub ülbuseks. Cruyffi süüdistused Mourinho suunas olid minu jaoks üsna arusaamatud - nähes mängu ei leidnud ma, et Mourinho oleks mänginud seitsme kaitsja ja kolme ründajaga. Cruyff oleks võinud siis parem oma tiimi kiitmist jätkata ja öelda, et nad surusid Real Madridi mängijad kaitsesse, mida Barcelona reaalselt teeb. Vaevalt, et Mourinho oleks oma tiimi tagasi hoidnud, kui ta oleks näinud, et nad suudavad Barcelona surve alla panna... mida nad ka lõpuks mingil määral teha suutsid, ja seda kümnekesi.
Samasugust üleolevat suhtumist peegeldavad ju ka mitmed mängijad, eelkõige tiimi süda Xavi, kes kipub alatihti süüdistama vastaseid otseselt või kaudselt niinimetatud "anti-jalgpalli" mängimises peaaegu iga kord, kui Barcelonal veidigi probleeme tekib. Nii on ta süüdistanud Arsenali, Chelseat, Interit kui ka paljusid teisi enne. Mida nad vastaselt ootavad? Seda, et nad lihtsalt umbropsu imeliselt organiseeritud Barcelona vastu ründesse tormaks, palli ära annaks ja vastasel 10 väravat lüüa lubaks?
Kui teiste klubide näitel võib sellist suhtumist tõlgendada ka vastaste üleskütmiseks ja provotseerimiseks, siis Barcelona puhul ei kipu see nii olema. Isegi pärast mänge, kui oleks aeg need rünnakud lõpetada ja vastast kiita või vähemalt suu vakka hoida, ei suuda osad isikud Barcelonast seda teha.
Pealegi tahab Barcelona maalida endast pilti kui tiimist, kes mängib jalgpalli nii, kuidas seda mängima peab... aga nad võiksid samal ajal õppida ära viisaka käitumise, olla eeskujuks ka selles, mitte vaid palli veeretamises ja väravate löömises.
